Arutelu:David Suchet

Artikli algvariant:

== DAVID SUCHET OLI HERCULE POIROT'GA ABIELUS ==

"Hercule Poirot's on midagi sellist, mis tõmbab erinevaid põlvkondi. Olen saanud kirju nii väikestelt tüdrukutelt Jaapanist kui üheksakümnestelt vanakestelt Ameerikast. Usun, et neid kõiki võlub nii Poirot' persoon kui Agatha Christie võrratu kirjutamisstiil. Juba neid raamatuid lugedes, avastasin, et olen välimuselt väga Poirot' moodi. Minu pea on juba loomult munakujuline, vaja vaid panna padi kõhule ja vurrud ette kleepida," kõneleb David Suchet.

Inglise näitleja David Suchet on sündinud 2. mail 1946. aastal Londonis. Tema vanem vend on telekanali ITN hinnatud uudistetoimetaja, noorem vend aga töötab reklaamiagentuuris Saatchi & Saatchi direktorina. Suchet on saanud tüüpilise inglise kasvatuse, ehkki tunnebki end rohkem mandriinimese kui saare-britina. "Siiski arvan, et isal on olnud suur mõju minu elus. Ta oli Inglismaa hinnatumaid kirurge, kellele minu näitlejaameti valik valmistas suure pettumuse. Seepärast ehk otsingi alateadlikult isa heaskiitu, pühendades end igasse uude rolli äärmise põhjalikkusega." Üks David Suchet' tipprollidest on kahtlemata Hercule Poirot, Agatha Christie poolt loodud eriskummaline detektiiv. "Otsustasin olla võimalikult lähedane raamatu-Poirot'le ja püüdsin tema kentsaka karakteri tagant näidata ka inimlikkust. Ta on küll suur enesega rahulolev egoist, kellena teda paljud kindlasti näevad, kuid kelle välispinna alt leidub palju muudki." "Peter Ustinovi mängitud Poirot avaldas mulle suurt muljet. Õigupoolest mängisin koos temaga ühes tema Poirot-filmis kaua enne seda, kui sain lõpuks ise Poirot'ks. See oli telefilm "Õhtusöök kolmeteistkümnele" (1985), milles kehastasin Scotland Yardi politseiinspektor Jappi. Terve filmi aja ma muudkui järasin midagi, igas stseenis oli mul midagi hammaste vahel. Võtete aegu sõbrunesin Ustinoviga ja muuhulgas vestlesin temaga tihti sellest, kuidas ta rolliks ette valmistus. Justkui näinuks ma juba tollal ette, et saatus kunagi sellesama rolli ka mulle pakub..." Suchet on öelnud, et mida kauem ta Poirot'd mängis, seda lähedasemaks see tegelaskuju talle sai. "Vahel valdas mind tunne, nagu oleksin Poirot'ga abielus. Meil oli ideaalne klapp ja ma armastasin teda piiritult. Tundsin, et võiksin seda rolli elu lõpuni mängida. Olen aga siiski professionaalne näitleja ja Poirot on vaid üks osa minu tööst. Võteteks kulub umbes neli kuud ja ülejäänud osa aastast tegelen muude töödega." Näitleja sõnutsi oli kõige raskem võtteperioodi algus. Ligi kaks kuud enne uut hooaega tuli tal Poirot iseendast "üles otsida". "Meil on erinevad liigutused, kõnemaneer ja hääl. Vaatasin alati enne võtteid vanu seeriaid ning püüdsin teda meelde tuletada. Olles ta juba leidnud, tundsin end tema kingades suurepäraselt." Suchet on karakternäitleja ning tema rollide nimekiri on pikk ja aukartustäratav. Teatrilavadel on ta mänginud klassikalisi rolle Shakespeare'ist Tšehhovini ning tema tele- ja kinokarjäär hõlmab enam kui 60 osatäitmist. Enamus neist on vaatajaile ehk jäänud märkamatuks, kuna mees oskab end osavalt rolli taha ära peita. "Mind huvitab enim tegelaskuju loomus, kuna selle kaudu õpin tundma nii ennast kui teisi inimesi. Vahel võib stsenaarium ollagi kehvapoolne, kui aga roll on piisavalt põnev." Paljud Suchet' loodud tegelaskujudest on olnud inimesed väljaspool oma loomulikku keskkonda, autsaiderid, kes võitlevad millegi nimel. Poirot'gi on natside eest Inglismaale põgenenud belglane, kes kompenseerib emigrandi tunnet demonstreerimisega, et on briti politseist nutikam.

Lisaks Poirot'-sarjale oleme David Suchet'd näinud meie telekanalitel ka sootuks teistsugustes rollides. Näiteks actionis "Kriitiline otsus" (1996), psühholoogilises kriminaalfilmis "Täiuslik mõrv" (1998) ning komöödiafilmis "Hull äiapapa" (2003). Suchet'd võis näha ka mõrvarühma juhtivinspektori David Bornina krimisarjas "Inimjaht" (2001) ja pangahärra Augustus Melmottena BBC draamaseriaalis "Teine maailm" (2002). Teatrirollide eest nii Royal Shakespeare Company, Londoni West Endi kui Broadway lavadel on mees pälvinud rohkeid kiidusõnu ja teatriauhindu. Ülemöödunud aastast võib David Suchet koos oma nimega kasutada austavat tiitlit OBE (Officer of the Order of the British Empire).

David Suchet peab kalliks kõiki oma kehastatud tegelaskujusid. Olgu tegu Shakespeare'i kangelaste - Jago, Shylock, Richard III või ajalooliste isikutega - Sigmund Freud, Lavrenti Beria, Salieri, Napoleon. Veel on näitleja kehastanud Hollywoodi filmimogulit Louis B. Mayerit ja mitmeid piiblitegelasi. Suchet on irooniliselt tõdenud, et tal on üsna tihti tulnud kehastada välismaalasi: belglasi, prantslasi, itaallasi, sakslasi, hiinlasi, venelasi ja araablasi, kuigi ise peab end eeskätt tõeliseks inglaseks, vaatamata sellele, et tema ema oli prantslanna ning vaarisa (perekonnanimega Suchinski) pärit Valgevenest. Krimisarjas "Inimjaht" kehastas Suchet lõpuks ometi ehtsat inglast. "Sel korral ei olnud mu tütrel ja pojal võimalust itsitada, et ma mängin jälle inimest aktsendiga," naerab näitleja. Vastupidiselt Poirot'le, kes kunagi ei abiellunud ning kes suhtus naistesse kahtlustusega, on Suchet alates 1976. aastast õnnelikus abielus endise näitlejatari Sheila Ferrisega, neil on poeg Robert ja tütar Katherine.

''Ivar Kümnik

Andres 26. veebruar 2006, kell 12.56 (UTC)

Eelmise teksti kustutamine ei olnud õigustatud, sest see sisaldas infot, mida uues variandis ei ole. Andres 26. veebruar 2006, kell 12.58 (UTC)

Ilmselt viitad kahele viimasele lõigule, kus on loetletud näitleja suvalisi rolle suvalistes filmides Ivar Kümniku vabal valikul? Üldiselt ei näe seal midagi entsüklopeedilist. Infot sisaldas see algne artikkel küll, aga kas ka vajalikku ja kohast?--Ken 26. veebruar 2006, kell 13.16 (UTC)

Suurem osa Ivari artiklist sisaldab minu meelest vajalikku ja kohast infot (teine asi on see, et esitusstiili ja materjali paigutust on tarvis muuta). Vikipeedia ei pea koosnema ainult kuivadest loeteludest. Peale selle, väljajäetud osad oleks hea paigutada arutelulehele, kui just täieliku jamaga tegemist ei ole. Andres 26. veebruar 2006, kell 13.24 (UTC)

Jätan meelde. Kui rohkem süveneda, ilmneb peale vormilise "õnnetuse" ka faktivigu ja vasturääkivusi.("Suchet on saanud tüüpilise inglise kasvatuse, ehkki tunnebki end rohkem mandriinimese kui saare-britina"/---/"...peab end eeskätt tõeliseks inglaseks..." -> tõeline mandri-inglane??).

---

Kas häälduse märkimisel ei peaks siiski kasutama rahvusvahelist foneetilist tähestikku (IPA), mis sõnaraamatuteski? Nime David juures on Silveti "Inglise-eesti sõnaraamatus" näiteks [[[IPA|ˈdeɪvɪd]]]. Kuigi ma ei ole kindel kas siinset nime inglisepäraselt hääldatakse, kui perekonna nimi juba päris inglisepärane pole.--21. märts 2009, kell 16:58

Me ju märgime, kuidas seda nime eesti keeles hääldatakse. IPA sobib minu meelest Vikisõnaraamatusse ning Vikipeedia keeleteaduslikesse artiklitesse.

Ingliskeelse häälduse võib põhimõtteliselt ju anda, aga siis tuleb juurde kirjutada, et 1) see on ingliskeelne hääldus, 2) see on Received Pronunciation ja 3) see on antud IPA transkriptsioonis.

See hääldus on prantsuskeelse nime inglispärane hääldus. Kui juba see hääldatakse inglispäraselt, küllap siis ka eesnimi. Andres 24. märts 2009, kell 21:32 (UTC)

Tegu pole küll prantsuse päritolu nimega, aga hääldus on niisugune, nagu see oleks prantsuse nimi. Andres 24. märts 2009, kell 21:37 (UTC)

Nii palju kui mina aru saan, siis IPA ei ole ainult inglise keele jaoks. Vaata inglise vikis on IPA märgid igasugu erinevate keelte jaoks. Seega IPA kasutamine ei eelda, et tegu on ingliskeelse hääldusega. Eeldada tuleks vast, et tegu on selle keele hääldusega, mis keelest nimi pärit on (või kuidas inimene ise oma nime hääldab vms). Miks IPA hääldus sinu arust ikkagi igale poole ei sobi? Minu arust oleks just korrektne ja lisaboonusena vormistab IPA mall märgid ilusti ära ka (muudab ühekõrguseks märgid ja teeb suuremad vahed).-25. märts 2009, kell 07:12

Minu arvates peame kasutama sellist märgistust, millest lugejal mingit kasu ka on. Oletan, et valdav enamik inimesi ei oska neid IPA märke lugeda. --Epp 25. märts 2009, kell 05:41 (UTC)

Ma ei ole seda väitnud, et IPA on ainult inglise keele jaoks. Eestikeelne hääldus oleks IPA-s teistsugune kui ingliskeelne. Eestikeelse häälduse võiks ju IPA-s anda, aga esiteks meil ei ole seda kuskilt võtta ja ka ise ei pruugi seda osata kirjutada (näiteks mina ei oska) ja teiseks lugeja ei pruugi sellest aru saada isegi siis, kui artiklis IPA on asi ära seletatud, mistõttu kõrvale oleks ikkagi tarvis lihtsamat esitust. Pealegi, eesti keele puhul peaks piisama ka fonoloogilisest esitusest tavalises kirjapildis, sest eesti keele valdaja oskab seda lugeda. Andres 25. märts 2009, kell 06:10 (UTC)