Arutelu:Baltoskandia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Lehelt "Baltoskandia kui Põhja- ja Baltimaade koostöö paradigma"[muuda lähteteksti]

Baltoskandia (Baltoscandia) on poliitilist eesmärki toetav geopoliitiline kontseptsioon (nimetatud ka kultuurilispoliitiliseks kontseptsiooniks, aga ka regiooniteooriaks), mis põhineb regiooni kuuluvate riikide ühise loodusliku aluse, aja- ja kultuuriloo, rassi, riigikorra jt tunnuste käsitlemisel. Saanud alguse Soome rahvusriigi ehitamist toetavast regiooniteooriast Fennoscandia, on Baltoskandia tänapäeval taandunud pigem Balti riikide taotluseks tihedamalt integreeruda Põhjamaadega ja olla seeläbi Baltoskandia kui kõrgelt arenenud Põhjala regiooni liige. Põhjamaades tunnistatakse teatud ühisosa Eesti ja Lätiga, kuid Põhja-Euroopa tulevikuvisioonina Baltoskandia veel üldist tunnustust leidnud ei ole. Baltoskandiat on käsitlenud mitmed tuntud teadlased. Eestikeelses Vikipeedias väidetakse, et Baltoskandia esmatutvustaja on Rootsi geograaf Sten De Geer, inglisekeelse Vikipeedia andmetel on selleks aga hoopis Leedust pärit professor Kazys Pakstas. Sten De Geeri käsitlust arendas edasi Eesti geograaf Edgar Kant.

1. Varasemad käsitlused

Tallinnast pärit eesti geograaf ja majandusteadlane Edgar Kant on pannud aluse eesti linnageograafiale ja inter alia võtnud määratleda, mis on Eesti geopoliitiline ja geoökonoomiline asend. 1919. aastal taasavatud Tartu ülikool sai küll eestikeelseks, aga eestlaste hulgast polnud teadlasi kõigile erialadele võtta. Nii pöörduti abi saamiseks soomlaste poole. Nii sai Tartu ülikool Soomest seitsme õpetlase hulgas ka rahvusvaheliselt tunnustatud geograafi Johannes Gabriel Granö (1882–1956), kes töötas Tartus kuni aastani 1923. Muude keelte kõrval sai Granö hakkama ka eesti keelega. Granö rajas ülikoolis geograafia kabineti, mis hiljem sai instituudi õigused. Selle raames pandi alus nii Eesti loodusruumide kui ka inimese kujundatud sotsiaalruumide – maakondade, kihelkondade, linnade ja alevite – uurimisele. Granö rajatud eesti-soome geograafiakoolkonna inim- ehk antropo- ja linnageograafilise uurimissuuna arendamine jäi pärast Granö lõplikku Soome siirdumist 1923. aastal Kantile, keda Granö pidas oma kõige andekamaks õpilaseks. (Kurs 2007, 7 ja 11). Aastail 1924–1926 töötas Tartu ülikoolis geograafiaprofessorina ungarlane Mihály Haltenberger (1888–1972), kes alustas Baltikumi geograafilise asendi määratlemist. Nüüd otsustas Kant käsitleda oma kodumaad maailma looduslik-kultuuriliste piirkondade ja nende alljaotuste taustal. Tema esimene sellekohane töö oli Eesti geopoliitilisest ja geoökonoomilisest asendist. Tegeldes doktoriväitekirja “Ümbrus, majandus ja rahvastik Eestis. Ökoloogilis-majandusgeograafiline uurimus” koostamisega, avaldas Kant mitu tööd Eesti asendist. Rootsi geograafi Sten De Geeri (1886–1933) uurimustele tuginedes näitas Kant, et Eesti koos naaberaladega kuulub suuremasse Läänemereäärsesse tervikusse ehk Baltoskandiasse. (Kurs 1999, 532-533). Kanti arendatud Baltoskandia idee ei jõudnud olude muutudes Läänemere piirkonda iseloomustavaks geopoliitiliseks terminiks välja areneda. Selle idee pärast sai Kant ka anneksiooni ajal eriti kõvasti nuhelda. Baltoskandia läks käiku hoopis teatud geoloogilise arengu ajajärku iseloomustava mõistena. Nüüd, mil Läänemeri on taas muutunud ta rannal elavate rahvaste ja rahvusrühmade ühendajaks, osutub Baltoskandia kultuurilispolitiilise regiooni mõistena taas päevakohaseks. (Kurs 1999, 546). Alljärgnevalt jätkatakse Kanti alustatud Eesti Baltoskandiasse kuulumise küsimuse käsitlemist. Baltimaad kui Fennoskandia servavöö Fennoskandia on geograafiline mõiste tähistamaks ühiselt Skandinaavia ja Koola poolsaari, Karjalat ja Soomet. Geoloogilise mõistena tähistab see Ida-Euroopa mandri stabiilse keskosa (East European Craton) loodeserva kui Norra, Rootsi ja Soome alust mandrikilpi. Viidatud Fennoskandia mõiste võttis kasutusele soome geoloog Ramsay (1900) kui ta tegi ettepaneku ühendada Soome Skandinaaviaga, pannes ette nimetada Põhja-Euroopa geoloogiliselt ja maastikuliselt silmapaistvalt ühtlane ürgmäestikuala Fennoskandiaks. Seda peetakse pigem loodusmaastikuliseks mõisteks. Nagu Kant viitab, ei kattu selle loodusmaastikulise mõistega täielikult ei Põhjala rahvaste ega kultuuri regioon ega ka mitmed loodusmaastikulised elemendid, mille enam-vähem suletud levialaks on Põhja-Euroopa (Kant 2007, 29). Fennoskandia põhjaserv jääb lähisarktikavöötme alla, mis laiub ida-lääne suunal Tšuktši poolsaarest ja Kamtšatkast Skandinaaviani ning Labradorist Alaskani. Põhja-lõuna suunal jääb nimetatud maastikuvöönd sõltuvalt looduslikest tingimustest Kamtšatka-Skandinaavia liinil 70o ja 60o põhjalaiuskraadide vahele, kulgedes enam-vähem mööda põhjapolaarjoont (66,5o N). Labradori-Alaska liinil vajub see aga olulisel määral lõuna poole, ulatudes Jamesi lahe lõunatipus 52o põhjalaiuse lähedale, elik idapoolkeral siis kuhugi Valgevene-Ukraina vahelisele piirile. Seda loodusvööndit iseloomustavad põhiliselt tundra ja metsatundra kus ei puudu ka kõrgusvööndilisuse alad. Kanti järgi on tegemist põhjapoolseima maastikuvöötmega, kus üldse on võinud areneda inim- ning ühiskondliku elu kõrgemad vormid (Kant 2007, 28). Samas võib asuda seisukohale, et Fennoscandia on põhjalaiuskraadide järgi hõlmatud lähisarktikavöötmega laiemaltki kui üksnes põhjaservast ja seda just aluspõhjast ja pinnamoe kaudu. Kant toob selles kontekstis esile kaks sarnast regiooni. Need on Laurentia ja Fennoskandia ühes nende mõlema servavööga, ühel Suure järvistu, teisel lahelise Läänemere ümbruskonnas. Mõlemad arhailised rüngad, mõlemad maakerkealad ühes jääaegse vormivaraga, kummalgi mannerjää eemaldanud tertsiaalsed murenemispinnased ja sulamisel maha jätnud kivise ürgmäestiku moreenikatte, mõlemal rannikualade settekate alles pärast jää taandumist kerkinud üle meretaseme, ja lõppeks mõlemal lõuna- ning edela- resp kagurindel saviste otsamoreenimaade servavöötmed. (Kant 2007, 28). Eelkirjeldatud sarnaste regioonide ja nende servavöötmete kirjeldus aga ka laiuskraadid on andnud alust arvata Baltimaade territooriumid geograafiliselt ja geoloogiliselt Fennoskandiaga vahetult seotud servavöötmeks. Muud Baltimaade kuulumise käsitlused Kant loetleb erinevaid Eesti kuulumise käsitlusi eelmise sajandi alguspoolelt. Eestit on tavapäraselt käsitletud Lääne- ehk Baltimeremaana, mida on esitatud küll erineva nurga alt. Kord on Eesti ühes teiste Ida-Baltikumi maadega liidetud Ida-Euroopa Sarmaatia külge, kord on nad sellest eraldatud „varjaagi piirivöötmega” ja mahutatud nn rajariikide hulka ehk Vahe-Euroopasse, kord on neid püütud seosesse viia Kirde-Keskeuroopaga või teisal jälle ühendatud Põhja-Euroopaga. (Kant 2007, 28). Enne nende maade riiklikku iseseisvumist on neid alasid vanemas kirjanduses nimetatud ka Balti provintsideks, iseseisvumise järgselt aga Baltimaadeks resp. Balti riikideks. 1925. aastal püüdis Eesti, Läti ja Leedu maateaduslikku kuuluvust selgitada Haltenberger (1925). Tuginedes füüsilis-geograafilistele ja poliitilis- ning ajaloolisgeograafilistele põhjendustele, jõudis ta lõpptulemusele, et Baltikum kitsamas mõttes, so Eesti ja Läti, on geograafiline indiviid, millel on vahepealne asend Põhja- ja Kesk-Euroopa vahel, samas kui Leedul puudub selline individuaalne iseloom ja ta moodustab siirdeala Kesk-Euroopast Ida-Euroopasse. Ka leiab Haltenberger, et maateaduslikus käsitluses peaksid Eesti ja Läti kuuluma pigemini Põhja- kui Kesk-Euroopasse. (Kant 2007, 30). Viimast rõhutab ka Kant ise, märkides, et isegi kui Haltenbergeri käsitluses on puudusi, oli sellega „vähem Baltikum” ometi lähendatud Põhja Euroopale rohkem kui Euroopa teistele osadele (Kant 2007, 30). Kaasaegsemaid, külma sõja järgseid käsitlusi ja kontseptsioone loetleb Moisio järgmiselt: Mare Balticum, Uus-Hansa, Euro-Balti regioon. 1990-ndatest on räägitud ka Baltimere Regioonist, aga ka Põhadimensioonist ja selle initsiatiividest (Moisio 2003, 73-75), mis otseselt ei tegele Baltimaade kuulumise küsimusega. Moisio rõhutab, et regioonide ehitamisel tuleb arvestada, et kõik regioonid on spetsiifilist tüüpi geograafilised ideed, mis on alati kontseptuaalsed, vaieldavad ja kontekstuaalsed. Nad on kontseptuaalsed, sest nad on loodud moraalset keelt kasutades, nad on vaieldavad, sest tüüpiliselt langevad nad poliitika valdkonda. Nad on kontekstuaalsed, sest konkreetse geograafilise kontseptsiooni ilmumine on ajalooliselt seotud (Moisio 2003, 76).

2. Baltimaad Baltoskandia osana

Ülalnimetatud „geoloogilise Fennoskandia” laiendab geopoliitilise kontseptsioonina „geograafiliseks Baltoskandiaks ” Göteborgi Ülikooli geograafiaprofessor De Geer (1928), kelle käsitluses haarab Baltoskandia enda alla kõik Läänemerd servavad poolsaar-maad. Seda De Geeri initsiatiivi meenutab oma haaravas artiklis ka Moisio (Moisio 2003, 79). De Geer on välja toonud üheksa tegurit, mida ta Baltoskandia piiritlemisel oluliseks peab ja nimelt: 1) Fennoskandia ürgmäestiku maa ; 2) Põhja-Euroopa poolsaarmaad ; 3) Fennoskandia ühes selle moreenitopograafia poolest iseloomustatud servavöötmega ; 4) Põhja-Euroopa maatõusuala ; 5) põhja rassi tuumala ; 6) mõlemad fennoskandilised keelkonnad ; 7) protestantliku kristluse leviala ; 8) põhjariikide maa-alad ja 9) kahe tuhande aastase põhjariigi ülim ulatus uusajal . Ta koostas ka vastava Põhja-Euroopa kartograafilise sünteesi. (De Geer 1928). Kant konstanteerib, et selle sünteesi kohaselt kuuluvad Eesti ja Läti Baltoskandiasse, kusjuures Eesti – nagu enamiku Taanigi – intesiteedi koefitsient oleks 7/9 ja kuuluvus Baltoskandiasse õige kõrgekraadiline. (Kant 2007, 31). Läti koefitsient on 6/9. Leedu koefitsiendiga 2/9 Baltoskandiasse ei mahu. Kõik De Geeri üheksa tegurit korduvad täielikult ainult n-ö geo¬loogilises Fennoskandias (Norras, Rootsis ja Soomes). Kant tunnustab oma teises töös De Geeri selle eest, et ta on teinud Põhja-Euroopa limitatsiooni vastuvõetavamaks kõigist senistest, mida edaspidine üksikasjalikum geograafiline ja sotsiograafiline uurimistöö Baltoskandia üksikute maade kaupa võimaldab täiendada. Laias laastus võttes on aga Baltoskandial objektiivseid eeldusi jääda geograafiateaduses püsima Põhja-Euroopa suurregioonina (Kant 1935). Esimesed neli Baltoskandia tegurit-kriteeriumi puudutavad füüsilist maailma ja on seetõttu vähem vaidlustatavad. Samas on arusaadavatel põhjustel viimast viit De Geeri n-ö antropogeograafilist Baltoskandia kriteeriumi arvustanud Leedu geograaf, poliitik ja kirjanik Kazys Pakštas (1937) . Nii vaidlustab Pakštas põhjarassi tuumala piiri tõmbamise ja kolmanda baltoskandia keelkonna kõrvalejätmise. See piir võib Pakštase järgi olla ainult õige relatiivne. Samuti liituvat kolmanda baltoskandia keelkond (leedu-läti) väga harmooniliselt fenno¬skandia keeltega ning ümbritsevat sobivalt kagupoolset Balti merd ega laskvat end kuidagi ühendada suure slaavi keelte merega. Seetõttu on Pakštas seisukohal, et Baltoskandia kagupoolseks keeltepiiriks sobib paremini läti ja leedu keelte ülekaaluvööde. (Pakštas 1937, 440). Pakštas möönab, et mitmed Euroopa maad, sh Leedu, on ligi tuhat aastat lasknud oma kultuuri vormida katoliiklusel (Pakštas 1937, 441). Samas ei soostu Pakštas Baltoskandia kontekstis protestantlust ja katoliiklust oluliselt eristama, väites, et kristlus esineb Baltoskandias kahe konfessiooni kaudu, mis ei sünnita mingi¬suguseid takistusi rahvaste koostööle (Pakštas 1937, 441). Tõsi, kristlus esineb tõesti erinevate konfessioonide kaudu. Või teisiti öeldes – katoliikluse, ortodokssuse ja protestantluse kui kristluse kolme põhiharu juured asuvad sügaval algkristluses ja algses kirikus. Pakštas ei nõustu De Geeriga ka selles, et Leedut ei arvata põhjariikide hulka põhjusel, et Leedu pealinn pole ühtlasi sadamalinn, väites, et Leedu aktivistid on kindlasti otsustanud üle viia Leedu pealinna Klaipedasse ning mere dünaamika mõjustusel mitmeti suurendada Leedu kultuurilist ja majanduslikku tegevust. (Pakštas 1937, 441-442). Peale selle on Pakštase järgi veel teisigi argumente jätta Leedu põhjariikide sekka. Kui otsustada geograafilise laiuse järgi, pidades Gibral¬tari Euroopa lõunapoolseks ja Nordkapi põhjapoolseks tipuks, siis keskparalleel oleks 54°, mis läbistuks vähe lõunapool Taanit, kuid Leedus liiguks joonel - Suvalkai, Druskininkai ja Lyda. Üldiselt võttes peagu kogu Leedu territoorium l) asub samal geograafilisel laiusel, nagu Taani ja Lõuna-Rootsi, 2) omab külmema ilmastiku kui Kopenhaagen, Oslo, Göteborg ja Stokholm ja 3) leedulasilgi on põh¬jamaine iseloom, mistõttu olevat küllalt andmeid selleks, et pidada Leedutki põhjamaariigiks, olgugi tüübilt vähem iseloomu¬likumaks kui Fennoskandia maad. (Pakštas 1937, 442). Pakštase keskparalleelina pakutud 54o N, millest põhjapoole jäävad kõik põhjariigid ja ka Leedu, millega Pakštas põhjendas Leedu kuulumist põhjariikide hulka, ei saa autori seisukohalt olla määrav parameeter riigi kuuluvuse määratlemisel. Sellele räägib vastu ka juba Pakštase ajal teadaolnud Baltoskandia jagunemine glatsiaalseks uuristusalaks ja –kuhjumisalaks, millest viimane tekkis mandrijää serva pikaajalise ostsillatsiooni tulemusena. Seetõttu on põhjalaiuskraadi osas põhjust lähtuda just mandrijää serva ulatusest. Pakštas esitas ka oma kuus peamiselt antropoloogilist kriteeriumit, mis on tema seisukohalt otsustavad Baltoskandia piiride määritlemisel. Ja nimelt: 1) Baltoskandia on moreenide maa-ala, mis on loonud peagu homo¬geensed põllumajanduslikud loodustingimused; 2) on põhjamaise iseloomuga rahvaste vööde; 3) seitsme põhjamaa keele maa-ala; 4) lääne-euroopa kristluse vööde, kus põhjamaalase iseloomus ühinevad müstika, reaalsus ja dünaamiline meelelaad, täidetud edumeelsuse vai¬must; 5) suletud kogu väikeriike, kes harmooniliselt ümbritsevad Balti merd ja annavad temale tõelise vahemere iseloomu; 6) ta on väikeriikide vastastikuste kultuurihuvide ja sümpaatiate vööde, kus eri kultuuride ja keelte rohkus ei takista vastastikust austamist, koos¬tööd ja rahu. Need kuus kriteeriumi kordu¬vad peagu ühesuguse intensiivsusega kõigis Baltoskandia riikides: Taanis, Norras, Rootsis, Soomes, Eestis, Lätis ja Leedus. Neile graviteerub ka isoleeritud Islandi. (Pakštas 1937, 443). Pakštase argumendidega Baltoskandia kui moreenide maa-ala kohta võib nõustuda. Samas ei saa nõustuda Pakštase põhjamaade rahvaste ja leedulaste võrdlusega, kuna ta ei näe neil vahet. Ta vastupidi rõhutab, et põhjamaade seitse rahvast (st ka leedulased) omavad külma ja vastu-pidava iseloomu, selle juures palju ühiseid füüsilisi omadusi . Baltoskandia keelte käsitluse osas ei saa nõustuda ülalnimetatud De Geeri kahe fennoskandilise keelkonna ega ka Pakštase kolme väikese keelerüh¬ma teooriatega. Esiteks kuulub balti keelte hulka rohkem kui Pakštase pakutud kaks keelt , nagu ka skandinaavia keelte hulka rohkem kui tema pakutud kolm keelt . Teame tänapäeval ka seda, et soome-ugri keeli on oluliselt rohkem kui Pakštase pakutud kaks – juba läänemeresoome keeli on lisaks soome ja eesti keeltele hulganisti . Milles aga Pakštasega tuleb nõustuda, on see, et igalt poolt ümbrit¬sevad neid keeli tunduvalt suuremad keeled ning sellepärast peavad nad ühiselt hoolitsema oma kultuuri säilitamise ja iseseisvuse eest (Pakštas 1937, 443). Pakštase lääneeuroopa kristluse käsitlus on kontekstiväline ja rõhub erinevate konfessioonide koostöövõimalikkusele kui ta kirjutab, et kaks kristlikku konfessiooni ei sünnita mingi¬suguseid takistusi seitsme rahva tihedamale koostööle. Väikene usu¬line mitmekesidus, nagu näitab tegelik elu Hollandis, Inglismaal, Põhja-Ameerikas ja mujal, isegi rikastab vaimuelu ja äratab sügava¬mat huvi usuliste küsimuste vastu (Pakštas 1937, 444). Selles pole keegi kahelnudki. Teemakohane olnuks põhjendada katoliiklastest leedulaste kuulumist Baltoskandiasse, kuid seda Pakštas ei üritagi. Pakštase viies kriteerium Balti mere põhja-vahemere ilme kohta tundub samuti põhjendamata ja rõhub pigem baltimereriikide koostööle ning ei kvalifitseeru seetõttu tema lähenemise kontekstis Baltoskandiasse kuulumisele määravaks kriteeriumiks. Sama olukord on ka kuuenda kriteeriumiga, mis keskendub Baltoskandia riikide vastastikustele kultuurihuvidele ja sellelaadsele koostööle. Ka ei tundu veenev väikeriikide suletud kogu käsitlus ja selle tõenduseks esitatud võrreldavate arvude tabel, kuna käsitletavate riikide suurused erinevad kordades.

3. Baltoskandia määratlemise uus käsitlus

Kuhu Eesti kuulub? Maateaduse keerukaimaks küsimuseks on olnud regionalismi ülesanded, tähendab maade loomuliku liigestuse ning ühes sellega ka nende kuuluvuse määramine. Arusaadavalt on ülesanne veel raskem, kui arvesse tulevad nii geograafilised kui ka sotsiograafilised elemendid, kui tahetakse, et liigestus ja kuuluvuse määrang oleks antropoökoloogiline (Kant 2007, 28-29). Üks asi tundub olema enam-vähem kindel – Eesti jääb selliste ida-põhja georgaafiliste pikkuste ja laiuste nagu 21o 40’ ja 28o 20’ idapikkust ning 57o 30’ ja 59o 50’ põhjalaiust vahele. Kuhu aga Eesti kuulub kultuurilises, majanduslikus või poliitilises plaanis (erinevaid termineid võib siinkohal lisada) on oluline teada Eesti tuleviku kavandamisel. Tundub, et meil riigina puudub kaugem vaade sellest, kuhu soovime jõuda. Oleme kui projektiriik, kes on edukalt saanud hakkama selliste projektidega nagu taasiseseisvumine, oma raha (kroon), NATO, Euroopa Liidu ning eurotsooni liikmelisus. Aga mis edasi? Skandinaavia uut tähendust pärast kolme Balti riigi taasiseseisvumist ja eriti Eesti apellatsioone Põhjalasse kuulumise osas on teiste hulgas käsitlenud ka Lagerspetz, kelle sõnumi kohaselt eestlaste Põhjala püüdlused ei ole kahjuks toetatud pingutustega võtta omaks Skandinaavia majanduspoliitikat meenutavat mudelit (Lagerspez 2003). Selle Lagerspezi viite peale tuleb kohe osundada, et Põhjamaid iseloomustab inter alia lausa ühiskonnakorralduse aluseks olev ühistegevuslik valitsuskultuur (Tammert 2007, 16), mis tegelikult oli valitsev ka Eesti I iseseisvusperioodil. Meil tuleks ka nüüd ja edaspidi vaadelda tuleviku ühistegevust mitte kui üksikisikute tegevuste kogusummat, vaid hoopiski erilist ja unikaalset kooselamise-olemise vormi (Leetsar 2006, 15). Eesti kuulumist Põhjalasse on riigijuhid ja poliitikud põhjendatud läbi Eesti ja Rootsi seoste. Sidemed nende kahe maa ja rahva vahel on olnud kauaaegsed ja tähtsad. Rootsi kultuurimõjusid hinnatakse olulise osana Eesti identiteedis. Ollakse seisukohal, et Eesti peaks oma Põhjala kuuluvust rõhutama sidemete tugevdamise kaudu ja kaugenema nn Vahe-Euroopast. Soome ja Eesti sidemete puhul rõhutatakse just viimase sajandi arenguid. Ka tihedad majandussidemeid kaasajal ning ühine soome–ugri päritolu ja keel on ühendavateks teguriteks. “Eesti 2010” seletustes Rootsi ja Soome sidemete erinevusele juhivad autorid tähelepanu Rootsi poliitilisele ja Soome majanduslikule tähendusele. Põhja–Euroopasse kuulumise põhjendamisel viidatakse siduva tegurina ka Tallinna ja Helsinki lähedusele. Eesti asendit seletatakse ka majanduslikust vaatenurgast ning ajalooliste sidemete abil, tehes muuhulgas viiteid ka Hansa Liidule. Välispoliitiliste avaldustega püütakse luua arusaamu rahvusvahelisest keskkonnast ning iseenda (riigi) asendist ja kuuluvusest sellesse keskkonda. Geograafiliste faktide tõlgendamine riigi asukoha määratlemisel moodustab geopoliitilistes sõnavõttudes tähtsa osa. Eesti tegelik geograafiline paiknemine ei tarvitse olla määrava tähtsusega, palju olulisemaks kujuneb see, kuidas Eesti ennast ise määratleb. Kuulumine Põhjalasse, Baltikumi, Euroopasse või Lääne tsivilisatsiooni saab kinnituse läbi välispoliitilise tegevuse. Viis, kuidas riik ennast rahvusvahelises ruumis määratleb, mõjutab omakorda seda, kuidas nähakse teda väljastpoolt. Eesti välispoliitikas tegeletakse riigi geograafilise määratlemisega suhteliselt palju. Eesti asukohta Läänemere kaldal peavad kõik geopoliitilise mõtestamisega seotud praktikud ja teoreetikud olulise tähendusega paigaks, kus ülejäänud maailm on läbi aegade üritanud oma huvisid maksma panna. Sageli sisaldavad tekstid Eesti rahvusvahelist rolli käsitledes arvamust, et Eesti territooriumi puhul on tegemist maailma tasandil olulise geopoliitilise piirkonnaga ja Eesti (välis)poliitika peaks sellel arusaamal baseeruma. Kõige sagedamini toimub Eesti enesemääratlemine kuuluvuse (või mittekuuluvuse) kaudu Euroopa (Lääne–, Ida–, Kesk–Euroopa), Põhjala ja Balti riikide/rahvaste hulka. (Oras 1999). Tuleviku kavandamise eelduseks on teadmine, kus me oleme või kuhu kuulume. Viimast ei ole võimalik aga tuvastada ilma, et me teaks, kust me tuleme. Mitte, et me seda üldises plaanis ei teaks – me tihti unustame või ei taha mõnda asja mäletada… Seda arvesse võttes annab käesoleva essee autor omapoolse nägemuse sellest, kuhu Eesti kuulub, tehes seda seni ajalooliselt toimunud looduslike ja sotsiaalmajanduslike arengute analüüsi põhjal. Autor annab ka visiooni, kuhu sellelt põhjalt võiks Eesti riigina suunduda, mööndes, et tulevikuvisioone on kindlasti teisigi. Autori käsitluse aluseks on ülaltoodud Baltoskandia käsitlused, mida autor edasi arendab. Autor pakub edasiseks diskussiooniks siinkohal välja need kaksteist märksõna, mis tema järgi on olulised sisustamaks neid tegureid, mis aitavad piiritleda tänapäevast Baltoskandiat. Esmalt kuus looduslikku (geoloogilised, geograafilised ja klimatoloogilised) tegurit: 1) Moreenide maa-ala; 2) Maakerke suletud piirkond; 3) Poolsaaremaad; 4) Läänemeremaad; 5) Ühine jääaeg ja 6) Parasvöötmemaade erinevad loodusvööndid. Teiseks kuus sotsiaalmajanduslikku (kultuurantropoloogilised, majanduslikud ja poliitilised) tegurit: 7) Protestantliku kristluse ala; 8) Põhjamaine kultuur; 9) Viikingiaeg; 10) Hansaaeg; 11) Rootsi ja Taani ülemvõim (vallutused) ja 12) Põhjamaade ja Läänemeremaade koostöö.

3.1. Baltoskandia kui moreenide maa-ala

Markeerime siinkohal vaid mõned teiste autorite avaldatud argumendid, mis kõige enam iseloomustavad Baltoskandia geoloogilisi, geograafilisi või klimatoloogilisi iseärasusi. Nii on moreenide maa-ala kohta kirjutatud, et Baltoskandia, sealhulgas Eesti füsiograafilisiks üldkarakteristikuiks on laialdaselt levinud moreenitopograafia. Laialdane ja suurim osa Fennoskandiast on kaetud kivise ürgmäestiku moreeniga (Kant 2007, 32). Moreeni all tuleb mõista liustiku edasiliikudes kaasahaaratud ning sulades maha jäetud liustikusetet, mis koosneb liivast, savist, kruusast, ümaratest kividest, rahnudest jt murenenud kivimite osadest. Raukase järgi võib liustikus edasikantavat kui ka liustiku poolt mahajäetud materjale (moreene) pidada liustiku päranduseks. Paikneb ju meie kõige viljakam muld liustikusetetel, moreenidel (Raukas 1988, 86-95). Väljaspool moreeniga kaetud Fennoskandiat näeme aga mandrijää poolt uuristatud pehmeid settekivimeid ja kaugemal suurte massidena kuhjatud savikaid moreen-aineseid. Nii jaguneb Baltoskandia kvartaarsete kuhjatiste ja pinnamoe poolest kahte erinevasse ossa. Eesti saarestik ja Põhja-, eriti Loode-Eesti oma ordoviitsiumi ning siluri kaljualuspõhjaga on üldiselt võttes õhukese glatsiaalse kruusa- ning liivakattega või kohati paljas lubjakivimiala, mis leiab paralleele teiste Fennoskandia servaaladega. Sellest väljaspool näeme aga sootuks teistsugust topograafiat ja selle koostisena kvartäärkuhjatisi, mis evivad enamasti paljutähendavat võimsust ja rahutut pinnamoodi. (Kant 2007, 32-33). Esimest on nimetatud glatsiaalseks uuristusalaks, kuna mandrijää tegevus on siin mõjunud rohkem koristavalt kui kuhjuvalt ja teist glatsiaalseks kuhjumisalaks (Kant 2007, 33). Sellel geoloogilisel alusel kuulub suur osa Eestist, Kuramaa põhjatipp Lätist, Taani põhjatipp ning Karjala ja Koola poolsaar koos Norra, Taani ja Soomega ühtsesse geoloogilisse glatsiaalse uuristusala piirkonda. Ülejäänud osa Eestist (Kagu-Eesti) koos suurema osa Taaniga, Leeduga, Lätiga ning ülejäänud Loode-Venemaaga moodustavad aga glatsiaalse kuhjumisala, mis Kanti järgi ümbritseb sisemist glatsiaalse uuristusala moreenimaa vööd. Kuhjumisvööde on tekkinud nn Balti mandrijää serva pikaajalise ostsillatsiooni tulemusena, kusjuures jääserva kulg on olnud veel ka keeljas ning hambuline (Kant 2007, 35). Seega on meil Baltoskandia näol tegemist Läänemerd ümbritseva laia alaga, mis osutub sisemistes, eriti Fennoskandia osades tugeva glatsiaalse denudatsiooni tunnuseid ja mida raamivad lõunas, kagus ning idas võimsad ent vahelduva paksusega glatsiaalsed kuhjatised – Balti mannerjää servamoodustised. Omades suurt järvederikkust ja korrapäratuid pinnavorme, meenutavad viimased selle poolest Fennoskandia järvistumaid ja neid võib vaadelda kui selle välimist vöödet. (Kant 2007, 35). Selle järelduse põhjal saab populaarteaduslikult väita, et suur osa Eestist kuulub oma pinnavormi tõttu Baltoskandia siseringi. Kagu-Eesti ja teiste Balti riikide, aga ka Loode-Venemaa ning suurema osa Taani pinnavorm moodustab aga Baltoskandia välisringi (välisvööde).

3.2. Maakerke suletud piirkond

Vaatamata sellele, et me ei märka ilma eriaparatuurita maapõues toimuvaid protsesse, toimub maailmas igas minutis keskmiselt kaks maavärinat. Ka Eestis pole maapõu veel rahunenud (Raukas 1988, 31). 25.10.1976. a. toimus siin viimase aja suurim maavärin Baltimaades. Maa-alused protsessid väljenduvad Baltoskandia piirkonnas maakoore kerkimisena, mis omakorda toob kaasa nõrku maavärinaid. Raukase järgi on Eestis toimuvad maavärinad inter alia põhjustatud maakoore nüüdiskerkimisest, mis on ebaühtlase kiirusega ja võib kohati põhjustada maakoore lõhenemist erineva suurusega plokkideks. Just selliste plokkide kokkupuutealadel võivadki aja jooksul kuhjunud pinged nõrkade maavärinatena laheneda. Maakoore kerkimise erisused ulatuvad 1-2 mm/a Eestimaa loode- ja Läti kirdeosas kuni 9 mm/a Botnia lahe põhjaosas. Läänemere lõunapoolsed alad aga vajuvad. (Raukas 1988, 33-34). Kant on Baltoskandia maakoore kerkimise kohta kirjutanud, et tegemist on maakerke suletud piirkonnaga. Viimane ei lange kaugeltki kokku tavalise „geoloogilise Fennoskandia” piiridega, vaid haarab endasse ka tähtsa osa väljaspool seda, nimelt selle välise vöötme, mis hõlmab Balti riikide maa-ala (Kant 2007, 35). Kui võrrelda Kanti seisukohta kasvõi meie kaasaegse, Raukase, töös tooduga, tuleb siiski asuda seisukohale, et ka maakerkest ei ole haaratud suurem osa Lätist ja kogu Leedu territoorium. Leedus esineb pigem kerget vajumist. Nagu kirjutab Raukas loetakse üldlevinud arvamuse kohaselt maapinna tõusu põhjuseks jääaja mõju, mis rikkus nii Fennoskandias kui ka Eestis maakoore isostaatilise tasakaalu. Jääkoorma all maapind vajus, pärast jääaja lõppu hakkas taas kerkima. Selline kompensatsiooniline kerkimine oli esialgu väga kiire, hiljem aeglustus. Näiteks pärast viimase mandrijää taandumist Kesk-Eestist (umbes 12 050 a tagasi) kuni Joldiamere kujunemiseni (umbes 9600 a tagasi), kerkis maakoor Loode-Eestis 65 m võrra, järgneva 9600 aasta jooksul ainult 50 m. Tallinna lähedal oli kerkimise keskmine kiirus neil aegadel vastavalt 26,5 ja 4,2 mm aastas. (Raukas 1988, 38-39). Fennoskandias on jääajajärgne tõus olnud 100 kuni 275 m. Kall on kirjeldanud maapinna vertikaalliikumiste uurimist Eestis ja Fennoskandias ja osundanud inter alia De Geeri seisukohale, et maakoore tõus Põhjamaades on maakoore vastupanu jäämasside koormusele pärast nende sulamist, kus maakoor püüab taastada jääaja-eelset tasakaaluolukorda. Tänapäevased uurimistööd toetuvadki viskoelastse Maa ja isostaatilise tasakaalu teooriale, kus maakoore tõus on viskoosse kahekihilise vahevöö ja elastse maakoore reaktsioon sellele, kui jäämasside koormus taandus. Eeltoodust saab järeldada, et Eesti kuulub Baltoskandia maakerke suletud piirkonda.

3.3. Baltoskandia kui poolsaarmaade ala

Selle geograafilise argumendi põhjendamiseks ei ole mõistlik pikemalt aega ja ruumi kulutada. Reeglina on poolsaar kolmest küljest veega ümbritsetud. Poolsaare määratlemine ei ole alati lihtne ning poolsaare piirid on sageli kokkuleppelised. Kui vaadata maakaarte, ei ole eriti keeruline mõista, et nii Taani, Norra, Rootsi, Soome kui ka Ida-Karjala koos Koola poolsaarega asuvad poolsaarelisel maa-alal. Poolsaarte süsteem lii¬tub mannermaaga maakaelade kaudu. Merre tungivad poolsaared omavad paremat kontakti merega ning lubavad seetõttu arendada autonoomsemat ja omanäolist kul¬tuuri. Island ja Leedu poolsaarena kõne alla ei tule. Ka Eesti on kolmest küljest piiratud veega (Läänemeri, Peipsi järv, Pihkva järv ja Narva jõgi). Samuti võib tinglikult väita, et ka osa Lätist, täpsemalt Kuramaa (mis on nii Läti kui Vana-Liivimaa läänepoolseim ajalooline piirkond) põhja osa moodustab poolsaare. Nende objektiivsete faktide põhjal saab asuda seisukohale, et Eesti oma poolsaarelise territooriumiga on osa Baltoskandiast.

3.4. Baltoskandia kui Läänemeremaade regioon

Ka see geograafiline argument on lihtsalt tuvastatav. Eesti koos Taani, Rootsi, Soome, Läti, Leedu, Poola, Venemaa ja Saksamaaga on üheseltmõistetavalt Läänemeremaad. Kõige pikem Läänemere rannajoon on Rootsil, kõige lühem Leedul. Siinkohal on teatud raskusi Islandi ja Norraga, sest kumbki neist ei ole Läänemere äärne või Läänemeres asuv. Samas on teada, et nii Norra kui Island on Läänemeremaade Nõukogu liikmed. Neile lisandub veel Euroopa Komisjon. Läänemeremaade Nõukogul on tähtis roll Norra lähiümbrust puudutavas välispoliitikas. Norra sai 1. juulist 2010. a. üheks aastaks Läänemeremaade Nõukogu eesistujamaaks. Essee autori seisukohalt ei anna tihe koostöö Läänemeremaadega siiski geograafilist õigustust nimetada Norrat või Islandi Läänemeremaaks.

3.5. Baltoskandia ühine jääaeg

Nii paradoksaalne, kui see ka ei näi, võib uue jääaja põhjustada just paljuräägitud kliima soojenemine. Viimane toob juba praegu kaasa ookeanide pinna tõusu umbes kolm millimeetrit aastas ja see tõus näib kiirenevat. Kui ka peaksid täituma teadlaste kõige pessimistlikumad ennustused, jääb Kaplinksi järgi merepinnast kõrgemale ulatuv Eesti osa siiski inimeste elule ja põllumajandusele soodsaks piirkonnaks, kuhu kindlasti üritavad pääseda kliimamuutuse sünnitatud ökopõgenikud lõunapoolsematest riikidest. Isegi Lõuna-Euroopast, Hispaaniast, Portugalist, Lõuna-Itaaliast, mida ohustab kõrbestumine. Kaplinski soovitab juba praegu arvestada kliima soojenemise mõju projektides, mis ulatuvad kaugemasse tulevikku, kas või sajandi keskpaika. Selleks ajaks võib Läänemere tõus juba muuta küsitavaks praegu planeeritud ehitused madalatel aladel Lääne-Eestis, säälhulgas Pärnus, Haapsalus ja Kuressaares. Kaugemale tulevikule mõeldes aga peaks tõsiselt arutama seda, kas ei oleks mõistlik arendada linnu, mis asuvad merepinnast piisaval kõrgusel, ning arvestada sellega, et näiteks Pärnul võib-olla ei ole üldse linnana tulevikku. Niisamuti Haapsalul. Tulevikku võib aga näiteks olla Otepääl, Rakverel, Vastseliinal. Kas see on nii, võiks teatava tõenäosusega öelda mõned kaunis lihtsad rehkendused. Võib-olla on praegu ka õige aeg hakata kuuse asemel istutama rohkem tammesid ja saari. Küsimus, millele peaksid vastust otsima metsateadlased koos klimatoloogidega. (Kaplinski 2009). Samas on arvamusi, et jää massiline sulamine võib meile sooja õhku toova Golfi hoovuse liikumise sassi lüüa, mistõttu meid võib tabada uus jääaeg. Meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi peadirektor Jaan Saar kinnitab, et öeldus pole midagi võimatut . Teisalt on Venemaa peaobservatooriumi teadlased hoiatanud, et lähiaastail algab maakeral temperatuuri alanemine, mis lõpeb üleilmse jahenemisega. „Oleme Päikese kiirgusvoogude muutusi uurides jõudnud järeldusele, et aastatel 2012–2015 algab temperatuuri aeglane alanemine, ja aastatel 2055–2060 jõuab kätte globaalne jahenemine, mis kestab umbes 60 aastat. Seejärel algab uus tsükkel, soojenemine,” ütles Pulkovo observatooriumi kosmoseuuringusektori juhataja Habibullo Abdusamatov . Teooriaid on erinevaid, kuid kas valmistuda tuleks maailmamere veetaseme tõusuks või vaadata valmis koht kuhu uue jääaja eest pakku pugeda, ei ole teadlased lõplikult veel öelnud ja ega see lihtne olegi. Kanti viide viimasele jääajale annab põhjust meenutada, et erinevate allikate kohaselt oli 22 tuhat aastat tagasi kogu Põhjala mattunud kuni 3 kilomeetri paksuse mandrijää alla. Nagu Kanada geoloogid hiljuti teatasid tekkis viimane jääaeg ainult kuue kuu jooksul, muutes sooja ja päikeselise Euroopa jäiseks maastikuks. Varem arvati, et aastatuhandete tagune jahenemine saabus kümne aasta jooksul, kirjutab Live Science. . Uurides erinevaid teadustöid ning viimast jääaega kujutavaid kaarte, sh ka Weichseli jäätumise kohta koostatud mandrijää ulatust kujutavaid kaarte Eesti Entsüklopeedia kaardiköites „Suur maailma atlas” (Aasmäe 2005, 167) ning vastavaid põhjalaiuskraade, asub ta seisukohale, et Fennoskandiat katnud mandrijää serv ulatus keskmiselt umbes 57o ja 58o N-ni, kus vähem, kus rohkem. Seda toetab ka Baltoskandia glatsiaalse kuhjumisala põhjaserva paiknemine, mis tekkis mandrijää serva pikaajalise ostsillatsiooni tulemusena, mis vastavalt eelviidatud Kanti kirjapandule oli keeljas ja hambuline (Kant 2007, 35). Mandrijää taandumine tõi kaasa Balti jääpaisjärve tekke, mille veepind oli kuni 25 meetrit kõrgem maailmamere tasemest. Paisjärv ühines Atlandi ookeaniga umbes 10 tuhat aastat tagasi, vabastades vee alt inter alia suure osa tänasest Lääne- ja Põhja-Eestist. Nimetatud veekogude ühinemine toimus Rootsis Billingeni lavamäe juures, mistõttu kannab see sündmus nime Billingeni katastroof. Viimase tagajärjel algas Läänemere uus ajajärk, mida nimetatakse Joldiamereks. See ajajärk kestis umbes tuhat aastat ja lõppes Skandinaavia alade tõusuga, kuna seetõttu ahenes Närke väin ja Joldiameri jäi maailmamerest eraldatuks. Järgnes Läänemere uus ajajärk, mida teadlased nimetavad Antsülusjärveks. Nagu nimetatud, oli mandrijää selleks ajaks taandunud Kesk- ja Põhja-Rootsi mägedesse. Antsülusjärve kuju meenutas juba Läänemerd, nagu me seda tunneme tänapäeval. Umbes 8 500 aastat tagasi toimus Antsülusjärve vete läbimurre ookeani läbi kohast, kus praegu asuvad Taani väinad. Teadlased on tekkinud merele pannud nimeks Litoriinameri. Pärast seda kuni tänaseni kestva Läänemere ajajärgu nimetus on Limneameri. Seda Läänemere ajajärku iseloomustab asjaolu, et umbes 4 000 aastat tagasi hakkasid Taani väinad seoses maailmamere taseme alanemisega kitsenema, mistõttu Läänemere veevahetus maailmamerega vähenes ja merevee soolsus langes veelgi . Huvitav on osundada ka sellele, et mandrijää ei sulanud Islandil tervikuna, vaid säilis jäämütsidena mägede otsas. Need ürgsed jäämütsid katavad praegugi 12% kogu saarest. Selline ühise jäise teki all uinumise ning jäätekist vabanemise geoloogiline ajalugu annab alust arvata Eesti, Läti ja ehk ka osa Leedu, aga ka Karjala ja Koola poolsaare territooriumi geograafiliselt Põhjala osaks.

3.6. Baltoskandia parasvöötmemaade erinevad loodusvööndid

Sellele kliimavöötmele on iseloomulikud kõrged õhutemperatuurid suvel ja madalad õhutemperatuurid talvel ning selgelt eristatavad neli aastaaega – talv, kevad, suvi ja sügis. Baltoskandia valdav loodusvöönd on okasmets ehk taiga. Võrreldes Baltoskandiat Põhja-Ameerika Laurentia regiooniga tuleb täheldada, et viimane asub kogu täiuses lähisarktikavööndis. Samas vaid väike osa Skandinaavia põhjaosast ja Koola poolsaarest kuuluv lähisarktikavööndisse. See on Golfi hoovuse teene. Norra, Rootsi, Soome, Eesti idaserva ning Karjala ja Koola poolsaare valdavad metsad on okasmetsad (taiga). Väike riba Lõuna-Soomest, Kesk-Rootsi, suur osa Eestist ning Läti ja Leedu territooriume katavad aga segametsad. Taani ja Lõuna-Rootsis on valdavad lehtmetsad. Samas on Põhja-Ameerikas samadel laiuskraadidel suuresti tegemist tundraga. Ka selles vaates on Eesti teistest Balti riikidest looduslikult lähemal Baltoskandia tuumriikidele.

3.7. Baltoskandia protestantliku kristluse ala

Põhja-Euroopa paganateni jõudis katolitsism 10. ja 12. sajandil, kuid luterlik reformatsioon võttis 16. sajandiks oma ja kõik Baltoskandia riigid kuuluvad protestantliku kristluse levialasse. Nagu ülalpool käsitletud, pidas seda oluliseks argumendiks ka De Geer. 2005. aasta Eurobaromeetri küsitluse kohaselt peeti Baltoskandia riikide elanike hulgas religiooni oluliseks järgmiselt: Taani 31%, Norra 32%, Rootsi 23%, Soome 41%, Eesti 16% (kas siin veel paganausk), Läti 37% (38). Leedus oli see protsent oluliselt kõrgem ja nimelt 49%. Olgu märgitud, et selle küsitluse kohaselt oli see protsent kõrgeim Türgis (95%). Euroopa Gallupi perioodist 2007 – 2008 küsitlusele vastanutest ei pidanud religiooni oluliseks 80% taanlastest, 78% norralastest, 83% rootslastest,69% soomlastest, 84% eestlastest ja 62% lätlastest. Leedus oli tulemuseks 52%. Väikseim oli see protsent Türgis (9%). Samas ei saa me mööda vaadata tõsiasjast, et Baltoskandia alade kristlus väljendub protestantluses. Seda ülekaalukalt n-ö tuumikriikides (Taani, Norra, Rootsi, Soome) ja juhtiva usuna Eestis ja Lätis. Leedu eristub siin katoliikliku maana teistest väga selgelt. 2009. aasta Eurobaromeetri kohaselt pidasid nii eestlased kui ka Euroopa kodanikud tervikuna kõige vähem oluliseks küsitud väärtustest religiooni (Eestis pidas seda üheks isiklikult olulisemaks väärtuseks 2% ja Euroopas 6% kodanikest). Eelkäsitletu annab põhjust järeldada, et Baltoskandia tuumikriikide protestantlik religiooniruum lahjeneb kagu suunas, segunedes Eestis ortodoksse, Lätis aga lisaks katoliikliku haruga, kasvades Leedus üleriigiliseks katoliikluseks. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et Baltoskandia kagupoolseks protestantluse piiriks on Läti. Eesti ja Läti moodustavad siin sega- või üleminekuvöötme, nagu seda edela suunal on Põhja-Saksamaa Taani suhtes. Vahe on selles, et Eesti-Läti segavööde kuulub Baltoskandiasse, Saksamaa vastav vööde aga mitte. Eesti kontekstis tasub ehk esile tuua veel ka kaks paganlusega seotud rahvausundit, nagu maausk ja taarausk. Neist esimene, maausk, on rahvausundi kristluse-eelsetel kihistustel põhinev tänapäeva usuline liikumine. Seda peetakse n-ö eestlaste pärimuslikuks omausuks, millel on eriline osa eesti kultuuris. Peamisteks põhimõteteks on looduse ja esivanemate austamine. Maausul puudub ühtne dogmaatika ja reeglistik ja seda on koos taarausuga seostatud neošamanismiga (Lintrop 1995, 15). Taarausk on aga uuspaganlik rahvuslik usuline liikumine, mis eksisteerib ka tänapäeval. Usk on nime saanud muinasusundi jumaluselt Taaralt. Taarausul on ühtne dogmaatika ja reeglistik. Luterlik kirik kujunes suurimaks konfessiooniks peale reformatsiooni jõudmist Eestisse 16. sajandi algupoolel. Kokkuvõtvalt võib tõesti asuda seisukohale, et Baltoskandia protestantlik religiooniruum lahjeneb kagu suunas, kasvades Leedus üleriigiliseks katoliikluseks, mistõttu on Baltoskandia kagupoolses osas moodustavad Eesti ja Läti sega- või üleminekuvöötme, mis kuulub Baltoskandiasse. Seega üsna üheselt kuulub Eesti koos suure osa Lätiga protestantlikku kultuuriruumi - katoliiklik religiooniruum jätab Leedu Baltoskandiast välja.

3.8. Baltoskandia põhjamaise kultuuri leviala

Üritades seda kriteeriumi lühidalt põhjendada, jätab autor siinkohal käsitlemata nii viikingiaja kui Hansa Liidu aegsed kultuurimõjutused, kuna neist on veidi juttu vastavates alljärgnevates alajaotustes. Alustagem aga tõdemusega, et Eesti on seisnud aastatuhandeid lääne ja ida piiril, mis on voolinud ka rahvakultuuri näo. Estonica kohaselt tulebki Eesti rahvakultuuri mõistmiseks tõdeda, et see on ühe väikese, omal maal alamast seisusest rahva erakordselt keeruline ja mitmekihiline olemise viis. Vastuoluline oli ka eestlase vaimuilm, kus eksisteerisid koos nii kristlikud kui paganlikud tegelased ja mõlematega tuli hästi läbi saada. Vaatamata sellele „keerulisele olemise viisile” tuleb eesti kultuuriloos osundada kontaktidele naabritega. Mitmed Skandinaavia mõjutused on jäänud püsima Eesti saartel ja rannikualal. Seda võiks nimetada ka Baltoskandia ühiseks merekultuuriks. Estonica kohaselt võib Lääne-Eesti ja saarte puhul kindlasti täheldada siin elanud rootslaste vahendusel saadud mõjusid. Põhja-Eesti keskendus Tallinna kui tähtsa kaubanduskeskuse ümber ja alates 18. sajandist andis tunda ka kiiresti areneva Peterburi lähedus. Omaette tähendus oli rannakülade traditsioonilisel ülemereühendusel Soome rannikuga, nn. sõbrakaubandusel. Lõuna-Eesti seevastu jäi Riia linna suhtes siiski Liivimaa kubermangu teisekeelseks ääremaaks. Samuti osundab Estonica, et ajaloolisest vaatevinklist on rahvakultuuris selgesti eristatavad kolm murranguperioodi. Esimene neist algas 13. sajandil seoses saksa vallutustega ja tõi maale katoliku usu, seisusliku ühiskonna ja linnakultuuri. Hoolimata paljudest mõjutustest säilitasid eestlased siiski kaua aega traditsioonilise eluviisi ja suurelt jaolt ka endise mõttemaailma. Teise murrangu tõi kaasa reformatsioon. Eestikeelne jumalateenistus lõi tingimused eestikeelse trükisõna ja kooliõpetuse tekkeks, mis omakorda pani aluse rahva kirjaoskusele. Tõeliselt suur pööre rahvakultuuris leidis aset 19. sajandi teisel poolel, mille ajendiks oli 1860. aastatel alanud talude päriseksostmine. Üha enam talurahvast suundus linna, nii kooli kui tööle. Kauaaegsete traditsioonidega eesti talurahvaühiskond hakkas järjest selgemalt uueaegset ilmet võtma. Palju uuendusi, mis olid olnud eos sajandi algusest saadik, said sajandi lõpus valdavaks. Oma osa oli selles sellel, et oma talu andis kindlust ja tõstis eneseteadvust. Tulles tagasi merekultuuri juurde, tasub rõhutada, et Eesti territoorium on veega ümbritsetud kolmelt poolt, mistõttu asub Eesti poolsaarel. Rannikujoont on palju ja seda suurendavad veelgi Eesti arvukad saared. Paljude eestlaste jaoks on nende igapäevaelus merel olnud ja on keskne roll. Rahvakultuuri mõttes ja võttes aluseks kokkupuute merega, võib Eesti jaotada kaheks suureks kultuuripiirkonnaks – Rannaiku-Eestiks ja Sisemaa-Eestiks. Sellel jaotusel on sügavale ajalukku ulatuvad juured. Erinevus rannarahva ja sisemaalaste vahel sai ilmselt alguse sellest, et koos raua kasutusele võtmisega täiustati ka meresõiduvahendeid. Nii suunabski rannarahvas oma pilgu ja tegevuse üha enam ülemerekontaktidele. Sisemaalastel tuli aga rohkem tegemist ida- või lõunapoolsete naabritega. Tuleb meenutada, et veeteed mängisid liikumisel ja kauplemisel väga olulist rolli. See puudutab eriti just viikingiaja ning Hansa Liidu aegseid ühendus- ja kaubateid. Seejuures ei tohiks unustada eestlaste omavahelist n-ö sisekaubandust, mida rannarahvas ja sisemaalased omavahel suure tõenäosusega harrastasid. Nii levis ülemerekultuur ka eesti siseselt. On väidetud, et mereäärsete inimeste maailm on avaram mets ja põllulapp sünnitavat aga endassesulgumist ja individualismi. Aga olgu sellega kuidas on. 19. sajandil alanud muutused (sh talude päriseksostmine) tegid talupoegade veidi vabamaks. Ka merel algas uus purjelaevade ajastu, mis tõi rannikualadele tagasi endisagse mereromantika ning hulganisti uusi reedereid ja metsakapteneid. Avati merekoole ja suurenes ka õppinud meremeeste hulk. Teatavasti pani nõukogude võim Eesti merekultuuri arengule taas päitsed pähe ja sulges eestimaalastele pääsu merele ja läbi nn piirirežiimi isegi mereranda. Tänaseks juba 20 aastat on Eesti rannad taas vabad ja purjekaid võib näha kõikjal rannavetes ja ka kaugemal seilamas. Ka rannakalurid käivad taas merel, ehkki nende elu on erinevate euro- ja muude reeglite ja normidega üsna keeruliseks tehtud. Eesti rahvakultuuri püsivamate ühiste elementidena on nimetatud pulma- ja jõulukombeid, regilaulu, rukkileiba ja rehielamut, sauna ning sügisest hingedeaega. Paljud eestlased seovad ennast hingeliselt maakohtade (sh eriti vanavanemate kodukohad) ja loodusega. Üks võimalus kuuluvuse küsimustele vastuseid leida, on toetuda erinevate teadusharude uuringutele. Hajnal, analüüsides leibkondade/perekondade formeerumist Euroopa erinevates riikides, jagas Euroopa kaheks, kus piirkondi eristas Peterburg-Trieste joon (Hajnal 1962). Selle lähenemise järgi asetses Eesti kahe pereloomelise regiooni piirialal, kuid siiski pigem lääne pool, mida iseloomustas madalam abielulisus. Taas kord jääb Leedu Eestist ja endisest Liivimaast teiselepoole joont. On üritatud leida põhjamaade ja Eesti kultuuri ühiseid jooni. Välja on joonistunud sellised ühised tunnused nagu askeetlikud looduslikud tingimused, traditsiooniline elatise hankimise viis, suhteliselt laiaulatuslik egalitarismi pärand (väljendub ka igameheõiguses ja universaalses valimisõiguses (hääletusel)) ning looduslähedus ning sõltumatuse taotlus. On veel üks argument, mida ei saa kõrvale jätta – nimelt inimloomus. Kaplinksi on kirjutanud, et kliima ja teiste muutlike asjade kõrval on asju, mis lähematel sajanditel, isegi aastatuhandetel ilmselt peaaegu ei muutu. Üks neist on inimloomus. Meie isiksuse põhiomadused, meie püüdlused, soovid, hirmud ja rõõmud. (Kaplinski 2009, ??). Sellega tuleb nõustuda. Samas tuleb osundada, et põhjamaine ja sekulaarne inimloomus, mida on kujundanud ajalooline kogemus ja looduslikud tingimused, on omane kõigile Baltoskandia rahvastele, sh ka eestlastele. Kokkuvõtteks tuleb asuda seisukohale, et Baltoscandia riikide põhjamaine kultuuritaust on üsna sarnane ja levinud riigist riiki läbi Rootsi ja Taani vallutuste, viikingiaja ja Hansa Liidu aegse kaubavahetuse, paganluse ja protestantluse ning läbikäimise Läänemere regioonis, aga ka hilisema koostöö.

3.9. Baltoskandia Viikingiaeg

Ajaloolased nimetavad viikingiajaks Euroopas periood 8. – 11. sajandini. Eestis peetakse viikingiaja lõpuks 13. sajandi esimest poolt. Umbes 300 aasta jooksul mängisid viikingid olulist rolli paljudes Euroopas toimunud pöördelistes sündmustes. Pärimuste järgi tungisid viikingid peaaegu kõikjale, kuhu nende laevad ligi pääsesid. Kindlasti olid viikingid osavad ja julged meresõitjad. Viikingeid sundis tegutsema inimlik soov saada rohkem rikkust, orjatööjõudu ning uusi maavaldusi. Nende ootamatutest ja julmadest rüüsteretkedest räägiti legende. Kuid viikingid ei olnud pelgalt põhjamaistest paganatest (mere)röövlid ja rüüstajad. Nad olid ka osavad kaupmehed, käsitöölised ning laevaehitajad. Nende hulgas oli ka ülikuid, insenere, maadeavastajad ja maaharijaid. Nii tõid nad kaasa ka kultuuri ja aitasid kaasa erinevate maade arengule. Näiteks Venemal sai viikingitest majanduslik ja poliitiline ülemklass. Ka William Vallutaja, kes 1066. aastal tõusis William I nime all Inglismaa troonile, oli väidetavalt viikingipealiku pojapojapoeg. Tema järglased istuvad sellel troonil tänaseni. 7. sajandiks oli Skandinaavia rahvastiku arv oluliselt kasvanud mis sundis inimesi liikuma põhja poole. Sealne kliima ja põllumaa vähesus aga ei soosinud inimeste massilist asumist neile aladele, mistõttu tuli hakata otsima võimalusi teistelt maadelt. Liiga paljud mehed jäid kodusteks, nii põllumeeste kui ka pealike pojad. Neil oli vaja maalt välja pääseda (Ferguson 1981, 14-15). Kindlasti oli viikingluse tekke põhjuseks ka ahnus, vallutus- ja seiklushimu, lihtsalt soov kekkelegi kallale tungida, olupoliitika, põikpäisus või lihtsalt rännuhimu (Magnusson 1980, 33). Ja vaieldamatult sai viikinglus edeneda vaid seetõttu, et tehniline areng võimaldas ehitada vastavaid laevu. Need 25 meetrised, umbes kolme meetri laiused ja meetrise süvisega sõjalaevad võimaldasid edukat ja üllatuslikku kaldarandumist ja olid samas ka väga merekindlad. Viikingid ehitasid ka suurema süvisega kaubalaevu (knörr). Nii põllumaa nappus, vaesus kui laevaehituse edusammud, kuid suure tõenäosusega kõik need faktorid koos lõid pinnase viikingite ajastule. Skandinaavlaste eeskujul õppisid ka eestlased tegema kahte eri tüüpi laeva: pikka ja kitsast sõjalaeva ning laiemat ja suurema süvisega kaubalaeva. On teada, et viikingid rajasid oma kolooniad Novgorodi kanti ja ka Soome lääne- ja idarannikule, kuid ei suutnud kanda kinnitada Eesti aladel. Samas tundub üsna mõistlik eeldada, et viikingite peamine kaubatee Peipsi järve tagustele aladele kulges mööda tänast Soome lahte või siis piki Soome või Eesti rannikut või Eesti jõgesid. Omaette lugu on Islandiga, mille peamised asustajad olidki viikingid. Sellest saab järeldada, et ka Islandilt lahkus viikingite sõja- ja kaubalaevu röövretkedele, et maale rikkust tuua. Kuidas viikingid Soomes kanda kinnitasid, saab aimu Ola (Wilpuri) esseest (Finland: The Viking Ages). Kuna tolleks ajaks oli Eesti territoorium jagatud kaheksaks üsna tugeva ja vaenlaste vastu kokku hoidva muinasriigi vahel, jäid viikingid oma plaanide teostamisel eestlastele lihtsalt alla. Vastupidi – eestlased avastasid ka ise viikingluse valu ja võlu ning võib arvata, et nad ühinesid viikingitega ja seda esmalt just idakolooniate rajamisel. Teada on, et eriti Saare- ja Kuramaa meresõitjad muutusid Skandinaavias tekkinud riigikestele 11. ja 12. sajandil lausa ohtlikuks. Seda aega on nimetatud Eesti (resp. Läti) viikingiajaks. Leedust läks ka see ajalooline karikas mööda. Siinsed arheoloogilised leiud osundavad eestlaste tihedatele sidemetele Rootsi viikingitega. Leitud ehted ja relvad olid kas Skandinaavia päritolu või sealsete eeskujude järgi kohapeal valmistatud. Küllap olid sarnased ka eesti ja skandinaavia viikingite rõivad. Viikingid hakkasid Euroopas tagaplaanile jääma alates 12. sajandist. Selle üheks põhjuseks peetakse nõrka poliitilist organiseeritust, aga ka ristiusu jõudsat levimist, mis n-ö vallutas Skandinaavia juba rohkem kui tuhat aastat tagasi. Kuna eestlased jäid paganateks veel paariks sajandiks, pole ka imestada, et eesti viikinglus taandus alles 13. sajandi esimesel poolel, kasvades tasapisi üle rohkem tsiviliseeritud kaubanduslikuks tegevuseks Hansa Liidu raames. Kunagistest viikingite kasutatud knörridest on välja kasvanud tõelised laevastikud. Nii on tänapäevased Baltoskandia riigid kõik arvestatavad mereriigid ja nende riikide reederid on ühed suurimad Läänemerel. Kokkuvõttes saab asuda seisukohale, et viikingiaeg on olnud moel või teisel ühine kõigile Baltoskandia riikidele ja mõjutanud nende kõigi majandust ja kultuuri.

3.10. Baltoskandia Hansaaeg

Viikingite võimu langemisega kandus põhjamaade kaubavahetuse keskus saksastuva Läänemere lõunarannikule. Teadupärast tähistab Hansa Liit 13. – 17. sajandil tegutsenud linnade kaubanduslikku ja poliitilist liitu. Selles osalesid Põhja-Saksamaa, Madalmaade, Skandinaaviamaade ja Eesti- ning Liivimaa linnad. Hansa Liidu juhtlinnaks oli Lübeck ja liidu poolt kontrolliti selle hiilgeajal pea kogu Põhja- ja Läänemere vahelisest kaubandust. Baltoskandia olulisemad Hansa Liiduga seotud linnad olid riigiti järgmised: faktooriad Aalborg ja Kopenhaagen Taanis, hansakontor Bergen ja faktooria Oslo Norras, hansalinnad Visby ja Stockholm Rootsis, faktooriad Turu ja Viipuri Soomes, faktooria Pihkva ja hansakontor Novgorod Venemaal. Eesti- ja Liivimaal olid Hansa Liidu liikmeslinnadeks (hansalinnad) Tallinn, Uus-Pärnu, Viljandi, Tartu ja tänapäeva Läti territooriumile jäävad Riia, Võnnu (Cēsis), Volmari (Valmiera), Koknese jmt. Kaubanduslikult soodsalt paiknenud Narva jäi Tallinna vastuseisu tõttu hansalinnade hulgast välja. Narva kaubandus elavnes vaid nendel perioodidel, mil Hansa ja Novgorod tülitsesid - siis veeti enamik lääne kaupu Venemaale ja ida kaupu Euroopasse just Narva kaudu. Tähtsaim Hansa Liidu kaubatee kulges liinil Novgorod – Tallinn – Visby – Lübeck – Hamburg – Brugge – London. Samas said sellest pealiinist toitu mitmed teised liinid nagu läbi Uus-Pärnu, Viljandi ja Tartu kulgenud Pihkvasse – Novgorodi viinud veetee. Liivimaa linnadest oli just Tartul kõige parem ühendus Pihkvaga, sealtkaudu Novgorodiga. Teekond läbi Tartu oli pealiinist küll pikem, kuid ohutum. 14. saj. alguseks oli Pärnu sadamast kujunenud koht, mis võttis vastu tolleaegseid Läänemere suurimaid kaubalaevu. Sealt veeti kaupa väiksemate alustega edasi. Kõige tõenäolisem veetee kulges mööda Pärnu, Navesti, Halliste ja Raudna jõge Viljandisse, sealt edasi mööda Tänassilma jõge , Võrtsjärve ning Emajõge Tartusse (Talts 2005). Kuid kas see ka tegelikult Viljandi kandis laevatatav oli, ei ole päriselt selge. On arvatud, et kitsaskoht veeteel, kus oli vaja kaup ümber laadida, võis anda lisatõuke Viljandi linna tekkeks. Et Pärnu sadam suuri laevu vastu võttis, on tõendatud sellega, et 1993. aastal leiti ühe Hansa kaupmeeste laeva, koge, jäänused Pärnus jõe suudmest ning need dateeriti 13. - 14. sajandisse. Läbi Riia sadama kulgesid võimalike kaubateedena liinid Kaunasesse - Vilniusesse, läbi Koknese Polotskisse ning läbi Võnnu ja Valmiera Tartusse ja sealt edasi Pihkvasse ja Novgorodi. Leedu aladel hansalinnu ega ka hansakontoreid ei olnud. Küll asusid suure tõenäosusega Vilniuses ja Kaunases hansakaupmeeste kaubalaod, mis toetasid ühte võimalikku kaubateed Köningsberg – Kaunas – Vilnius – Polotsk. Amdam et al. on küll nimetavad Norra ja Leedu koostööd kirjeldades, et mõlemad olid liitunud Hansa Liiduga (Amdam, Lunnan ja Rama 2007 , 22, 24, 25 ja 27). Selle väitega Leedu osas ei saa essee autor nõustuda. Leedus hansalinnu ja hansakontoreid ei olnud, mida kinnitab ka Balticsea Academy väljaantud töö „Teadmised Hansa ajaloost” , mis on ilmunud ka leedu keeles „Žinios Apie Istoriją” . Enamgi veel – Leedu Suurvürstiriigi seadused ei soosinud hansakaupmeeste tegevust ja viimased ei suutnud seal oma monopoli kehtestada, piiril nõuti tollimaksu ja sakslaste suhtes oldi lausa vaenulikud (Mills 1998). Palametsa järgi Hansa liidu õitseajal, XIV sajandi teisel poolel, kasvas Eesti hansalinnade mõju Venemaaga kauplemises. Novgorodis asunud hansakontori, mis kandis Peetriõue nimetust, juhtimine koondus ikka enam Tartu ja Tallinna kätte. Ohtlikel aegadel saatis Peetriõu oma kassa, pitsati, skraa (põhikirja) ja arhiivi just Tartusse kui kõige idapoolsemasse hansalinna varjule. Et Lübecki huvid suundusid ikka enam läände, jäi Hansa idapoliitika üha rohkem Liivimaa linnade juhtida. (Palamets 2007). Hansa Liidu mõte oli turvata oma kaupmeeste tegevust võõral maal . Kaupmehed tegutsesid oma ühenduste kaudu. Ühendused tegelesid muuhulgas ühiselt oma vara turvamisega. Oli üsna loogiline, et kaubandustegevuse arenedes olid kaupmehed huvitatud üha uute partnerite leidmisest ja tegevuse laiendamisest. Nii arendatigi oma liikmete huvide kaitseks suhteid üha uute linnadega ja neis tegutsevate kaupmeeste ühendustega. Seal, kus õnnestus luua ühendused oma kaubandusõiguste kaitsmiseks, said kohalikud kaupmehed vastutasuks õiguse müüa oma kaupu Põhja-Saksa linnades, kus see muidu võõrastele keelatud oli. Hansa Liit ja rikkad kaupmehed tõid seetõttu kaasa ka linnade arengu. Nimetagem siinkohal kasvõi Tallinna lugu. Et keskaegne linn püsiks ja areneks, pidi ta saama oma maahärralt linnaõiguse. Tõenäoliselt kuningas Valdemar II uuele ja arenevale asulale teatud õigusi ja vabadusi ka andis, kuid need ürikud ei ole säilinud. Tallinna seos Lübecki õigusega leiab teadaolevalt esimest korda mainimist Taani kuninga Erik Adraraha ürikus 15. maist 1248. Nimelt annab kuningas Erik Tallinna kodanikele loa kasutada „kõiki õigusi, mis on Lübecki kodanikel” (omnia iura que habent cives lybicenses). Seda akti on peetud Tallinnale Lübecki õiguse annetamiseks. 1255. aastal kinnitas Taani kuningas Kristofer I Tallinnale omakorda Lübecki õiguse (Kala 1998, 10). Miks sellist annetatud õiguste ülekinnitamist vaja oli, ei ole selge – siiski pole 1248. aasta üriku autentsust keegi uurijatest kahtluse alla seadnud. Linnade arengu osas tuleb osundada, et olulistest mereäärsetest hansalinnadest on saanud ka Baltoskandia riikide kõige olulisemad linnad ja ühtlasi ka tänapäevased pealinnad (Kopengaagen, Oslo, Stockholm, Turu , Tallinn, Riia). Ülalpool käsitles autor Pakštase reaktsiooni De Geeri selle seisukoha suhtes, mille kohaselt Leedut ei arvata põhjariikide hulka põhjusel, et Leedu pealinn pole ühtlasi sadamalinn. See ei ole tõepoolest põhjapanev argument riigi kuuluvuse määramiseks, aga see on vaieldamatult üks näitaja paljude teiste hulgas, mida ei saa päriselt ka eirata. Kõigi saksa päritolu õigusega linnade elukorraldus oli sarnane ning need moodustasid ühtse õigusliku süsteemi, mille õitseaeg saabus Hansa Liidu kõrgajal 14. – 15. sajandil. Lübecki õiguse linnana ja Hansa Liidu liikmena kuulus Tallinn seega Euroopa õigus- ja majandusruumi (Kala 1998, 11). Lübecki linnaõigus kehtis Tallinnas kuni aastani 1865, kui siin kehtestati Balti provintsiaalseadustiku III osa, elik nn Balti eraseadus. Omaette teema on Islandi kuulumine Hansa Liitu. Autor leiab, et Island oli Hansa Liidu liige ja varustas peamiselt inglise hansakaupmehi islandi kalaga. Tõsi, Islandil ei olnud hansalinna ja –kontorit, küll võis seal olla faktooria. Kuid Islandi arvamine hansariikide hulka on peamiselt põhjendatud sellega, et Norra ja Taani olid hansariigid ja ajaloost on teada, et 13. sajandi teisest poolest läks Island Norra ülemvõimu alla ning sealt edasi aastal 1380 koos Norraga Taani võimu alla. Seega oli Island Hansa Liidu tegevuse ajal (12. – 17. sajandil) n-ö hansariigi koosseisus, nagu Eesti ja Läti oma vallutajate koosseisus. 16. sajandiks tekkinud olukorras ei olnud Hansa Liidul enam kohta ja selle mõjuvõim hakkas vähenema. Põhusi oli mitu. Esiteks katkuepideemiad mis tõid kaasa teravilja kasvatamise languse, mis omakorda mõjutas Hansa Liidu teraviljakaubandust. Pärast Ameerika avastamist pöördus kaupmeeste huvi sellesse piirkonda ning Läänemerepiirkond kaotas oma tähtsuse. Jätkuvalt tugevnes ka riikide sõltumatu majanduspoliitika, mis piiras Hansa Liidu privilleege.Üheks põhjuseks oli ka organisatsiooni ülalpidamiseks vajaminevate vahendite suurus, mis ei õigustanud ennast enam. Ajaloolaste poolt on üldtunnustatud seisukoht, et 1558-1583 Moskva Tsaaririigi vastu kestnud Liivi sõda tõmbas idapoolsele hansakaubandusele lõplikult kriipsu peale. Hansa Liitu pole iial laiali saadetud. 1980. aastal tähistas Hollandi linn Zwolle 750. aastapäeva ja kutsus kokku endised hansalinnad. Esimesele kokkusaamisel oli kohal 43 hansalinna esindajad, kes taastasid hansaidee kaasaegsel kujul. Hansaliikumise keskuseks on jätkuvalt Lübeck. 2001. aastal moodustati Saksamaa, Rootsi, Belgia, Hollandi, Eesti, Läti, Soome, Norra, Poola ja Venemaa esindajatest komisjon, kes organiseerib kaasaegse Hansa Liidu tööd aastakoosolekute vahepeal. Kaasaegse hansaliikumise eesmärgid on: 1) taaselustada piireületava hansamõtte abil Euroopa linnade mõte ja vaim; 2) toetada hansalinnade iseteadlikkust, propageerida ühiseid jooni, arendada koostööd; 3) tugevdada majandus- ja kaubanduskontakte; 4) korraldada teadmiste ja kultuurivahetust; 5) arendada turismi. Kaasaegse hansaliikumisega on tänaseks ühinenud üle 200 linna 17 riigist. Kord aastas saadakse kokku ühistel rahvusvahelistel hansapäevadel. Viimased, 30. Rahvusvahelised Hansapäevad, toimusid 24. – 27. juunil 2010. aastal Pärnus. Uudse algatusena asusid 27. juuni hommikul Pärnust teele vanalaevad, mis kolme nädala jooksul külastasid Läti, Rootsi ja Soome sadamalinnasid, et tutvustada vanu meretraditsioone ja eesti kultuuri. Kultuuridessandil osalesid Emajõe lodi Jõmmu, viikingilaev Turm, Runbjarn ehk Ruhnu karu ning kuunarid Kajsamoor ja Blue Sirius. Merereisi käigus osaleti mitmel Läänemereäärsel ja merega seotud kultuuriüritusel, nagu Rootsis Visbys ja Birkas toimunud Viikingifestivalil, Soomes Marienhamnis ja Tallinnas merepäevadel. Eeltoodut kokku võttes saab järeldada, et Baltoskandia riike sidus ja seob hansaliikumine, mille kaudu on üle Baltoskandia levitatud nii sarnast kaubandus- kui õiguskultuuri, rääkimata laiemast kultuurilisest mõjust. Kunagine linnade kaubanduslik ja poliitiline liit jätkab linnadevahelise liikumisena.

3.11. Baltoskandia Rootsi ja Taani ülemvõim ala

Alates viikingiajast on Põhjamaad omavahel võidelnud, moodustanud liite ja üksteise üle valitsenud. Rootsi valitses Soome üle enam kui 600 aastat, Taani valitses Lõuna-Rootsit samuti üle 600 aasta (või, alternatiivselt, Rootsi on valitsenud üle Ida-Taani 300 aastat) ja üle Norra ligi 500 aastat, kui Norra valitses üle Islandi oma 200 aastat ja Taani veel teised 500 aastat ja seda nimekirja võiks jätkata. Ainult Soome pole kellegi üle valitsenud… See on vältimatult põhjustanud teatud antipaatiaid, kuid on samas teinud Põhjamaade kultuuri rohkem ühtlaseks. Jätkates eelnimetatud nimekirja, saame nimetada Taani valitsemist Põhja-Eesti üle (1237 – 1346), Taani aeg Saaremaal (1559 – 1645), Liivi sõja järgset Rootsi valitsemist Põhja-Eesti üle (alates 1583), millele lisandusid Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti (alates 1629) ning Saaremaa (alates 1645). Nii alanud Rootsi aeg kestis aastani 1721 (Uusikaupungi rahu). Ka need sündmused pole antipaatiatest täiesti vabad, ehkki „vana head rootsi aega” õhatakse folklooris tänapäevani taga. Siiski on need ajad toonud Eesti- ja Liivimaale Põhjamaade kultuuri. Põhjasõja võiduga jäid Eesti ja Läti alad ligi 200-ks aastaks Venemaa koosseisu. Leedu vürstiriigi territoorium sai Venemaale Rzeczpospolita jagamisega 1772–1795. aastatel ning aastal 1796 moodustati Leedu kubermang. Riigi geograafiline asukoht on üks püsivamaid tegureid rahvusvahelistes suhetes, kuid geograafilisest asukohast olulisem on see, kuidas riik asetub rahvusvaheliste suhete konteksti. See, kuidas riigi positsioneerimisel valitakse ajaloolisi fakte, geograafilisi ja teisi argumente, määrab riigi ruumilise paigutumise, mis omakorda toob kaasa teiste riikide suhtumise konkreetsesse riiki. Mida aga riik praktiliselt mõjutada ei saa, on teiste riikide huvisfääri sattumine – iga riik otsustab, kus ja millised on tema huvid. Seetõttu pole lõpuni välditavad ka teiste riikide siseasjadesse sekkumine, riived suveräänsuse vastu jms. Kaplinski on kirjutanud, et Eesti ajalugu sõltub suuresti geograafiast. Ida mõjuvälja sattusime siis, kui Vene vürstid hakkasid allutama naabermaid. Eesti ala oli sel kombel siirdumas Vene mõjusfääri. Nii see oleks ilmselt ka jätkunud, kui protsessi ei oleks sekkunud süsteemiväline jõud – mongolid, kes alistasid endale enam-vähem terve toonase Venemaa ja peatasid Vene ekspansiooni. Mongoli-tatari ülemvõim muutis Venemaal ja terves Ida-Euroopas mõndagi. Vene mõju nõrgenemine andis läänepoolsetele valitsejatele hääd võimalused Baltikumis oma võimu laiendada. Eesti ja naaberalade vallutamise taga on mitu jõudu, kelle huvid siin suuresti kokku langesid. Rooma paavst tahtis pöörata siinsed paganad ja selleks ajaks kirikulõhe tõttu valele poolele sattunud ortodoksid õigesse ristiusku ja niimoodi laiendada oma võimu idaaladele. Ta kasutas ära Euroopa maatameestest aadlike püüdu endale vallutuste kaudu valdusi saada, kuulutades välja ristisõja. Euroopa, eriti Põhja-Saksamaa ja Skandinaavia kaupmehed soovisid saada oma valdusse siinsed kaubateed. Rooma poolt Liivimaa paganate vastu välja kuulutatud ristisõda teenis kõigi kolme huvisid ja suurel määral nad oma eesmärgid ka saavutasid. Meie ala edasise ajaloo määravad kaks põhilist protsessi: ühelt poolt Lääne valitsejate omavahelised heitlused, kus võimu ja maid jagasid piiskopid, kaubalinnad ja ordurüütlid, teiselt poolt mongolite vallutusest toibuva Venemaa püüd oma võimu siia laiendada. Pärast korduvaid katseid, millest tuntum on ehk Liivi sõda 16. sajandil, see venelastel viimaks Põhjasõjas ka õnnestus. Õnnestus seetõttu, et senised suurriigid Poola ja Rootsi jäid rivaalidele, siin ennekõike Venemaale alla. Poola, kes veel 17. sajandil valitses mõnd aega isegi Moskvat, oli riigina hääbumas. Tugeva keskvõimu all ühendatud Venemaale ei olnud 17. sajandi lõpust alates Ida-Euroopas enam väärilist vastast ja oli vaid aja küsimus, millal Vene tasandiku läänepoolsed alad samuti ühendatakse Moskva võimu alla. Mis 18. sajandi alguses ka sündis. Oluline on siin nimetada, et Vene tsaarid valitsesid siin kokkuleppel kohaliku aadliga, kes säilitasid oma privileegid ja said oluliseks lobby-rühmaks Peterburis. Eesti jäi Vene riigi osaks, mida 19. sajandi lõpupooleni tegelikult valitsesid sakslastest aadlikud, alles siis hakkas keskvõim siin end otsustavalt kehtestama, muutes haridussüsteemi ja bürokraatia venekeelseks ja kärpides aadlike võimu. Millest tegelikult eestlastele tõusis palju tulu. Talupojad said omavalitsuste kaudu ajada ise oma asju ja haritumatele inimestele avanesid soodsad töö- ja karjäärivõimalused suures Vene riigis. (Kaplinski 2009, ??). Tuleb asuda seisukohale, et pikaajalised ühise riigina toimimise perioodid on oluliseks tunnuseks arvamast riiki Baltoskandiasse. Olgugi, et ühiseks riigiks olemine tähendas tegelikult okupatsiooni, on nendest perioodidest jäänud eestlaste põhjamaisesse inimloomusesse oluline jälg, rääkimata kultuuride lähenemisest. 3.12. Baltoskandia Põhjamaade ja Läänemeremaade koostöö ala Selle teema sissejuhatuseks veidi geopoliitilisi argumente. Poliitikute ja riigijuhtide suust kostub sageli mõiste geopoliitika, iseasi, mida üks või teine kõneleja selle all silmas peab. Üldises plaanis on tegemist õpetusega riigi poliitika määratusest selliste füüsiliste karakteristikute ja ressursside poolt nagu asukoht, rahvastik, loodusvarad jms. Sellistelt positsioonidelt avaldatakse arvamusi ja uurimusi kitsamalt riigijuhtimise ja strateegiliste uuringutega tegelejate suu ja sule kaudu. Samas on veel ka teine mõiste, kriitiline geopoliitika, mis erinevalt kitsast riigimeeste koolkonnast kirjeldab Ó Tuathail et al. järgi geopoliitikat kui riigi välispoliitikaga määratud maailma poliitilise kaardi kujundamist. Lisaks riigivõimudelt lähtuvale geopoliitilisele loomingule peab kriitilise geopoliitika käsitluses arvestama ka riigi aluseks olevate müütide ja põhjendustega riigi erilisusest. Riigi loomine ja karakteriseerimine ühtse kogukonnana kujutab kriitilise geopoliitika teoreetikute hinnanguil endast geopoliitilist akti. (Ó Tuathail, Dalby ja Routledge 1998, 3). Huvitava ülevaate Põhjamaade külmasõjajärgsetest poliitilistest kavatsustest esitab Tunander ja seda ka Baltimaade ja Läänemereregiooni kontekstis (Tunander 2008). Riigi poolt teostatava geopoliitika hulka kuulub lisaks riigist väljapoole jääva rahvusvahelise ruumi kirjeldamisele ka riigi piiride sisse jääva ruumi kujundamine. Sellest tulenevalt võib geopoliitika hulka kuuluvaks pidada ka näiteks regionaalpoliitika – on ju riigi eesmärgiks regionaalpoliitika puhul teatud regioonide erinevuste kaotamine võrreldes ülejäänud riigiga. Regionaalpoliitika tulemusena võivad muutuda ka eri piirkondade identiteedid. Kultuurilise mitmekesisuse ühtlustamise protsess on olemuselt strateegiline ning puudutab poliitilise ruumi kujundamist. Kriitiline geopoliitika peab oluliseks vaatlusobjektiks riiklust (suveräänsust) kui sotsiaalselt kujundatud nähtust. Rahvuslikud ja/või riiklikud identiteedid kujundatakse antud territooriumil asetsevate gruppide identiteetide ühtlustamisel. Ühtlustamisprotsess saab toimuda ühtede identiteetide domineerimise õhutamise ja teiste mahasurumise abil. […] Iga riigi ja rahvuse olemasolu seisukohalt on oluline, et jagataks ühiseid arusaamu oma identiteetide, ümbritseva maailma ja väljastpoolt lähtuvate ohtude, samuti ka “üheskoos läbielatud” ajaloo osas. Ka on rahva identiteetidel oluline tähendus riigi välispoliitika seisukohalt, sest välispoliitika ajamisel on ühised arusaamad ajaloost ja kuuluvusest lähtealusteks riigi esindamisel. Ajalooline mälu, mis identiteete vormib, on aga kaheldamatult selektiivne. Selline selektiivsus kujutab endast geopoliitilist akti, kuna paika pannakse see, millisena üks riik end teiste suhtes näeb. (Oras 1999) . Üks võimalus on apelleerida, mida Eestis ka tehakse, riikluse järjepidevusele. Eesti identiteeti saab põhendada ka aastatuhandete pikkuse asustusega sellel maal , ehk Läänemere tsivilisatsiooni kuuluva Euroopa ühe põlisrahvana. Kindlasti moodustavad meie identiteedi meie kui väikeriigi keel ja kultuur ning seda kandva eestlase põhjamaine inimloomus. Samuti Eesti roll maailma poliitilisel kaardil (nagu sild ida ja lääne vahel, riik tsivilisatsioonide eraldusjoonel, NATO ida- ja EL kirdepiir jt). Läänemerele omistatakse Eesti välispoliitilistes sõnavõttudes peaaegu eranditult regiooni ühendaja sümbol ja oluliseks peetakse koostööinstitutsioonide arengut (näiteks 1992.aastal loodud Läänemeremaade Nõukogu). Kui Eesti Kesk–Euroopa hulka liigitamine domineeris taasiseseisvuse esimestel aastatel, siis praeguseks on Põhjala saavutanud Eesti geopoliitilistes mõtestamistes suurema tähtsuse. (Oras 1999). Põhjamaade koostöös on aegade jooksul olnud mitmeid positiivseid ja ka negatiivseid etappe. Nii tuuleb nimetada Taani, Norra ja Rootsi liitu – Kalmari Uniooni (1397 – 1521); vastandumiste ja vastasseisu periood (1523 – 1820) kui ühes leeris olid Rootsi ja Soome ning teises Norra, Taani, Island, Gröönimaa ja Fääri saared. Vastasseis kulmineerus Suure Põhjamaade sõjaga 18. saj alguses; skandinavism (1830 – 1860), mil püüeldi poliitilise ühtsuse suurema sotsiaalse ühtsustunde poole; Pärast mõnekuist iseseisvust astus Norra liitu Rootsiga ja sündis Rootsi ja Norra liit (1815 – 1905); valuutaliit Taani, Norra ja Rootsi vahel (1873 – 1914). Tänaseni tegutseb 1952. aastal loodud Põhjamaade parlamentidevahelise nõukogu, ehk Põhjamaade Nõukogu (PN), mis võimaldas Põhjamaade riikide rahvaesindajail teha koostööd seadusandluse vallas. Sellele järgnes 1971. aastal Põhjamaade Ministrite Nõukogu (PMN), millest sai Põhjamaade valitsuste vaheline ametlik koostööorgan. Nimetatud koostööorganis on hea näide edukast piirkondlikust ühistegevusest ja piiritakistuste ületamisest harmoonilise piirkonna loomiseks. Baltimaadele on üheks oluliseks daatumiks 28.10.2003. aastal, mil kutsuti Eesti koos Läti ja Leeduga Põhjamaade Investeerimispanga (Nordic Investment Bank) liikmeks. Läänemerega seonduva koostöö osas tuleb nimetada vähemalt kahte olulist asja: Läänemeremaade Nõukogu (LMN) ja Läänemere strateegiat. Wæwer on rõhutanud, et 1990-ndate alguses lõi Põhja-Balti projektid üle just Baltimere regiooni projekt. Esmalt seetõttu, et see oli külma sõja ajale järgnenud uus projekt, teiseks polnud see n-ö riigipõhine projekt ja mahtus seetõttu hästi Regioonide Euroopa kontseptsiooni diskursusesse. Kolmandaks nägid äriringkonnad uusi võimalusi laiemaks regionaalseks tegevuspaigaks (Wæwer 1992, 96-97). Essee autor rõhutab siinkohal nimetatud Läänemere projekti riigipõhisuse puudumist, mida ta taotleb ka oma käesoleva esseega Baltoskandia renessanssist. Nimetagem siinkohal ka veel Bergmani käsitlust külgneva internatsionalismi (adjacent internationalism) kohta, mida haaras nähtav n-ö baltidimensioon ja mida Bergman nimetab ka Põhjamaade välispoliitika uueks haruks (Bergman 2006). Pärast taasiseseisvumist taaskäivitati ka Balti riikide koostöö 12.05.1990. aastal Balti Nõukogu (BN), 8.11.1991. aastal parlamentidevahelise Balti Assamblee (BA) ja 13.06.1994. aastal valitsustevahelise Balti Ministrite Nõukogu (BMN) vormis. Mis puudutab koostööd Läänemere piirkonnas, siis kõik Läänemere ääres asuvad riigid on ka Läänemeremaade Nõukogu liikmed. Kuid mitte ainult, neile lisanduvad veel Norra, Island ning Euroopa Komisjon. Vaatlejastaatus on sellistel riikidel nagu Ukraina, Valgevene, Slovakkia, Itaalia, Hispaania, Rumeenia, Holland, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid. Nõukogu on nii poliitilise dialoogi toimumise kui ka konkreetse koostöö keskkond. Läänemeremaade nõukogu on üks neljast Põhja-Euroopa regionaalsest organisatsioonist ning Norra on liige kõigis neljas ühenduses . Käesoleva essee formaati ei mahu majanduskoostöö Balti- ja Põhjamaade vahel, mille kohta on erinevatelt autoritelt arvukalt töid. Ühe käsitlusena nimetan siinkohal Hackeri ja Einarssoni artiklit Läänemere majanduskoostöö kohta (Hacker ja Einarsson 2003). Kokkuvõtvalt saab asuda seisukohale, et nii Eesti, Läti kui ka Leedu regionaalse tegevuse kese nihkub üha enam koostööle kogu Läänemere ümbruses, eriti Põhjamaadega NB8 formaadis ning Läänemeremaade Nõukogus. Seda tuleb igati tervitada ja võimalusel toetada. Oluline on sellel tasandil ka Venemaaga koostöö süvendamine. Venemaa osas tasub meenutada, et sisuliseks partneriks ei ole mitte Venemaa kui riik vaid Venemaa Loode föderaalringkond, mille omakorda loode ossa jäävad Murmanski oblast, Karjala Vabariik (autonoomne vabariik Venemaa koosseisus), keskalluvusega linn Peterburi, Leningradi oblast, Pihkva oblast ja Kaliningradi oblast kui Venemaa läänepoolseim oblast Läänemere rannikul.

4. Järeldused

Kriteeriumid on täidetud, kui koefitsient on 2/3 (8/12) või enam, ehk siis vähemalt kaheksa käsitletud kriteeriumi peab olema täidetud, et kuuluda Baltoskandiasse. Arvestades eelkäsitletud teemasid ja võetud seisukohti, tuleb koostatud tabeli põhjal järeldada, et kõigile kriteeriumitele vastab Rootsi (koefitsient 12/12). Tulemusega 11/12 järgnevad võrdselt Norra, Soome ja Eesti. Norra puhul jääb puudu otsene seotus Läänemerega, vaatamata asjaolule, et ta koos Islandiga on Läänemeremaade Nõukogu liige. Soome puhul tuleb tõdeda, et soomlased ei olnud viikingid ning Eestis pole ürgmägesid. Kaks miinust (tulemus 10/12) teenis Taani seoses ürgmäestike puudumise tuumikriikidest erineva loodusvööndiga (lehtmetsad). Lätil ja Venemaal on puudu 3 punkti (tulemus 9/12) ja nimelt puuduvad Lätis samuti ürgmäed ning loodusvööndina esineb seal segamets. Läti pole geograafiliselt käsitletav poolsaar-maana. Venemaa pole aga protestantliku kristluse leviala, ka ei olnud venelased viikingid ja neid ei ole valitsenud Taani ja Rootsi kuningad. Kahetsusväärselt jääb Islandil üks punkt puudu (tulemus 7/12). Samas tuleb meenutada, et viikingluse ja hansaliikumise osas on Islandi kontekstis võimalikud ülaltoodutest erinevad käsitlused, mis võib punktisummad veelgi vähendada. N-ö objektiivsete geoloogilis-geograafiliste parameetrite poolest ei mahu Island kuidagi Baltoskandiasse – ainus mis klimaatiliselt seob on viimane jääaeg. Häid uudiseid ei ole ka sõpradele Leedust. Ligi 70-80 aastat tagasi Pakštas küll püüdis, aga essee autoril ei olnud tänapäeval võimalik suure osa Pakštase argumentidega nõustuda. Tulemus on 4/12. Midagi pole parata – üks punkt geoloogilise sarnasuse eest, üks punkt ühise jääaja eest, üks Läänemere ääres paiknemise ning üks Läänemeri ja Balti- ning Läänemere koostöö eest on vähe kvalifitseerumaks Baltiskandia riikide hulka.

TSITEERITUD ALLIKAD

  • Aasmäe, H. (Toim). Suur maailma atlas. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005.
  • Amdam, R. P., R. Lunnan, ja G. Rama. „FDI and the Transformation from Industry to Service Society in Emerging Economies: A Lithuanian - Nordic Perspective.“ Engineering Economics, 1(51), 2007 : 22-28.
  • Bergman, A. „Adjacent International: The Concept of Solidarity and Post-Cold War Nordic-Baltic Relations.“ Cooperation and Conflict, 41(1), 2006: 74-97.
  • De Geer, S. „Das geologische Fenniskandia und das geographische Baltoskandia.“ Geografiska Annaler, H 1, 1928.
  • Ferguson, S. Growing up in Viking Times. London: Batsford Academic and Educational Limited, 1981.
  • Hacker, R. S., ja H. Einarsson. „The pattern, pull, and pontential of Baltic Sea trade.“ The Annals of Regional Science, 2003: 15-29.
  • Hajnal, J. „Two Kinds of Preindustrial Household Formation System, 449-494.“ Population and Development Review, 8, 1962: 449-494.
  • Haltenberger, M. „Gehört das Baltikum zu Ost-, Nord- oder zu Mitteleuropa?“ Publicationes Instituti Universitatis Dorpatensis Geographici, nr 1, 1925.
  • Henriku Liivimaa kroonika. Tallinn: Eesti Raamat, 1982.
  • Joenniemi, P. „Changing Politics Along Finland's Borders: From Norden to Northern Dimension.“ rmt: Tearing Down the Curtain, Opening the Gates: Northern Boundaries in Change, – P. L. Ahponen ja P. (Eds.) Jukarainen. Jyväskylä: SoPhi, 2000.
  • Kala, T. „Keskaegne Tallinn ja tema õigus.“ rmt: Lübecki õiguse Tallinna koodeks 1282, 7-27. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv, Tiina Kala, 1998.
  • Kant, E. „Eesti geograafilisest kuuluvusest.“ ERK, 7/8, 1935: 138-141.
  • Kant, E. „Eesti kuuluvus Baltoskandiasse.“ rmt: Eesti rahvastik ja asustus, – O. (Koostaja) Kurs, 28-53. Tartu: Ilmamaa, 2007.
  • Kaplinski, J. „Eesti tulevik muutuvas maailmas.“ Riigikogu Toimetised, 20, 2009.
  • Kurs, O. „Eesti rahvastiku ja asustuse uurimisest 1920. ja 1930. aastail.“ rmt: Edgar Kant. Eesti rahvastik ja asustus, – O. (Koostaja) Kurs, 7-17. Tartu: Ilmamaa, 2007.
  • Kurs, O. „Järelsõna.“ rmt: Edgar Kant. Linnad ja maastikud, – O. (koostaja) Kurs, 526-547. Tartu: Ilmamaa, 1999.
  • Lagerspez, M. „How Many Nordic Countries? Possibilities and Limits of Geopolitical Identity Construction.“ Cooperation and Conflict, 38(1), 2003: 49-61.
  • Leetsar, J. Igavesti koos loodusega. Ühistuteooria looduslik-geneetilised alused. VII vihik. Tartu: Eesti Maaülikooli Majandus- ja sotsiaalinstituut, 2006.
  • —. Ühistegevus globaliseeruvas ühiskonnas. Tartu: Vanemuise Seltsi Kirjastus, 2003.
  • Lintrop, A. Šamaaniraamat. Tartu: Ilmamaa, 1995.
  • Magnusson, M. Vikings! . London: The Bodley Head Limited, 1980.
  • Mills, J. The Hanseatic League in the Eastern Baltic. 5 1998. a. http://depts.washington.edu/baltic/papers/hansa.html (kasutatud 15. 7 2010. a.).
  • Moisio, S. „Back to Baltoscandia? European Union and Geo-Conceptual remaking of the European North.“ Geopolitics, 8(1), 2003: 72-100.
  • Ó Tuathail, G., S. Dalby, ja P. (Eds.) Routledge. The Geopolitics Reader. London: Routledge, 1998.
  • Ola (Wilpuri), K. Finland: The Viking Ages. http://www.allempires.com/article/index.php?q=Viking_Age_Finland (kasutatud 13. 7 2010. a.).
  • Oras, S. Eesti mõtteline asend maailma poliitilisel kaardil. Geopoliitilise mõtestamise võimalustest. Bakalaureusetöö. Tartu: Tartu Ülikooli Sotsiaalteaduskonna Politoloogia osakond, 1999.
  • Pakštas, K. „Leedu Baltoskandia raamistikus.“ Looming, 4, 1937.
  • Palamets, H. hansateed ja Eesti. 22. 11 2007. a. http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9805/hansa.html (kasutatud 12. 7 2010. a.).
  • Ramsay, W. „Über die geologische Entwicklung der Halbinsel Kola.“ Fennia, 16(I), 1900.
  • Raukas, A. Eestimaa viimastel aastamiljonitel. Tallinn: Valgus, 1988.
  • Talts, M. „Pärnu - Viljandi - Tartu veeteest. Jõed ja kanalid.“ Artiklite kogumik, 6 (TTÜ), 2005: 4-10.
  • Tammert, P. Kolm valitsuskultuuri ja Eesti tulevik. Tallinn: Aimwell, 2007.
  • Tunander, O. „geopolitics of the North: Geopolitik of the Weak A Post-Cold War Return to Rudolf Kjellen.“ Cooperation and Conflict, 43(2), 2008: 164-184.
  • Wæwer, O. „Nordic nostalgia: Northern Europe after the Cold War.“ International Affairs, 68(1), 1992: 77-102.

Autor Kasutaja:Teigari30. Kommentaarid:

Halb pealkiri. Tuleks liita artikliga Baltoskandia. Andres 30. aprill 2011, kell 22:13 (EEST)

See on kurat teab mis, ainult mitte entsyklopeediaartikkel. "Häid uudiseid ei ole ka sõpradele Leedust," brrr. Tõstaks Baltoskandia arutelulehele? Erinevalt Fomini referaadist on siin vähemalt viited ning alguses ka teataval määral sisu, aga jabur on see jutt kyll ning kaob lõpuks võsa vahele. --Oop 1. mai 2011, kell 01:30 (EEST)
Nojah, kui vaeva näha ei jõua, siis ei jää muud üle. Andres 1. mai 2011, kell 01:41 (EEST)