Arutelu:Akupere linnus
Esimesed üleskirjutised sellest paigast pärinevad aastast 1253
- Kas mõeldud on linnuse või linnuse ümbruse mainimist? Andres 29. september 2006, kell 23:53 (UTC)
Kaldun arvama, et paiga esmamainimine. Tegemist ei ole muinaslinnusega. Seega teen ettepaneku muuta pealkiri Akupere pelgupaigaks. Seda linnust pole isegi kantud ei kindlate- ja ebakindlate linnuste nimistus. Seega tekib küsimus, kas eemaldata linnuste nimekirjast? Seega mõtlesin, et keegi võiks teha eraldi artikli pelgupaik kohta Neferer (arutelu) 11. jaanuar 2015, kell 16:45 (EET)
kirjeldused[muuda lähteteksti]
17. aprill 2016 Pärnu Postimees:
Akupere pelgupaik-linnus asub Pärnumaal Are vallas kunagise kitsarööpmelise Tootsi-Lavassaare raudtee tammi ääres. Vaid meetrikõrguse künka piirjooned on nüüdseks võsastunud alal raskesti aimatavad, kuid varem taluheinamaa serva jäänud linnamäe pikkuseks mõõdeti tollal 36 ja laiuseks 24 meetrit. Esimesed üleskirjutised sellest paigast pärinevad aastast 1253. Riikliku arheoloogiamälestisena võeti Akupera linnus kaitse alla 1997. aastal.
Muinsuskaitseameti registris:
Mälestise tunnus 1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. 2) Maastikuliselt eristatav. 3) Kirjalikult fikseeritud pärimus. Sisestatud: 15.02.2010. Mälestise kirjeldus Akupere mäeks nimetatava künka piirjooned on kevadisel ajal metsas hästi jälgitavad. Tegemist on madalas metsas kõrgema kohaga, mida ümbritseb soostunud ja märg maa. Seal asuvad ka hilisema talukoha vundamendivared. Akuperet võib liigitada pelgupaik-linnuste hulka. Pelgupaigad on pakkunud kaitset rahututel aegadel, pakku on mindud kas paksudesse metsadesse, sohu, rabasaartele või koobastesse – kohtadesse, mis asuvad asustatud paikadest eemal ja on raskesti ligipääsetavad. Tavaliselt pelgupaikadesse kaitseehitisi rajatud ei ole, linnused on aga sageli tugevasti kindlustatud. Sisestatud: 15.02.2010. Mälestise asukoha kirjeldus Mälestis asub Pärnumaal, Are vallas, Niidu külas, Sepa-Jüri Endriku kinnistul (katastritunnusega 14901:002:0274). Mälestis jääb Ensa-Tõnise talust 450 m loodesse ning, loode-kagu suunalisest kitsarööpmelisest Tootsi-Lavassaare raudteest u 100 m põhja. Sisestatud: 15.02.2010. Mälestise ajalugu Akuperet on oma teoses "Muinasaja teadus eestlaste maal. Kohalised muinasaja kirjeldused Liiwimaalt, Pernu ja Wiljandi maakonnast" maininud Jakobi kihelkonna linnuste ja pelgupaikade all ka Jaan Jung. Talle saadetud teadete järgi olla Enge vallas kaks mäge üks Haagupere ja teine Lõime mägi. Seal olla vanal ajal kaks Eesti vanemat elanud, kes väga rikkad olnud. Neil mägedel olnud vist suured pihapuu aed ümber ja suured raud väravad ees. [...] Ka olla nendel eluasemetel vall ümber olnud. Akuperet on maininud ka V. Lõugas ja J. Selirand raamatud "Arheoloogiga Eestimaa teedel". Riikliku arheoloogiamälestisena võeti Akupere linnus kaitse alla 1997. aastal. Sisestatud: 15.02.2010. Kaitsevööndi ulatus Kaitsevööndiks on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates (MkS § 25 lg 1). Sisestatud: 15.02.2010. Aruanded Kriiska, A. 1997. Rauaaja leide Niidu külast (Pärnu-Jaagupi khk). Sisestatud: 20.09.2010. Meedia http://et.wikipedia.org/wiki/Akupere_linnus Sisestatud: 13.05.2011. Üldinfo Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid. Sisestatud: 09.03.2015.