Arutelu:Airsoft

AIRSOFT

Airsoft on põnev ja adrenaliinirikas spordiala, mida mängitakse sarnaselt maailmas levinud paintballile. Peamine erinevus seisneb selles, et airsoftrelvad lasevad 6mm või 8mm kergekaalulisi (enimlevinud 0,20-0,30g) plastikkuule, mis on keraamilisest või biolagunevast materjalist. Vähemlevinud on metallkuulid mida kasutavad snaiperrelvad. Teine suurem erinevus tuleneb airsoftrelvade suurest sarnasusest pärisrelvadega nii et asjatundmatu inimene ei teekski esmapilgul neil vahet. Üldiselt võib ütelda, et airsoft on sõjalissportlik taktikamäng pärisrelvadele sarnaste õhkrelvadega. Airsofti mängivad nii noored, kui vanad. Kõik kes soovivad veeta mõnusalt aega sõpradega, arendada oma taktikalisi oskusi või lihtsalt pääsemaks igapäevaelu rutiinist, kehastudes ümber kas eriüksuslaseks, snaipriks või kellekski teiseks.

AIRSOFTI AJALUGU

Airsofti sünnimaaks peetakse Jaapanit, kust hobi sai 1970-1980 aastatel alguse kuid airsoftrelva idee ja esimene teostus pärineb Ameerikast, tuntud õhupüssifirmalt Daisy. Selle põhjuseks olid Jaapanis kehtivad ranged tulirelvaseadused mis praktiliselt välistasid relva omamise. Kuna aga huvi relvade vastu oli üsna suur, hakkasid turule ilmuma pärisrelvade täpsed koopiad. See hobi kogus suurt popularsust ja peagi otsiti ka võimalusi tootmaks haavleid laskvaid kuid ohutuid airsoftrelvi. See saavutatigi Daisy poolt väljatöötatud tehnoloogia lisamisega mudelrelvadele. 1980-ndatel hakkas hobi levima ka naaberriikidesse nagu Filipiinid, Korea, Taiwan jt. Mudelrelvade näol jõudis see ka Ameerikasse ja Euroopasse.

Esimesed relvad olid väikese võimsusega, vähese töökindlusega ja ebatäpsed vedrupüstolid, mis töötasid vinnastatud vedru, kolvi ja silindri tööpõhimõttel, lastes välja 6mm plastkuule. Kui müük ja huvi nende relvade vastu Ühendriikides hakkas kasvama, tulid kasutusele ka airsoftpüssid. Need võimaldasid juba tugevamat vedru ja suuremat silindrit/kolbi ning ka pikemat toru. Seega saavutati juba suurem kuuli algkiirus 60-75m/s ja ka laskedistants. Kuid siiski jäid nad oma põhiolemuselt ebatäpseteks.

Järgmine suurem edasiareng toimus gaasirelvade kasutuselevõtuga. Nende tööpõhimõte sarnanes paintballirelvade omale. Kuulile anti kiirendus kokkusurutud freoon või FLON gaasiga, mis paiknes relvaga vooliku kaudu ühenduses olevas mahutis. Sellega muutus algkiirus veelgi suuremaks ja ka täpsus ja laskedistants paranesid. Ja mis veelgi olulisem, võimalikuks sai automaattulerežiim.

Aga samas oli sellel süsteemil ka palju puudusi. See oli tänu oma eraldi olevale balloonile kohmakas ning automaattule ajal oli mahutil kombeks jääkülmaks minna. See aga põhjustas täpsuse ja laskedistantsi vähenemise. Aja mõõdudes paranesid kasutatavad tehnoloogiad ja peagi oli võimalik ehitada tagasilöögiga airsoftrelvi ehk nn. gasblowback relvi. Ka oli uuenduslik gaasimahuti paigaldamine magasini mis võimaldas valmistada juba äärmiselt täpseid koopiaid pärisrelvadega, mille tööpõhimõtegi oli teatud osas kattuv. Üheks olulisemaks uunduseks kujunes aga Hop-Up süsteemi kasutuselvõtt, millega saadi lihtsa lahenduse abil senisest suurem täpsus ja laskedistants. Nüüdseks on hop-up saanud lahutamatuks airsoftrelva osaks.

Järgmise generatsiooni airsoftrelvad tulid

1990-ndate aastate algul. Nendeks olid elektrilised airsoftrelvad ehk AEG-d. AEGs toimub vedru vinnastamine automaatselt tänu elektrimootorile, mille töö muudetakse käigukasti abil kolbi liikumiseks silindris. Oma toite saab mootor relva kabas või laesääres asuvast akust, mis on lihtsalt eemaldatav ja taaslaetav. Niimoodi aga on võimalik ehitada pea iga pärisrelva koopiat, mis saigi seoses AEG tulekuga hoogu sisse. Sealt ajast on juhtivaks airsoftrelvade tootjaks Jaapani firma Tokyo Marui. Samas peetakse 1990-ndat aastat aga ka tõeliseks airsofti leviku algusaastaks. Tekkis juurde paljusid teisigi tootjaid nagu näiteks Classic Army kuid pea kõik nad kopeerisid Marui poolt väljatöötatud süsteemi. Relvad olid 1:1 koopiad pärisrelvadega, isegi nende laskekiirus oli sama. Kuulid paiknesid magasinis mis mahutasid 30-70 haavlit või suure mahtuvusega salvedes ehk Hi-Cap magasinides, kuhu läks 200-500 haavlit. Maailmas hakkas tekkima airsoftkogukondi ja tiime kes korraldasid mänge ja erinevaid üritusi, aidates kaasa airsofti veelgi suuremale levikule, mis viiski 1998-ndatel sellise airsoftini nagu me teame praegu.