Arrogatio

Allikas: Vikipeedia

Arrogatio (või adrogatio) tähendab Rooma õiguses võõra persona sui iuris'e perekonda võtmist. Persona sui iuris tähendab õiguslikult iseseisevat isikut ehk isikut, kes ei ole kellegi teise võimu all.[1]

Adrogeerimist tähistava sõna algvorm ladina keeles oli arrogatio või adrogatio.[2]

Protseduuri sisu oli (tänapäeval võimatu) täisealise iseseisva isiku lapsendamine. Selle protseduuri kaasabil tekkis Roomas patria potestas ehk isa võim oma laste üle Rooma õiguses. Arrogatio tulemusena võidi perekonda võtta täiskasvanud mittelihaseid lapsi. Seda saab nimetada lapsendamiseks laiemas mõttes.

Toimumine[muuda | muuda lähteteksti]

Arrogatio toimus esialgselt rahvakoosolekul ülempreestri (pontifex maximus) osavõtul nii lapsendaja kui ka lapsendatava juuresolekul. Järelikult oli arrogatio võimalik vaid isikute puhul, kel oli õigus osa võtta rahvakoosolekust. Seega ei olnud naisi ja alaealisi sel viisil võimalik lapsendada. Hiljem toimus arrogatio avaliku tahteavalduse teel, lõpuks valitseja korraldusega (per rescriptum principis).[1]

G.1.99.: "Populi auctoritate adoptamus eos, qui sui iuris sunt: Quae species adoptionis dicitur adrogatio, quia et is, qui adoptat, rogatur, id est interrogatur, an velit eum, quem adoptaturus sit, iustum sibi filium esse; et is, qui adoptatur, rogatur, an id fieri patiatur; et populus rogatur, an id fieri iubeat." 'Rahvakoosoleku heakskiidul adopteerime neid, kes on iseseisvad isikud (persona sui iuris), seda liiki adopteerimist kutsutakse adrogeerimiseks, sest adrogeerijalt küsitakse, kas ta on nõus teist isikut oma perre võtma ja nõus, et tollest saab ta seaduslik poeg; adrogeeritavalt küsiti, kas ta on nõus teise perepea võimu alla minema ja rahvakoosolekult küsiti, kas nad on sellise asjade käiguga nõus.'

Järelikult olid adrogeerimise jõustumiseks vajalikud kolm asja: adrogeerija soov teine isik oma perre võtta, adrogeeritava nõusolek ja rahva heakskiit.[2]

Vastavalt G.1.107-le ei puudutanud adrogeerimine ainult adrogeeritavat ennast, vaid ka tema lapsi.[2]

G 1.107.: "Illud proprium est eius adoptionis, quae per populum fit, quod is, qui liberos in potestate habet, si se adrogandum dederit, non solum ipse potestati adrogatoris subicitur, sed etiam liberi eius in eiusdem fiunt potestate tanquam nepotes." 'Seda liiki adopteerimisele, mis toimub rahva heakskiidul, on omane, et kui sellel isikul, kes annab end adrogeerimiseks, on võimualuseid lapsi, siis ei lähe mitte ainult tema ise adrogeerija võimu alla, vaid ka tema lapsed, kelle üle tekib selline võim nagu perepeal on muidu lastelaste üle.'

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Pere muutuse aspektist olid adrogeerimise tagajärjed sarnased võimualuse isiku adopteerimisega, nimelt sai ka adrogeeritu endale uued agnaatilised peresidemed ja nendest tulenevad õigused uues perekonnas, perekonda muutsid ka adrogeeritu võimualused lapsed.[2]

Isavõimu lõppemine[muuda | muuda lähteteksti]

Põhimõtteliselt oli isavõim (patria potestas) eluaegne, see tähendab, et isavõim lõppes tavaliselt isa surmaga. Aga selles oli mõningaid erandeid. Nii vabanes poeg isa võimu alt – muutudes persona sui iuris'eks – teatavatesse ametitesse astudes, näiteks konsuliks saamise puhul. Kuid patria potestas võib lõppeda ka erilise tehingu teel, st kui isa poja vabastab. Seda nimetatI emancipatio'ks.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Ilus, E (1960). Rooma eraõiguse alused. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool. Lk 97-98.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Kiirend, K. (2012). Capitis deminutio. Magistritöö. Tartu Ülikool, õigusteaduskond. lk 32-33. Kättesaadav arvutivõrgus: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/26150/kiirend_katrin.pdf