Mine sisu juurde

Aretaloogia (eetika)

Allikas: Vikipeedia

Aretaloogia kui eetika alus.

Antiikfilosoofiast pärit ja praegu filosoofias kasutusel olevas tähenduses on aretaloogia uurimissuund, mis keskendub αρετη ehk vooruse ja vooruslikkuse uurimisele. Igasuguste eetika ja moraalisüsteemide puhul on fundamentaalne roll vooruslikkusel ja vooruslikul käitumisel. Lisaks vooruslikkusele ja selle omadustele, on aretaloogia uurimisobjektiks ka see, kuidas inimene vooruslikuks saab, teisisõnu üritab aretaloogia luua vooruslikku inimest (või vähemalt teooriat vooruslikust inimesest).[1]

Kristluse saabumisega tekkis vajadus aretaloogia ümber defineerida uute, kristlikke vooruste tõttu. Aquino Thomas sünteesis antiikfilosoofia mõtlejate (Aristoteles, Platon jt) teooriatest ja kristlikust mõtteloost uue, terviklikuma aretaloogia, mis koosnes neljast kardinaalsest ja kolmest teoloogilisest voorusest. Need neli kardinaalset voorust on ettevaatlikkus/tagasihoidlikkus (φρόνησις), meelekindlus (ἀνδρεία), mõõdukus (σωφροσύνη) ja õiglus (δικαιοσύνη) ning kolm kristlikku on usk, lootus ja ligimesearmastus. Ta tõi ühtlasi välja, et armastus on kõikide vooruste alus ja seeläbi esimene voorus ning on kink jumalalt inimesele.[1]

  1. 1,0 1,1 Zbigniew Pańpuch (3. september 2006). "Aretalogy" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 3. september 2006.