Antti Ruuskanen

Allikas: Vikipeedia
Antti Ruuskanen
Antti Ruuskanen (2014)
Isikuandmed
Riik Soome
Sünniaeg 21. veebruar 1984 (40-aastane)
Sünnikoht Pielavesi
Sportlaskarjäär
Spordiklubi Viipurin Urheilijat (2019–2021)
Pielaveden Sampo (–2019)
Treener Jyrki Blom (2018–2021)
Jarmo Hirvonen (2014–2018)
Aki Parviainen (2010–2014)
Antero Puranen (–2010)
Medalid
Olümpiamängud
Hõbe 2012 London Odavise
Euroopa meistrivõistlused
Kuld 2014 Zürich Odavise
Pronks 2016 Amsterdam Odavise

Antti Hermanni Ruuskanen (sündinud 21. veebruaril 1984 Pielavesis) on Soome odaviskaja.

Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Ta võitis 2003. aasta juunioride Euroopa meistrivõistlustel kaasmaalaste Teemu Wirkkala ja Tero Järvenpää järel pronksmedali. 2005. aasta Euroopa U23 meistrivõistlustel võitis ta hõbemedali. 2006. aasta Euroopa meistrivõistlustel ei mahtunud ta Soome koondisse, kuigi oli täitnud võistluste A-normi.

Ruuskanen oli üks seitsmest Soome meesodaviskajast, kes täitis 2007. aasta maailmameistrivõistluste A-normi, kuid ta ei pääsenud Soome koondisse. Sama aasta 16. septembril Tanhuvaaras peetud võistlusel mõõdeti tema võidutulemuseks 87.88. Sellega oleks ta tõusnud maailma hooaja edetabelis viiendaks, kuid kuna väljaku pikkus oli vaid 86,5 meetrit, maandus oda staadionitaguses kraavis ning tulemus ei loetud määrustepäraseks.[1]

Ka 2008. aasta suveolümpiamängudel Pekingis ei mahtunud Ruuskanen normi täitmisest hoolimata Soome koondisse.

Ta tegi täiskasvanute tiitlivõistluste debüüdi 2009. aasta maailmameistrivõistlustel Berliinis, kui oli tulemusega 81.87 kuues.

2010. aasta Euroopa meistrivõistlustel ei pääsenud ta taas Soome koondisse.

2011. aasta Soome meistrivõistlustel sai Ruuskanen pronksi tulemusega 79.51. Siiski otsustas Soome kergejõustikuliit jätta ta varuvõistlejaks ning saata MM-ile Sampo Lehtola. Ruuskanen kaebas otsuse edasi ning pääses Lehtola asemel koondisse.[2] Maailmameistrivõistlustel Daegus pääses Ruuskanen ainsa Soome odaviskajana finaali ning sai tulemusega 79.46 9. koha.

2012. aasta Euroopa meistrivõistlustel Helsingis Ruuskanen haiguse tõttu ei osalenud. Augustis tuli ta esimest korda Soome meistriks, visates isikliku rekordi 87.79. Olümpiamängudel Londonis võitis ta viiendas voorus visatud 84.12-ga esialgu pronksmedali kaotades olümpiavõitjaks tulnud Keshorn Walcottile 46 sentimeetriga. 2016. aastal tehtud kordustestil selgus, et hõbemedali võitnud ukrainlane Oleksandr Pjatnõtsja oli kasutanud dopingut ja tema tulemus tühistati. Ruuskanen sai hõbemedali kätte 2017. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlustel Lahtis.

2013. aasta maailmameistrivõistlustel Moskvas sai Ruuskanen tulemusega 81.44 algselt 6. koha, kuid tõusis pärast Ukraina odaviskaja Roman Avramenko diskvalifitseerimist viiendaks.

2014. aastal tuli ta teist korda Soome meistriks. 2014. aasta Euroopa meistrivõistlustel Zürichis tuli ta isikliku rekordiga 88.01 Euroopa meistriks. Hooaja lõpus võitis ta Stockholmis esimest korda Teemantliiga etapi.

2015. aastal tuli Ruuskanen kolmandat korda Soome meistriks, viies isikliku rekordi 88.98-ni. Maailmameistrivõistlustel Pekingis sai ta viienda koha tulemusega 87.12.

2016. aasta Euroopa meistrivõistlustel Amsterdamis viskas Ruuskanen eelvõistlusel EM-i kvalifikatsioonide rekordi 88.23. Finaalis sai ta 82.44-ga pronksmedali. Olümpiamängudel Rio de Janeiros pääses ta ainsa Soome odaviskajana finaali ning sai 83.05-ga 6. koha.

2017. aastal ta ei võistelnud, vaid keskendus 2016. aasta oktoobris tehtud õlaoperatsioonist taastumisele.

2018. aasta Euroopa meistrivõistlustel Berliinis sai Ruuskanen kuuenda koha tulemusega 81.70.

2019. aasta maailmameistrivõistlustel Dohas viskas Ruuskanen kvalifikatsioonis 75.05 ja sai 28. koha. Sellega jäi ta esimest korda tiitlivõistlustel finaalist välja.

2021. aastal võistles Ruuskanen vaid kolmel korral, parimaks tulemuseks jäi Saarijärvel visatud 77.89. Tokyo olümpiale ta ei pääsenud. Hooaja järel lõpetas ta sportlaskarjääri.

Ruuskase isiklik rekord on 2015. aasta Soome meistrvõistlustel Poris visatud 88.98.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

2022. aastal ilmus Antti Ruuskase elulooraamat, Leena Lehtolaise kirjutatud "Antti Ruuskanen – Rätingin paikka".[3]

Pärast sportlaskarjääri lõpetamist on Ruuskanen juhtinud talle ja teisele endisele Soome odaviskajale Tero Pitkämäkile kuuluvat metsandusettevõtet.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Ruuskasen heitto ei tilastokelpoinen". yle.fi. Vaadatud 23. märtsil 2023.
  2. "Päätös varmistui: Ruuskanen MM-kisoihin". yle.fi. Vaadatud 23. märtsil 2023.
  3. 3,0 3,1 "Antti Ruuskanen valitsi keihäänheiton jälkeen "mahdollisimman kilpaillun alan" – myös perheenisän elämä maistuu: "Mahtavinta, mitä voi olla"". yle.fi. Vaadatud 17. märtsil 2023.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]