Antarktika liustikud
Antarktika liustikud on Antarktika maailmajaos asuvad jäämassid. Liustikud katavad 10% maapinnast, millest 12,5 mln km² on Antarktise mandril.[1]
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
.jpg)
Liustike paksus küünib mägiliustike kümnetest meetritest nelja kilomeetri paksuseni Antarktikas. Sealne mandriliustik koosneb peamiselt kahest suuremast jääkilbist. Antarktika mandrijää alt on radari abil leitud kuni 2,7 km kõrguseid mäeahelikke ja merepinnast allpool olevaid jääaluseid süvikuid, mille olemasolust pole liustiku pinnal mingeid märke.
Lisaks mandriliustikele asub Antarktikas ka kaks suurt ja mitu väiksemat šelfiliustikku. Need on suured jääväljad, mis toituvad mandriliustikust, kuid ujuvad mere pinnal. Antarktika mandriosa on viimase 40 miljoni aasta jooksul vähemalt osaliselt olnud jääkattega.[2]
Kliimasoojenemise mõju liustikele[muuda | muuda lähteteksti]
Kõige selgemini on kõrgemate temperatuuride tagajärjed näha Maa polaaraladel, kus taanduv jää on muutmas nii geograafiat kui ka faunat ja floorat. Alates 1945. aastast on temperatuur Antarktika poolsaarel kasvanud 2,5° C võrra – see on ligi neli korda rohkem kui globaalne keskmine. Lisaks sellele on viimase kahekümne aasta jooksul iga aastane sulaperioodi kestus pikenenud kahe kuni kolme nädala võrra. Teadlane Alison Cook avastas, et 87% Antarktika poolsaare ümbruse liustikest on taandumas[3]. Jäälavast lahtimurdumisel lõpetavad liustikud meres ning seal sulavad nad ajapikku ära, mille tõttu tõuseb ka mereveetase.
Kõige suurem jäämassi kaotus toimub jäälavade lahtimurdumise tõttu Antarktika mandrijääst. Talve- ja suveperioodi vaheldumise tõttu kõigub Antarktika jäälava pindala kuni 18 miljoni km² võrra. Viimaste aegade suveperioodid on olnud tavalisest soojemad ning pikema kestusega. Just seetõttu murdus 2002. aasta veebruari algul Antarktika poolsaare küljest lahti Luksemburgi-suurune Larsen B jäälava. Peale jäälava lahtimurdumist pääses paisu tagant jäälavale toetunud liustik, mis üha kiireneva tempoga merre hakkas vajuma.
Antarktika mandrijää sulamisel neelavad jää alt vabanenud tumedad pinnad rohkem valgust ning soojendavad seeläbi ka ümbritsevat piirkonda. See viib edasise sulamiseni ning kriitilise massi vähenedes võib jää pöördumatult sulama hakata. Antarktika jääkilbi sulamise korral tõuseks maailmamere veetase 63 meetri võrra. Siiski võtaks terve Antarktika mandrijää sulamine aega umbes tuhat aastat.[4]
2018. aastal tulid Soome Lapi ülikooli teadlased välja inseneriprojektidega, mis peaksid takistama liustike merre triivimist ja sulamist. Visandatud on mitu ideed, mis šelfiliustikku kaitseksid, stabiliseeriksid ja selle liikumist pidurdaksid. Plaanid ulatuvad liustikualust vett eemaldavatest pumpadest kuni veealuste tammideni, mis ei laseks soojadel hoovustel šelfiliustikuga kokku puutuda. Väidetavasti piisab sellest, kui need projektid ellu viia ainult mõnel Antarktise ja Gröönimaa rannikulõigul, kui juba näeme nende selget mõju.[5]
Antarktika liustikud[muuda | muuda lähteteksti]
Antarktikas on palju liustikke. See loetelu ei hõlma jääkihte, jäämütse ega jäävälju, vaid liustikke. Tegemist on ingliskeelse loeteluga.[6]
Thwaitesi liustik[muuda | muuda lähteteksti]
Thwaitesi liustikku uurinud NASA teadlased leidsid 2019. aastal selle seest umbes Tartu linna pindalaga tühimiku, mille kõrgus ulatub 300 meetrini. Allesjäänud tühimiku sisse mahuks teadlaste hinnangul 14 miljardit tonni jääd, mis on ära sulanud viimase kolme aasta jooksul. Tühimik leiti tänu 2010. aastal operatsiooni IceBridge käigus õhku toimetatud radartehnoloogial toimivale vaatlussatelliidile, kuid lisaks kasutati ka sakslaste ja itaallaste radareid. Tühimik võimaldab veel ning soojal õhul jää sisse pääseda, kiirendades selle sulamist. Selle avastamine näitab, et tegelikult sulab Antarktika jää kiiremini, kui me praeguseni oleme arvanud.[7]
Denmani liustik[muuda | muuda lähteteksti]
Ida-Antarktikas asuv Denmani liustik on 2019. aasta lõpust alates rohkem tähelepanu saanud[8], varem keskenduti[8] rohkem Lääne-Antarktikale, kus jääkaotus on kõige suurem.
Liustikueksperdi Virginia Brancato juhtimisel tehtud uuring näitab, et Denman on viimase 22 aasta jooksul taandunud umbes 4,8 kilomeetrit (3 miili). Selle aja jooksul on kadunud umbes 268 miljardit tonni jääd, mis peaks nende ennustuste järgi juba olema maailmamerepinda kergitanud, kuid nende ennustuste paikapidamatust tõestab fakt, et selle sulamise tagajärjel ei ole maailmamere pind tõusnud selles ajavahemikus, milles väidetav sulamine toimus.
Denman toetub järsult kaldus olevale maastikule. Liustiku jätkuva sulamise korral võib jää kiiremini ja kiiremini kaduda – see võib põhjustada pöördumatu taandumise. See võib olla oht kogu maailmas rannikualadel elavatele inimestele. Kui Denman peaks kokku varisema, võib see tõsta ülemaailmset merepinda ligi 1,5 meetrit (5 jalga).[8]
Denmani liustiku all asub maailma sügavaim punkt-kanjon, mis asub 3,5 km merepinnast madalamal. Vaid ookeanis asuvad süvikud on sügavamad kui Denmani liustiku all asuv kanjon. Teadlaste sõnul on Denmani süvik kriitilise tähtsusega leid, mis aitab ennustada tulevikus Antarktikas toimuvaid muutusi.[9]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Liustikud".
- ↑ "Antarktika liustikud". Vaadatud 13.04.2020.
- ↑ "Glacier change in Antarctica". Vaadatud 13.04.2020.
- ↑ Velbri, Kristjan (19. veebruar 2009). "Liustikud ja polaaralad". Vaadatud 13.04.2020.
- ↑ "Antarktika jää sulab kiirenevas tempos. Kuidas pidurdada liustikku?". forte.ee. 3. oktoober 2018. Vaadatud 13.04.2020.
- ↑ "List of glaciers in the Antarctic". Vaadatud 13.04.2020.
- ↑ Mandri, Jan-Matthias (1. veebruar 2019). "NASA teadlased: Antarktika ühe tuntuima liustiku all laiutab tohutu auk". forte.ee. Vaadatud 13.04.2020.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 Harvey, Chelsea (25. märts 2020). "Antarctic Glacier Has Retreated 3 Miles in 22 Years". Vaadatud 13.04.2020.
- ↑ Kartau, Aare (13. detsember 2019). "Teadlased avastasid Antarktikast maismaa sügavaima punkti". Vaadatud 13.04.2020.