Lehekülje Anders Celsius lähteteksti vaatamine

{{ Teadlane
| pilt     = Anders-Celsius-Head.jpg
| pildiallkiri = Anders Celsius
| sündinud     = [[27. november]] [[1701]]
| sünnikoht    = [[Uppsala]], [[Rootsi]]
| surnud       = {{Surmaaeg ja vanus|1744|4|25|1701|11|27}}
| surmakoht    = Uppsala
| elukoht      = 
| kodakondsus  = 
| rahvus       = rootslane
| tegevusala   = [[astronoomia]], [[füüsika]]
| töökoht      = 
| haridus      = [[Uppsala Ülikool]]
| tuntumad_tööd = [[Celsiuse skaala]]
| autasud      = 
| signatuur    = Anders Celsius Signature.svg
| märkused     = 
}}
'''Anders Celsius''' ([[27. november]] [[1701]] [[Uppsala]] – [[25. aprill]] [[1744]] Uppsala) oli [[Rootsi]] [[astronoom]] ja [[füüsika|füüsik]].

Ta on tuntud elavhõbetermomeetri 100-kraadise skaala kasutuselevõtjana, mida ta demonstreeris [[1742]]. aastal.

==Elulugu==
Anders Celsius oli Rootsi astronoom, matemaatik ja füüsik. Ta kirjutas ka [[luule]]tusi ja populaarteaduslikke tekste. Ta sündis Uppsalas 27. novembril 1701.

Tema mõlemad vanaisad Magnus Celsius ja Anders Spole olid [[professor]]id [[Uppsala Ülikool]]is. Tema isa Nils Celsius oli astronoomiaprofessor. Ka Anders Celsius, kes juba noorelt oli väga andekas matemaatikas, asus [[1730]]. aastal samale ametikohale.

Juba noores eas liitus ta väikese [[1710]]. aastal asutatud teadlaste ühinguga, mis tänapäeval on Rootsi vanim teadusühing – Kuninglik Teaduste Selts. Aastatel [[1725]]–[[1744]] töötas ta ühingu sekretärina ning enamiku oma töödest avaldas ta just selle ühingu kaudu.

Ilma [[observatoorium]]ita vaatles Celsius [[Jupiter]]i kaaslasi; selleks oli ta oma instrumendid üles seadnud väiksesse kuuri aias.

Celsius suri 1744. aasta aprillis [[tuberkuloos]]i, olles vaid 42-aastane. Ta oli alustanud paljude teemade teaduslikku uurimist, kuid lõpuni õnnestus tal neist viia vähesed. Ta maeti [[Vana-Uppsala]] kirikusse oma vanaisa Magnus Celsiuse kõrvale. Tema nimi on pandud [[Kuu kraatrid|kraatrile]] [[Kuu]]l.

==Suur ringreis Euroopas==
Uppsalas ei juhtunud kuigi tihti, et äsja ametisse nimetatud professor otsustab minna mitmeks aastaks välismaale. Aga just seda tegi Anders Celsius. Ta jättis oma kohustused kolleegide kaela ja alustas oma suurt Euroopa turneed, mis hoidis teda Uppsalast eemal kuus aastat.

Selleks sundis teda tõik, et astronoomia kui teadusharu oli Rootsis ülimalt kehvas seisus. Õpetust jagati vaid vähestes kohtades ja teadustöid ei tehtud praktiliselt üldse. Samuti ei olnud Rootsis ka arvestatavat observatooriumi. Celsius kui Kuningliku Teaduste Seltsi sekretär suutis oma kolleege veenda selles, et rootslastele on vaja tutvustada uusi avastusi.

Niisiis asuski ta ringreisile, mille jooksul külastas peaaegu kõiki selle aja [[Euroopa]] tuntumaid ja suuremaid observatooriumeid nii [[Saksamaa]]l, [[Prantsusmaa]]l kui ka [[Itaalia]]s ning töötas koos paljude [[18. sajand]]i juhtivate teadlaste ja astronoomidega. Algul läks ta [[Berliin]]i, kus tegeles vaatlustega ning ostis endale [[kvadrant|kvadrandi]], mis on tänapäevani [[Uppsala observatoorium]]is. Seejärel jõudis ta [[Nürnberg]]i, külastades enne seda teele jäänud observatooriumeid.

Edasi liikus ta [[Bologna]]sse, kust ta leidis paremaid instrumente kui prantslaste ja itaallaste omad. Bolognas töötas ta seitse kuud. Järgmisena jõudis ta Rooma. Paavst Clemens XII andis talle kasutamiseks kambri [[Palazzo del Quirinale]]s, kus Celsius viis valgusmõõturite abil läbi vaatlusi [[Päike]]se, Kuu ja tähtede [[tähesuurus]]te määramiseks.<ref>Tema tulemusi kajastas de Maircin teoses "Historie de l’Académie des Sciences" ([[Pariis]], [[1735]]).</ref>

Lõpuks jõudis Celsius Roomast Pariisi. Sealse 1672. aastal asutatud observatooriumi direktor oli [[Jacques Cassini]], kuulsa itaalia-prantsuse astronoomi [[Giovanni Domenico Cassini]] poeg.

==Osalemine Maupertuis' ekspeditsioonis==
{|style="float: right; margin: 10px; border: 1px #8080ff solid"
|-
||[[Pilt:OblateSpheroid.PNG|120px]]
||[[Pilt:ProlateSpheroid.png|80px]]
|-
|style="text-align: center"|''Maupertuis'<br/>arvamus''
|style="text-align: center"|''Cassini <br/>arvamus''
|}
Põhilised arutelud keerlesid sel ajal Maakera tegeliku kuju ümber. Pariisis vastandus Cassinile ja tema mõttekaaslastele [[Pierre Louis de Maupertuis]]. Cassini viis läbi [[meridiaan]]i kaare mõõtmised Põhja-Prantsusmaalt [[Dunkerque]]'ist kuni Lõuna-Prantsusmaal asuva [[Perpignan]]ini. Ta avaldas saadud tulemused raamatus "Traité de la grandeur et de la figure de la terre" ([[1720]]). Cassini mõõtmised viisid arvamusele, et Maakera on [[pöördellipsoid]], mille [[poolus]]tel on diameeter suurem kui [[ekvaator]]il. [[Isaac Newton]]i seisukohtade kohaselt oli aga Maa pöördellipsoid, mis on poolustelt kokku surutud.

Maupertuis' soovil hakkas kuningas [[Louis XV]] ette valmistama ekspeditsioone "maailma lõppu", et leida mõõtmiste abil sellele küsimusele lõplik vastus. [[Prantsuse Teaduste Akadeemia]] korraldas ekspeditsiooni põhjapoolusele, mille eesmärgiks oli põhjapooluse lähedal meridiaani ühe kraadi pikkuse kaare mõõtmine. Ekspeditsiooni juhiks määrati Maupertuis. Ta palus kaasa ka Celsiuse, kes oli ainuke astronoom sellel ekspeditsioonil. Pärast aastat Pariisis suundus Anders Celsius [[London]]isse, kust ta ostis vajalikke instrumente Maupertuis' ekspeditsioonide jaoks. Need toimusid aastatel [[1736]]–[[1737]]. Aastal [[1735]] purjetas teine ekspeditsioon sama eesmärgiga Lõuna-Ameerikasse [[Ecuador]]i.

Põhjas läbi viidud mõõtmiste tulemustel saadi ühe meridiaani kraadi pikkuseks 57,437 ''toise'<nowiki/>''i, samas kui Picardi mõõtmised aastatel [[1669]]–[[1670]] Pariisi ja [[Amiens]]i vahel andsid tulemuseks 57,060 ''toise'''i (''[[toise]]'' on vana prantsuse [[pikkusühik]], mis võrdub 1,949 [[meeter|meetriga]]). Saadud tulemuste võrdlemisel sai selgeks, et Newtonil oli olnud õigus.

Celsiuse ülesanne ekspeditsioonil [[Lapimaa]]le olid astronoomilised vaatlused (nagu võib näha tema päevikutest, mis on tänapäeval hoiul Uppsala Ülikooli raamatukogus). Prantsusmaa kuningas määras talle teadusele osutatud teenete eest eluaegse tuhande frangi suuruse pensioni.

==Tagasi Uppsalas==
[[Pilt:UppsalaCelsiusObservatory Busser.jpg|pisi|Anders Celsiuse nimeline observatoorium Uppsalas]]
Pärast mitmeaastast eemalolekut naasis Celsius kodumaale ja asus Uppsalasse astronoomia professori ametikohale.

Sel ajal ei olnud Uppsalas observatooriumi, aga Celsius oli kaasa toonud Prantsusmaalt ostetud kvadrandi ja Inglismaalt soetatud ühejalgse [[teleskoop|teleskoobi]]. Maupertuis'lt oli ta kingituseks saanud väikese kvadrandi, mille ta kavatses üles seada oma ema aiamajakeses.

===Observatooriumi ehitamine Uppsalasse===
Aastal [[1738]] palus Celsius Rootsi võimudel annetada vahendeid moodsa observatooriumi ehitamiseks Uppsalasse. Tema palvele tuldi vastu ning kolm aastat hiljem oli ehitis valmis kasutamiseks. Arvata võib, et Celsiust aitas uue observatooriumi ehitamiseks toetuse leidmisel tema suur tuntus kodumaal. Ta oli kolmandat põlve akadeemik ja professor, paljude välismaa akadeemiate liige, oli saatnud Maupertuis'd tema kuulsal ekspeditsioonil ning oli suur [[paavst]]i soosik.

Celsius veenis ülikooli nõukogu ostma suure kivist maja Uppsala kesklinnas, mille katusele rajati observatoorium. Sellele anti Celsiuse nimi. Algul koosnes sisseseade tema pika reisi jooksul soetatud instrumentidest. Aastal [[1742]] sisustati uus ja avar observatoorium mitmete väärtuslike instrumentidega. See maja on alles tänapäevani, kuigi juba ligi sajand võimetu astronoomiat teenima, sest aastal [[1857]] lammutati selle peal olnud observatoorium.

==Olulisemad tööd ja saavutused==
18. sajandil kuulusid astronoomi töökohustuste hulka ka geograafilised mõõtmised, [[meteoroloogia|meteoroloogilised vaatlused]] ja veel muud, mida tänapäeval enam ei peeta astronoomiaks. Celsius tegi Rootsi kaardi koostamiseks palju geograafilisi mõõtmisi ja oli üks esimesi, kes märkas, et Põhjamaad tõusevad tasapisi merepiirist kõrgemale. Tema arvas, et seda protsessi, mis on toimunud alates viimasest jääajast, põhjustab vee aurustumine.

Lühikese aja, ainult seitsme aasta jooksul, mil ta töötas astronoomia õpetajana, oli tal palju õpilasi ja selle aja jooksul avaldati umbes 20 väitekirja, millest enamus või peaaegu kõik olid tema kirjutatud. Ta uuris ka [[päikeseplekk]]e ja [[päikesevarjutus|-varjutusi]]. Samuti ka [[protuberants]]e, mille aastal [[1733]] avastas [[Birger Wassenius]].

Celsiuse tugev külg olid vaatlused, eelkõige füüsikalised eksperimendid ja meteoroloogilised vaatlused. Ta oli arvamusel, et tulevikus oskavad meteoroloogid teha täpseid ilmaennustusi. Tema teiste tööde hulgast tuleb mainida [[Moskva]], Uppsala, [[Turu]], [[Linköping]]i, Londoni, [[Kopenhaagen]]i, [[Tornio]] ja [[Réunion|Réunioni saare]] laiuskraadide ja/või pikkuskraadide mõõtmist.

Celsius oli üks esimesi astronoome, kes mõõtis tähtede heledust instrumentide abil. Ta kasutas identseid läbipaistvaid klaasplaate ning vaatles tähti läbi nende. Heleduse võrdlemiseks loendas ta klaasplaate, mis kuluvad tähelt tuleva valguskiire summutamiseks. Taeva kõige heledama tähe [[Siirius]]e valguse summutamiseks kulus tervenisti 25 plaati. Celsius avaldas katalooge kokku 300 tähe kaugusega, mis olid täpselt määratud tema enda meetodiga – ''supra et sub polo'', ilma [[refraktsioon]]ita.

===Virmaliste uurimine===
Celsius ostis endale Londonist uue ja täpse [[kompass]]i, millega ta hakkas regulaarseid vaatlusi tegema, et uurida [[virmalised|virmaliste]] seost magnetiliste kõrvalekalletega. Need avaldusid [[Maa magnetväli|Maa magnetvälja]] suuna ja tugevuse kiirete muutustena ning esimesena oli seda täheldanud inglane [[Edmond Halley]] [[1716]]. aastal. Celsius oli Nürnbergis avaldunud oma uurimuse virmaliste kohta, mis põhines vahemikus [[1716]]–[[1732]] Rootsis tehtud rohkem kui kolmesajal vaatlusel. Sel ajal pidas ta virmalisi haruldaseks [[atmosfäär]]inähtuseks, tõelisele põhjusele jõudis ta jälile alles koos [[Olof Hiorter]]iga tehtud vaatluste abil.

Aastal [[1741]] märkasid Celsius ja tema abiline Olof Hiorter, et eriti suured magnetilised kõikumised ilmnesid siis, kui jälgiti virmalisi täpselt enda kohal. See näitas (nagu järeldati hiljem), et elektrivoolud seostusid virmalistega, valgudes piirkondades, kus virmalised said alguse. Pärast Celsiuse surma töö jätkus ja aastaks [[1747]] oli Hiorter teinud rohkem kui 10 000 vaatlust.

===Celsiuse konstrueeritud elavhõbetermomeeter===
18. sajandil, mil Celsius elas ja töötas, oli kasutusel palju erinevaid [[termomeeter|termomeetreid]] erinevate [[skaala]]dega, kuid puudus üks ja kindel rahvusvaheline [[standard]]. Celsiuse arvates oli vaja ühtset süsteemi temperatuuri mõõtmiseks ning see ajendas teda välja töötama uut ja rahvusvaheliselt aktsepteeritavat termomeetrit. Niisiis konstrueeris ta 100-kraadise skaalaga elavhõbetermomeetri, kus oli kaks püsipunkti: [[vesi|vee]] külmumispunkt (−100&nbsp;°C) ja vee keemispunkt (0).

Esmakordselt demonstreeris ta oma termomeetrit [[1742]]. aastal Rootsi Kuninglikule Teaduste Seltsile oma uurimistöös "Vaatlused kahe kindla punkti kohta termomeetril". Ta tõestas, et jää sulamispunkt ei sõltu [[rõhk|rõhust]] ja määras uskumatu täpsusega kindlaks vee keemispunkti sõltuvuse atmosfääri rõhust. Celsius pakkus, et tema skaala nullpunkt oleks vee keemispunkt keskmisel merepinna tasemel.

Väidetavalt keeras kuulus rootsi botaanik [[Carl von Linné]] pärast Celsiuse surma skaala teistpidi ning sellisena kinnitati see algul standardiks Rootsis ja hiljem juba ka teistes riikides. Carl von Linné kasutas ümberpööratud Celsiuse skaalaga termomeetreid esialgu oma kasvuhoonetes. Need valmistas instrumenditegija [[Daniel Ekström]].

Tollal juhtus tihti, et paljud füüsikud ja teised teadlased töötasid väidetavalt üksteisest sõltumatult välja sama skaala. Nende hulgas olid ka Celsiuse õpilased Daniel Ekström ja [[Mårten Strömer]] ning [[Pehr Elvis]], kes oli tihedates sidemetes Carl von Linnéga. Aastal [[1948]] nimetati skaala ametlikult Celsiuse järgi ning 1954. aastal kuulutati see rahvusvaheliseks standardiks. [[Ameerika Ühendriigid]] ja [[Jamaica]] on ainukesed riigid, kes kasutavad veel hollandi-saksa füüsiku [[Daniel Gabriel Fahrenheit]]i skaalat.

===Võitlus Gregoriuse kalendri eest===
Celsius toetas aktiivselt [[Gregoriuse kalender|Gregoriuse kalendri]] kasutusele võtmist Rootsis. Põhjuseks oli asjaolu, et [[Juliuse kalender|Juliuse kalendri]] aasta oli liiga pikk ning seetõttu nihkus [[kevadine pööripäev]] iga aastaga tahapoole. Üleliigsed päevad kavatseti kaotada ajavahemikus [[1700]]–[[1740]], mil otsustati loobuda üheteistkümnest järjestikusest liigaastast ehk siis mitte lisada kalendrile 29. veebruari. Selle aja jooksul oleks [[Rootsi kalender]] olnud erinev nii Juliuse kui ka Gregoriuse kalendrist ning see erinevus oleks iga nelja aasta järel olnud erinev.

Uue kalendri kasutuselevõttu Celsius ei näinudki, sest see toimus alles pärast tema surma. Aastal [[1753]] jäeti ära kõik üleliigsed 11 päeva, kui kolmapäevale (17. veebruarile) järgnes neljapäev (1. märts). Täielikult võeti Gregoriuse kalender Rootsis kasutusele alles [[1844]]. aastal.

==Tunnustus==
Anders Celsius valiti [[1739]]. aastal Rootsi [[Kuninglik Teaduste Akadeemia|Kuningliku Teaduste Akadeemia]] liikmeks.

==Viited==
{{viited}}

==Välislingid==
*[http://www.astro.uu.se/history/Celsius_eng.html Biograafia]
*[https://runeberg.org/sbh/a0180.html Svenskt biografiskt handlexikon – Anders Celsius]
*[http://www.surveyor.in-berlin.de/himmel/Bios/Celsius-e.html The Astronomer Who Didn't Came to Astronomy]
*[http://www.energyquest.ca.gov/scientists/celsius.html Super Sicentists – Anders Celsius]
*[http://www.galactic-guide.com/articles/2R151.html The Man With The Thermometer]
*[http://inventors.about.com/library/inventors/blthermometer.htm Who Invented the Thermometer?]
*[http://www4.rovaniemi.fi/lapinkavijat/maupertuis/celsius_eng.html The Degree Measurement Expedition]

{{JÄRJESTA:Celsius, Anders}}
[[Kategooria:Rootsi füüsikud]]
[[Kategooria:Rootsi astronoomid]]
[[Kategooria:Uppsala Ülikooli rektorid]]
[[Kategooria:Uppsala Ülikooli professorid]]
[[Kategooria:Uppsala Ülikooli vilistlased]]
[[Kategooria:Sündinud 1701]]
[[Kategooria:Surnud 1744]]
[[Kategooria:Akadeemikud]]