Anafülaksia

Allikas: Vikipeedia

Anafülaksia ehk anafülaktiline šokk ehk anafülaktiline reaktsioon on järsku tekkinud eluohtlik allergiline reaktsioon[1], mis vajab kiiret arstiabi.

Tavaliselt iseloomustab seda järgmistest rohkem kui ühe sümptomi koosesinemine: sügelev lööve, kõriturse, keeleturse, õhupuudus, oksendamine, pearinglus, teadvusekaotus, madal vererõhk ja šokk. Need sümptomid algavad tavaliselt mõne minuti kuni tundide jooksul ja võivad põhjustada kiiresti eluohtliku seisundi.[2]

Anafülaktilise šoki korral on tegemist ägeda reaktsiooniga mingisugusele allergeenile, milleks võib olla ravim, väliskeskkonda kuuluv aine vms. Ravimi ehk vaktsiini kõrvaltoimena on ta tavaliselt märgitud ka ravimiomaduste kokkuvõttesse, nii näiteks soovitatakse pärast imikute vaktsineerimist mumpsi-leetrite-punetiste elusvaktsiiniga vanematel koos imikuga viibida meditsiiniasutuses, jälgimaks organismi reaktsiooni ja veendumaks, et ei teki anafülaktilist šokki.

Tavalised põhjused on allergia putukahammustuste ja -nõelamise suhtes; toiduallergia, sealhulgas allergia maapähklite, sarapuupähklite, piima, kala, mereandide, munade ja mõnda liiki värskete või kuivatatud puuviljade suhtes; allergia ravimite suhtes, sealhulgas mõned antibiootikumid ja mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (MSPVA-d), nagu aspiriin; allergia üldanesteesias kasutatavate ravimite vastu, kontrastainete (ained, mida kasutatakse piltdiagnostikas) allergia; lateksiallergia – allergiline reaktsioon teatud tüüpi kummile, mida leidub teatud kummikinnastes ja kondoomides. Mehhanism hõlmab põletikumediaatorite kaskaadi, mille käivitavad kas immunoloogilised või mitteimmunoloogilised mehhanismid. Diagnoos põhineb sümptomitel, mis tekivad pärast kokkupuudet potentsiaalse allergeeni või ärritajaga ning mõnel juhul reaktsioonina füüsilisele pingutusele.[3]

Anafülaksia esmane ravi on adrenaliini süstimine lihasesse, veenisisesed vedelikud, seejärel inimese asetamine lamavasse asendisse, jalad kõrgemale tõstetud, et aidata taastada normaalset vereringlust. Vajalikuks võib osutuda adrenaliini uuesti manustamine. Muud meetmed, nagu antihistamiinikumid ja steroidid, täiendavad üksteist. Inimestel, kellel on anamneesis anafülaksia, on soovitatav kanda kaasas adrenaliini sisaldavat pen-süstlit (Epipen). Olenemata adrenaliini manustamisest tuleks kindlasti kohe arsti poole pöörduda.[4]

Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Anafülaksia esinemissagedus Euroopas on 1,5–7,9 (50–103) juhtu 100 000 inimaasta kohta, olles sagedasim 0–4-aastate vanuserühmas. Üldse esineb anafülaksiat aasta-aastalt aina sagedamini. Anafülaksia põhjustab tavaliselt minutite või tundide jooksul mitmeid sümptomeid, mille keskmine algus on 5–30 minuti jooksul pärast kokkupuudet allergeeniga. Kõige sagedamini mõjutatud piirkonnad on: nahk (80–90%), hingamiselundid (70%), seedetrakt (30–45%), südame- ja veresoonkond (10–45%) ning kesknärvisüsteem (10–15%).

Nahk[muuda | muuda lähteteksti]

Sümptomiteks on tavaliselt urikaatria, sügelus, õhetus või turse (angioödeem). Angioödeemiga patsiendid võivad kirjeldada pigem naha põletustunnet kui sügelust. Keele- või kõriturse esineb kuni umbes 20% juhtudest. Muud tunnused võivad hõlmata nohu tekkimist ja silmade turset. Nahk võib hapnikupuuduse tõttu olla ka tsüanootiline.

Hingamiselundkond[muuda | muuda lähteteksti]

Hingamisteede sümptomid, mis võivad esineda, on õhupuudus, vilistav hingamine või striidor. Vilistav hingamine on tavaliselt põhjustatud bronhospasmist, samas kui striidor on põhjustatud ülemiste hingamisteede tursest. Samuti võib esineda hääle kähedust, valu neelamisel või köha.

Südame- ja veresoonkond[muuda | muuda lähteteksti]

Vererõhu langus või šokk (kas vaskulaarne või kardiogeenne) võib põhjustada pearinglust või teadvusekaotust. Harva on väga madal vererõhk ainsaks anafülaksia sümptomiks. Esineb tahhükardiat, südame rütmihäireid või rasket bradükardiat.

Seedeelundkond[muuda | muuda lähteteksti]

Kuni 30% võib esineda seedetrakti sümptomeid, nagu näiteks suu sügelus või kihelus, kerget huulte turset, Iiveldust või oksendamist või kerget kõhuvalu.

Põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Tavalisteks põhjusteks on allergia putukahammustused ja -nõelamised, toiduallergia – sealhulgas maapähklid, sarapuupähklid, piim, kala, karbid, munad ja mõned värsked puuviljad või kuivatatud puuviljad; allergia ravimite suhtes, sealhulgas mõned antibiootikumid ja mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (MSPVA-d), nagu aspiriin; allergia üldanesteesias kasutatavate ravimite vastu, allergia kontrastainete suhtes (ained, mida kasutatakse piltdiagnostikas). Toit on lastel ja noorukitel kõige levinum vallandaja, samas kui ravimid ning putukahammustused ja nõelamised on tavalisemad täiskasvanutel.[5] Vähem levinud põhjused on füüsikalised tegurid ja bioloogilised tegurid, nagu sperma, lateks, hormonaalsed muutused, toidu lisaained ja värvained ning lokaalsed ravimid. Füüsilised tegurid, nagu treening (tuntud kui treeningust põhjustatud anafülaksia) või temperatuur (kas kuum või külm), võivad samuti toimida vallandajatena nende otsese mõju kaudu nuumrakkudele. Umbes 32–50% juhtudest jääb põhjus teadmata ning seda nimetatakse idiopaatiliseks anafülaksiaks.[6]

Diagnostika[7][muuda | muuda lähteteksti]

Anafülaksia on väga tõenäoline, kui järgmisest kolmest kriteeriumist üks on täidetud:

  1. Haiguse äge algus (minutitest kuni mitme tunnini), millega kaasneb naha, limaskestade või mõlema haaratus (nt urikaatria, sügelus või õhetus, huulte-keele-uvula turse ning vähemalt üks järgmistest:
    • Hingamisteede häired (nt düspnoe, vilistav hingamine, bronhospasm, striidor, vähenenud PEF ja hüpokseemia).
    • Vererõhu langus või sellega seotud lõppelundi düsfunktsiooni sümptomid (nt hüpotoonia, minestus, uriinipidamatus.
  2. Kaks või enam järgmistest nähtudest, mis ilmnevad kiiresti pärast kokkupuudet selle kõige tõenäolisema allergeeniga (minutitest kuni mitme tunnini):
    • Naha-limaskesta koe haaratus (nt urikaatria, sügelus-õhetus, huulte-keele-uvula turse.
    • Hingamisteede häired (nt düspnoe, vilistav hingamine, bronhospasm, striidor, vähenenud PEF, hüpokseemia).
    • Vähenenud vererõhk või sellega seotud sümptomid (nt hüpotoonia, minestus, uriinipidamatus).
    • Püsivad seedetrakti sümptomid (nt kõhuvalu, oksendamine).
  3. Alanenud vererõhk pärast kokkupuudet teadaoleva allergeeniga (minutitest kuni mitme tunnini)
    • Imikud ja lapsed: madal süstoolne vererõhk (vanusespetsiifiline) või süstoolse vererõhu langus > 30%.
    • Täiskasvanud: süstoolne vererõhk < 90 mmHg või > 30% langus võrreldes algväärtusega.

Ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Anafülaksia on meditsiiniline hädaolukord, mis võib nõuda selliseid elustamismeetmeid nagu juhitavale hindamisele viimine, lisahapniku andmine, suures koguses intravenoossete vedelike manustamine ja hoolikas jälgimine. Hädaolukorra lahendamisel võib abi olla ka passiivsest jalgade tõstmisest. Adrenaliini manustamine on valikravim koos antihistamiinikumide ja steroididega (nt deksametasooniga). On soovitatav haiglasisene vaatlusperiood 2–24 tundi või kuni patsiendi seisund on normaliseerunud.[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Terviseportaal inimene.ee. Anafülaksia.
  2. "Anaphylaxis".
  3. "Exercise-Induced Anaphylaxis: Literature Review and Recent Updates".
  4. "Anaphylaxis in Children and Adolescents".
  5. "Anaphylaxis in Children: Epidemiology, Risk Factors and Management".
  6. "Anaphylaxis in Children and Adolescents".
  7. "EAACI guidelines: Anaphylaxis (2021 update)".
  8. "Diagnosing, managing and preventing anaphylaxis: Systematic review".