Alide Ertel

Alide Ertel (ka Aliide Ertel; 25. juuli 1877 Soome talu, Kiviküla, Laatre vald (nüüdne Valga vald), Sangaste kihelkond – 20. detsember 1955 Arula) oli eesti prosaist ja näitekirjanik.

Elulugu

Ertel pärines jõukast talust Valgamaal, tema isa oli talupidamise kõrval ka vallavanem. Pere kodukeeleks oli saksa keel ning hiljemgi kõneles ta eesti keelt saksa aktsendiga. 1893. aastal lõpetas ta Tartu Salomoni kõrgema tütarlaste kooli koduõpetaja kutsega. Aastatel 1894–1896 pidas ta isatalus kodukooli, 1896–1899 töötas koduõpetajana Venemaal Kostroma kubermangus. 1899 sõitis ta Pariisi, et õppida Sorbonne'is meditsiini, kuid õpingud katkesid. 1910–1911 reisis ta Saksamaal, 1911–1914 hooti koduskäikude vahel Venemaal ja Kaukaasias.

Sajandivahetusel huvitus Alide Ertel Alma Ostra, Karl ja Gottlieb Asti jt mõjul sotsialistlikust kirjandusest, samu huvisid jagasid ka ta õde Ida ja vend Alfred (kelle lõpuks tapsid bolševikud). 1905. aasta revolutsiooni ajal pidas Alide Ertel kihutuskõnesid ning oli hiljem sunnitud põgenema koos vennaga Soome. Revolutsioonilise poliitikaga tegelemist jätkas ta ka 1917. aastal, kuid erilise eduta ning hiljem kinitas ta, et loobus poliitikast halvenenud tervise tõttu. See siiski ei seganud teda osalemast ühiskondlikus elus muudel aladel, võttes sõna rahva­hariduse, põllumajanduse ning kultuuriinimeste toimetuleku ja tunnustuse küsimustes.

Arula-Rebaste algkooli õpetajaks saamist kommenteerides nentis Ertel, et see töökoht tuli pika võitluse tagajärjel, kuna enamasti ei tahetud vallakoolidesse naisõpetajaid lasta, olgu neil milline haridus tahes. Õpetajatöö kõrvalt kirjutas ta ka artikleid pedagoogikast ja hariduskorraldusest.

1898. aastast alates avaldas Ertel oma kirjutisi ajakirjanduses, alustades peamiselt luule ja ilukirjandusliku proosaga. Luuletus "Mu lugu" ilmus kogumikus "Oma maa maasikad" (1918), proosapala "Tule minu lähedale, minu nõelad ei pista sind…" Gustav Suitsu toimetatud kogumiku "Kiired" 1. osas. Hilisemas kriitikas on tema luulet käsitletud vähe, ühe erandina on seda esile tõstnud Helmi Mäelo.

Alide Erteli esimeseks raamatuks sai jutustus "Rooste" (1910), mis pälvis ettevaatlikult positiivset vastuvõttu omas ajas ning hiljem soodsamaidki hinnanguid (nt Oskar Kruusalt). Sellest julgust saanult kolis Ertel Tartusse, lootes hakata kutseliseks kirjanikuks, ning pakkus järgmisi teoseid kirjastamiseks Noor-Eestile ja Eduard Vildele, kes aga pakutut vastu ei võtnud. Nii otsustas autor anda need välja omal kulul, rahastades trükkimist obligatsioonide pantimisega.

1919. aastal ilmuski korraga viis üsna erinäolist raamatut: draamad "Kiirte pärg" ja "Pühajärv", kolmetekstiline novellikogu "Moodne daam", aforismikogu "Allegooriad" ja ajalooline romaan "Lilla lehekesed". Mõlemad draamateosed olid algelt kirjutatud saksakeelseina. Erižanrilised teosed sisaldasid tugevalt ühiskondlikku ja kirjanduslikku poleemikat ning said samavõrd terava vastukaja. Hilisemad hinnangud on olnud leebemad, kuid nõukogude ajalgi ei pälvinud need tunnustust, kuna Ertel oli kriitiline ka bolševike tegevuse suhtes.

Nii loobus Alide Ertel kirjandusliku kutsetöö taotlusest, müüs maha Tartu maja ning kolis tagasi isatallu. 1921-1927 töötas ta õpetajana. Järgmised raamatud avaldaski ta alles pärast Kärdla koolis õpetajaametist vallandamist, põhjuseks vastuolud vallavõimuga ja sobimatus keskkonnaga.

1929. aastal tuli trükist kolme kunstmuinasjutuga kogumik "Muinelmad". Marta Lepp kritiseeris seda karmilt. Lisaks sattus teos skandaali, kuna kirjastaja kasutas trükkimiseks paberit, mille oli saanud teiseks otstarbeks.

Erteli viimasteks trükitud teosteks jäid E. Tammistu nime all avaldatud komöödia "Kolm võistlejat" (1930) ja Heiti Lehtme nime all ilmunud naturalistlik näidend "Varjud" (1931). Kumbki pole kirjandusloos soosingut leidnud.

Hilisem Alide Erteli looming pole säilinud, kastitäis käsikirju hävis 1934. aastal isatalus puhkenud tulekahjus.

Viimased kaks aastakümmet elas Ertel peamiselt sugulaste juures Valgamaal Arula külas Alajärve talus, kirjanduslikke ambitsioone ilmutamata. Ta on maetud Puka kalmistule.

Hinnang loomingule

Alide Erteli elu- ja loomeloo seni põhjalikemas käsitluses osutas Taimi Grauberg, et autori kirjandusliku edutuse taga peituvad osalt mittekirjanduslikud põhjused: järsk, kriitiline iseloom ja terav poleemilisus võõrandas teda kirjandusringkondadest samavõrd kui revolutsioonilise tegevuse tõttu kerkinud alusetud kahtlustused bolševismis. Nii ei leidnud ta tuge ka kirjastajailt, teoste toimetamine jäi nõrgaks ning tulemusena ei saavutanud need samavõrd tugevat lõppvormi kui mõnel teisel autoril. Samas pakuvad Erteli teosed tänapäeva lugejale huvi nii ühiskondlike teemade terav käsitlus kui ka omaaegse õhustiku tundlik kirjeldus.

Isiklikku

Ertel ei abiellunud ega saanud lapsi. Väidetavalt oli tal mõningane suhe Ernst Ennoga, kuid see katkes abieluni jõudmata.

Alide Erteli isa Juhan (ka Johan) Ertel (1850–1939) pärines Ertelite (Erdellide) suguvõsast Karksi kihelkonnas Pöögle vallas Samast suguvõsast pärines esimene eestlasest pandimõisa pidaja Mats Erdell (1792-1847).

Välislingid

• Taimi Grauberg, "Elu nagu algebra: Alide Erteli elu ja looming", Keel ja Kirjandus, 8-9/2023
• Alide Ertel, Valgamaa kodulooline andmebaas ISIK (arhiivikoopia Internet Archive'is)
• Eesti biograafiline andmebaas ISIK: Alide Ertel
• "Õru kandi arengukava 2009-2015", "2.2 Kandi kultuuripärand ja hariduselu" (PDF; arhiivikoopia Internet Archive'is)