Aleksander Sirel

Aleksander Sirel (1923. aastani Aleksander Kartežnikov; 5. märts 1917 Narva – 31. oktoober 1982 Tallinn) oli eesti sportlane ja sporditegelane.

Ta lõpetas 1931. aastal Narvas algkooli, 1942. aastal Slavogorskis sõjakooli, 1956. aastal eksternina Tallinna 2. Keskkooli ja 1958. aastal vabariikliku parteikooli.^[1]

Sirel harrastas enne sõda Narvas jalgpalli, tõstmist, poksi ja suusatamist, oli tõstmises 1936. aastal sulgkaalus Narva meister (kolmevõistlus 210, tõukamine 95), kergejõustikutreeninguid alustas sõjaväes. Ta võttis Eesti laskurkorpuse rühmakomandörina osa teisest maailmasõjast, võitis 1945. aastal Leningradi sõjaväeringkonna võistlustel 100 m jooksu (11,1) ja 1 km rakmesjooksu, tuli Eesti meistriks 200 m jooksus (1945), 4 x 100 m teatejooksus (1948), 2 korral 400 m jooksus (1945–1946) ja 4 x 400 m teatejooksus (1945–1946), sai 200 m jooksus aastal 1948 2. ja 1946 3. koha, võistles 7 korda Eesti koondises ja püstitas veteranide rekordeid: 55-aastaste 100 m-s 13,0 ja 60-aastaste 100 m-s 13,6.^[1]

Sirel oli 1947. aastal Kalevi spordikooli direktor, aastatel 1948–1949 Dünamo kaitseosakonna juhataja, 1952–1953 Tallinna oblasti spordikomitee esimees, 1953–1954 ENSV Tervishoiuministeeriumi Kehakultuuri ja Spordi Valitsuse ülema asetäitja, 1958–1977 Kergetööstuse Toodete ja Toorainete Turustuse ja Varustuse Valitsuse juhataja, 1977–1978 Kadrioru Tennisehalli direktor, 1973–1979 Tallinna Spordiveteranide Koondise esimees.^[1]