Ajos AS VS Karsten Eigil Rasmusseni pärijad
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Ajos A/S vs Karsten Eigil Rasmusseni pärijad on Taani kõrgeima kohtu lahend, kus taotleti eelotsust Euroopa Kohtult. Eelotsuse eesmärgiks oli välja selgitada, kuidas tõlgendada direktiivi 2000/78EÜ.
Asjaolud[muuda | muuda lähteteksti]
Karsten Eigil Rasmusseni tööleping öeldi tööandja Ajos A/S poolt üles 25. mail 2009. Mõni päev hiljem esitas K. E. Rasmussen lahkumisavalduse. Lepiti kokku, et K. E. Rasmussen lahkub töölt 2009. aasta juunis, peale mida asus ta tööle teises ettevõttes.[1] Karsten Eigil Rasmussen, kes oli töölepingu lõpetamise ajal 60 aastane, oli Ajos AS-is töötanud alates 1. juunist 1984 ning vastavalt Taani Kuningriigi töötajate seaduse § 2a lõike 1 kohaselt on tal õigus töölepingu ülesütlemise hüvitisele kolme kuu töötasu ulatuses ning samuti oli tal õigus tööandja poolt makstavale vanaduspensionile vastavalt pensioniskeemile, kuid et K. E.Rasmussen oli liitunud vastava pensioniskeemiga enne 50-aastaseks saamist, ei võimalda töötajate seaduse § 2a lõige 3 tal seda hüvitist nõuda.[1]
Tuginedes töötajate seaduse § 2a lõikele 1 ning Euroopa Kohtu varasemale otsusele Ingeniørforeningen i Danmark tuginedes, esitas ametiühing Dansk Formands Forening K. E. Rasmusseni nimel Ajos AS-i vastu nõude töölepingu ülesütlemise hüvitise saamiseks kolme kuu töötasu ulatuses.[1]
Merendus- ja kaubandusasju lahendav kohus rahuldas nõude Ajos AS-i vastu ning palus välja maksta töölepingu ülesütlemise hüvitis. Kohus leidis, et tulenevalt Ingeniørforeningen i Danmark kohtuotsusest, on töötajate seaduse § 2a lõige 3 vastuolus Euroopa Liidu direktiiviga 2000/78. Kohus tuvastas, et § 2a varasem riigisisene tõlgendus on vastuolus liidu õiguse üldpõhimõttega, mis keelab vanuse alusel diskrimineerimise.[1]
Ajos AS esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, väites, et töötajate seaduse § 2a lõike 3 tõlgendus, mis on kohtuotsuses Ingeniørforeningen i Danmark tõlgendatud sätetega kooskõlas, on sellele vaatamata contra legem. Samuti kinnitas kõrgeim kohus, et töötajate seaduse § 2a lõige 3 kohaldamisest ei vanuse alusel diskrimineerimise keelu alusel keelduda, sest siis oleks oht rikkuda õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet. Eelotsusetaotluse esitanud kohus palus Euroopa Kohtul selgitada, kas töötajal on õigus tugineda vanuse alusel diskrimineerimiskeelu üldpõhimõttele eraõigusliku isiku vastu, et viimane maksaks vastavalt Taani õigusele töölepingu ülesütlemise hüvitist. Riigisisesele õigusele tuginedes on eraõiguslik isik tööandjana hüvitise maksmisest vabastatud.[1]
1.1 Õigusnormidest tulenevad vastuolud[muuda | muuda lähteteksti]
Euroopa liidu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78 artikli 1 kohaselt on direktiivi eesmärk kehtestada üldine raamistik, et võidelda usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine. Antud direktiiv jälgib Euroopa liidu põhiõiguste harta artiklis 21 sätestatut.[1]
Taanis reguleerib tööandjate ja töötajate vahelisi õigussuhteid töötajate seadus. Antud kohtuasjas omab tähtsust § 2a, mis sätestab töölepingu ülesütlemise erihüvitise kohta. Erihüvitist kohaldatakse töötajale, kellel on olnud tööandjaga tööleping katkematult 12, 15 või 18 aastat. Sellistel juhtudel maksab tööandja töölepingu lõppemisel summa vastavalt ühe, kahe või kolme kuu töötasu suurusele. See hüvitis ei kuulu maksmisele, kui töötaja saab töölepingu lõppemisel tööandja poolt makstavat vanaduspensioni ja töötaja on vastava pensioniskeemiga liitunud enne 50-aastaseks saamist.[1]
Taani Kuningriik võttis direktiivi 2000/78 üle 7. aprilli 2004. aasta seadusega nr 253, millega muudetakse seadust diskrimineerimiskeelu kohta tööturul ja 22. detsembri 2004. aasta seadusega nr 1417, millega muudetakse seadust diskrimineerimiskeelu kohta tööturul.[1]
Euroopa Kohtu eelotsus[muuda | muuda lähteteksti]
Eelotsus on liikmesriigi kohtu poolt taotlus paluda Euroopa Kohtul selgitada, kuidas tõlgendada ja kohaldada Euroopa Liidu õigust.[2]
2.1 Esimene küsimus[muuda | muuda lähteteksti]
Taani kõrgeim kohus esitas Euroopa Kohtule küsimuse, mille eesmärgiks oli selgitada, kas vanuse alusel diskrimineerimise keeld on vastuolus õigusnormiga, mille alusel töötaja ei saa töölepingu ülesütlemise hüvitist Taani seaduse alusel, kui ta oli õigustatud saama tööandja rahastatavat vanaduspensioni liidu õiguse alusel.
Vanuse alusel diskrimineerimise keeld on konkretiseeritud nõukogu direktiivis 2000/78. Tähtis on mainida, et antud direktiiv ise ei sätesta diskrimineerimise keelu üldpõhimõtet, vaid täpsustab seda tööhõive küsimustes ning seab raamistiku direktiivi kohaldamiseks.
Varasema kohtuotsuse punkti 75 [1] alusel peab vanuse alusel võrdse kohtlemise põhimõtet pidama Euroopa liidu üldpõhimõtteks. Esiteks tähendab see, et eraõiguslikud isikud saavad nõuda horisontaalse otsese õigusmõju alusel võrdset kohtlemist. Enne diskrimineerimise nõude esitamist ei ole vaja oodata direktiivi rakendamist. Teiseks tähendab see, et liikmesriikide ja Euroopa liidu õigusakte võib vaidlustada, kui nad ei vasta võrdse kohtlemise üldpõhimõttele.
Kohtuotsuse (Kücükdeveci v Swedex (C‑555/07) punkt 21 [1] kinnitab ka liidu õiguse üldpõhimõtet diskrimineerimise osas ning direktiiv 2000/78 loob enam konkretiseeritud raamistiku diskrimineerimise põhimõttele.
Võrdse kohtlemise põhimõte laieneb ka olukorrale, kus on vastuolus riiklikud õigusnormid Euroopa liidu üldpõhimõtetega. Antud juhul riigisisene norm ei luba saada töölepingu ülesütlemise erihüvitist töötajal, kes on õigustatud saama tööandja makstavat pensioni.
Euroopa Kohus leidis, et vanuse alusel diskrimineerimise keelu üldpõhimõtet tuleb tõlgendada nii, et ka eraõiguslike isikute vaidluste puhul on vastuolus eeltoodud Taani riiklik õigusnorm.[1]
2.2 Teine küsimus[muuda | muuda lähteteksti]
Teise küsimusena palus Taani kõrgeim kohus Euroopa Kohtul selgitada, et juhul, kui vastuolu Taani riikliku õigusnormi ja liidu õigusnormi vahel on tuvastatud, siis kas õiguskindluse põhimõte ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõte kaaluvad üles vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtte, eesmärgiga saada teada, kas kaitsja saab tugineda õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetele.[1] Euroopa Kohus leidis käesolevas otsuses, et riigisisene kohus on kohustatud riigisiseseid õigusnorme tõlgendama nii, et neid oleks võimalik kohaldada kooskõlas Euroopa Liidu direktiiviga 2000/78 või jätma kohaldamata kõik riigisisesed sätted, mis on vastuolus vanuse alusel diskrimineerimise keelu üldpõhimõtetega. Euroopa Kohus tugines väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt peavad riigisisesed kohtud tagama liidu õigusest isikutele tulenevate õiguste kaitse ja liidu õiguse täieliku toime. Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et direktiivist tulenev liikmesriigi kohustus saavutada direktiivis ette nähtud eesmärgid on siduv kõigile liikmesriigi võimuorganitele, kaasa arvatud kohtutele.[1] Lisaks tugineb Euroopa Kohus kohtuotsuse "Association de mediation sociale" punktile 47 [1], millest tuleneb, et vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõte annab eraõiguslikele isikutele subjektiivse õiguse, mis kohustab seega riigisiseseid kohtuid jätma selle põhimõttega vastuolus olevad riigisisesed sätted kohaldamata.[1] Seega, kui Taani kõrgem kohus leiab, et kooskõlaline tõlgendamine on võimatu, peab ta jätma riigisisese sätte kohaldamata.
Asjaolu, et riigisisesed kohtud on järjepidevalt tõlgendanud eelnevalt riigisisest sätet viisil, mis ei ole liidu õigusega kooskõlas, ei anna Taani kõrgemale kohtule asuda õigustatult seisukohale, et kooskõlaline tõlgendamine on võimatu.[1] Euroopa Kohus tugineb taas kohtupraktikale, mille kohaselt on riigisisesel kohtul kohustus tõlgendada riigisisest sätet võimalikult suures ulatuses, et saavutada direktiivis ettenähtud eesmärk. Riigisisene kohus peab vajadusel muutma oma kohtupraktikat, et tagada direktiivis saavutatud eesmärk. Seega ei saa riigisisene kohus tugineda õiguskindluse põhimõttele ja see ei saa üles kaaluda diskrimineerimise keelu põhimõtet. Euroopa Kohus leidis, et õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele ei saa tugineda selleks, et jätkata riigisisese (riikliku) õigusnormi kohaldamist, mis on vastuolus vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõttega.[1] Lisaks ei saa õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele mitte mingil juhul tugineda selleks, et keelduda andmast eraõiguslikule isikule direktiivist tulenevat soodustust.[1] Eeltoodule tuginedes ei saa vanuse alusel diskrimineerimise põhimõtet üles kaaluda õiguskindluse põhimõte ega õiguspärase ootuse kaitse põhimõte. Seoses teise küsimusega soovis Taani kõrgeim kohus eelotsusetaotluses ka teada, kas riigisisene kohus peab või võib võtta arvesse asjaolu, et liikmesriigid on kohustatud hüvitama kahju, mis on tekkinud töötajale seetõttu, et direktiiv on nõuetekohaselt vastu võtmata. Euroopa Kohus leidis, et liidu õigusest tuleneva subjektiivse õiguse tõttu on töötajal kui eraõiguslikul isikul õigus nõuda hüvitist, kui tema õigusi on liikmesriigile omistava liidu õiguse rikkumisega kahjustatud.[1]
Kaasuse olulisus[muuda | muuda lähteteksti]
Ajos A/S vs Karsten Eigil Rasmusseni pärijad on oluline kaasus Eruoopa liidu õiguse raames. Tegemist on juhtumiga kus Taani küsis eelotsust Euroopa Kohtult ning kohus andis ka vastuse ning Taani kohus otsustas Euroopa Liidu kohtu eelotsust eirata. Taani kohus põhjendas eelotsuse eiramist asjaoluga, et taani õigussüsteemis eksisteerib olemasolev pretsedent taoliste kaasuste puhul. Pretsedendi muutmine aga seaks ohtu õiguskindluse põhimõtte. Antud argumendiga leidis Taani kohus, et ühiskonna õiguskindluse põhimõte kaalus üle diskrimineerimise keelu tulenevalt direktiivist 2000/78EÜ. Ajos A/S vs Karsten Eigil Rasmusseni pärijad on ka tähtis kuna eelotsuse eiramine Taani kohtu poolt võinuks kaasa tuua Euroopa kohtule õiguskindluse või stabiilsuse rikkumise. Õiguse hierarhia on Euroopa Liidus vägagi oluline, eriti Euroopa kohtu eelotsuste puhul, mille eelotsuseid peab toimiva Euroopa Liidu puhul riigisiseselt rakendama või vähemalt peab riigisiseselt autonoomse õiguse alusel võimalikult lähedase tõlgenduse direktiivide ning eelotsuste suunaga.