Aine massi jäävuse seadus

Allikas: Vikipeedia

Massi jäävuse seadus on oluline füüsika ja keemia seadus. See väidab, et isoleeritud (suletud) süsteemi mass on ajas muutumatu suurus. Seega suletud süsteemi kogumass on jääv, seda ei lisandu ega hävi süsteemi sees toimuvate protsesside käigus.

Suletud süsteem tähendab, et ei toimu aine ega energia lisamist ega eemaldamist. Kui süsteem ei ole suletud, siis võib tema mass suureneda ainult väljastpoolt juurdetuleva massi võrra.

Massi jäävuse seadusele eelnes paljude keemikute poolt keemiaalaste seaduspärasuste väljatoomine, kuid selge formuleeringu esitas Antoine Lavoisier (1728- 1794).

Massi jäävuse seadus on seotud energia jäävuse seadusega, mis väidab, et isoleeritud süsteemi energia on ajas muutumatu suurus (energia on jääv). Sellest seadusest järeldub, et energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele. Kaasaegsete arusaamade kohaselt on energia ja mass seotud, kuid see osutub oluliseks tuumakeemia korral.Eelnimetatud kaks seadust on ühendatavad üheks massi ja energia ekvivalentsuse seaduseks (E = mc2 ja sellest tuleneb Δm = ΔE/c2, kus E on energia, m mass ja c on valguse kiirus vaakumis).

Keemilises protsessis väikese hulga soojus- või kiirgusenergia lisamise või äravõtmisega seotud massi muutus on väga väike, s. t. siin energia vahetus keskkonnaga massi praktiliselt ei muuda. Sellest tulenevalt massi jäävuse seaduse järgi eraldatud süsteemis massi ei lisandu ega hävi ehkki ained süsteemi sees võivad muunduda teisteks aineteks. Seega mingis keemilises protsessis lähteoleku (lähteainete) mass on võrdne lõppoleku (produktide) massiga.

Kaasaegse keemia jaoks olulise massi jäävuse seaduse avastas 18. sajandi lõpus Antoine Lavoisier.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]