Acte clair
Acte clair'i doktriini kohaselt on liikmesriigi siseriiklikul kohtul õigus hoiduda Euroopa Kohtult eelotsuse küsimisest, juhul kui siseriiklik kohus on veendumusel, et vaidlusaluse küsimuse korrektne tõlgendamine on piisavalt ilmselge ning üheselt mõistetav teiste liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu jaoks. See põhimõte kehtib sõltumata sellest, et küsimusele ei ole enne vastatud[1].
Eelotsuse küsimine Euroopa Liidu Kohtult[muuda | muuda lähteteksti]
Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 264 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 177) sätestab, et Euroopa Liidu Kohus on pädev tegema eelotsuseid, mis käsitlevad aluslepingute tõlgendamist ning liidu institutsioonide, organite või asutuste õigusaktide kehtivust ja tõlgendamist.[2] Kui selline küsimus peaks siseriiklikus kohtus tõstatuma, võib see kohus taotleda eelotsust, juhul kui ta peab küsimuse lahendamist otsuse tegemiseks vajalikuks. Sellisel kujul on tegemist siseriikliku kohtu õigusega taotleda eelotsust. Kui aga selline küsimus peaks tõstatuma liikmesriigi viimase astme kohtus (kohus, mille otsuse peale ei saa edasi kaevata), siis peab see kohus saatma asja Euroopa Liidu Kohtusse. Sellisel kujul on tegemist siseriikliku kohtu kohustusega taotleda eelotsust. Acte clair ja acte éclairé on kirjutamata erandid just selles artiklis sätestatud kohustusele. Artikli 267 kolmanda lõigu eesmärk on hoida ära, et üheski liikmesriigis ei tekiks liidu õigusega vastuolus olevat siseriiklikku kohtupraktikat.[3]
Cilfit'i kriteeriumid[muuda | muuda lähteteksti]
1963. aasta Euroopa Kohtu Da Costa otsuses kerkis küsimus, et kui varem mõnes teises Euroopa Kohtu menetluses on EL-i õigust puudutav küsimus juba lahendatud, kas siis on vaja eelotsust taotleda. Otsustati, et kui tegu on sisuliselt analoogse küsimusega, st õigusnormi on varem kohus selgitanud, võib jätta eelotsuse küsimata (acte éclairé).[4]
Sellele lahendile järgnes 1982. aastal acte clair'i põhimõte, mis pärineb Euroopa Kohtu kohtuotsusest Cilfit, milles tekkis omakorda järgmine küsimus sarnaselt acte éclairé'i doktriiniga: kas siseriiklik kohus on kohustatud küsima eelotsust ka siis, kui tal puudub "mõistlik kahtlus tõlgenduse suhtes" (reasonable interpretative doubt). Kohus leidis, et teatud tingimustel võivad liikmesriikide viimase astme kohtud kui kõrgeimad kohtuasutused liidu õigusega seotud küsimusi ise lahendada.[5]
Euroopa Liidu Kohtul on välja kujunenud Cilfit'i otsusele tuginedes kolm kaasuse tüüpi, mille korral eelotsuse küsimine ei ole vajalik:
- Kui Euroopa Liidu Kohus on eelnevalt juba lahendanud identse kaasuse (acte éclairé).
- Kui on olemas kohtupoolne pretsedent kõnealuse õigusliku küsimuse kohta (acte éclairé).
- Kui ELi õiguse küsimus on niivõrd selge, et ei ole Euroopa Liidu Kohtu otsuse suhtes mõistlikuks kahtluseks alust (acte clair).
Acte clair'i põhinõue on, et ELi õiguse õige kohaldamine peab olema niivõrd ilmselge, et ei jää ruumi põhjendatud kahtlusele, kuidas lahendada üleskerkinud küsimust. See eeldab ka, et liikmesriigi kohtunikud oleksid võimelised lugema ELi õigust eri keeltes ja otsima vastuseid teiste liikmesriikide kohtulahenditest ning tunneksid ELi õiguse tagamaad ehk oleksid teadlikud, miks on mingi akt vastuvõetud. Tuleb silmas pidada, et ELi õiguse mõisted ja terminid võivad olla tähenduselt erinevad, võrreldes siseriiklikus õiguses olevate terminitega.[6]
Liikmesriigi kohus peab acte clair'i olukorra üle otsustades küsimust hindama, võttes arvesse ELi õiguse erijooned ja selle tõlgendamisel tekkivad võimalikud raskused. Samuti peab kohus igat liidu õigusnormi ning Euroopa Liidu kohtupraktikat käsitlema vastavas kontekstis ja ELi õigust rakendades arvestama selle eesmärkidega ja arengutasemega kõnealuse normi kohaldamise ajal. Kohus peab arvestama sellega, et tõlgendamisel tekkivate raskuste tulemusel võib kohtuotsuse järeldus erineda teiste liikmesriigi kohtute arvamusest ning sellise olukorra vältimine on kõrgeima astme kohtu kohustus.[7]
Näide acte clair'i rakendamisest Eesti kohtupraktikas[muuda | muuda lähteteksti]
Kohtuasi 3-3-1-1-16[8][muuda | muuda lähteteksti]
Konstantin Dibirov taotleb pikaajalise elaniku elamisloa taotluse uut läbivaatust. Venemaa Föderatsiooni kodanik Konstantin Dibirov (kaebaja) esitas 16. juulil 2013 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) välismaalaste seaduse (VMS) § 230 alusel taotluse pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks. Politsei- ja Piirivalveamet keeldus 25. oktoobri 2013. a otsusega nr 15.3-3/624-1 VMS § 237 lg 2 p 3 ja § 242 alusel K. Dibirovile pikaajalise elaniku elamisloa andmisest. Pikaajalise elaniku elamisluba ei anta välismaalasele, kes ei vasta pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele ning PPA-l puudub VMS § 237 lg 2 p 3 rakendamisel kaalutlusõigus. Taotleja on ajavahemikul 17. juuli 2008 – 16. juuli 2013 viibinud Eestist eemal kokku üle kümne kuu ja ei vasta seetõttu VMS § 232 lg 1 p-s 1 sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimusele. Kui lugeda K. Dibirovi Eestist eemalviibitud ja registreeritud aeg (694 päeva) Eestis püsivalt elatud aja hulka, on K. Dibirov Eestist eemal viibinud siiski 515 päeva ilma eemalviibimist registreerimata. Kuna taotleja isa P. Dibirov elab enda sõnul alates juunist 2006 püsivalt Eestis, siis oleks tal olnud võimalik K. Dibirovi Eestist eemalviibimised registreerida ning PPA ei saa VMS §-st 256 tulenevalt lugeda taotleja Eestist eemalviibitud päevi põhjendatuks. Taotluse rahuldamata jätmine ei riku K. Dibirovi põhiõigusi, sest temalt ei võeta ära seaduslikku alust Eestis viibimiseks ning oma põhiõigusi saab ta realiseerida ka tähtajalise elamisloa alusel.
Kaebaja on seisukohal, et puuduvad eeskirjad, mis reguleeriksid pikaajalise elaniku elamisloa taotluste läbivaatamise korda ja millest nähtuks muu hulgas eemalviibimise põhjendatuks lugemise kord. VMS regulatsioon ei ole piisavalt õigusselge. Riik on võtnud direktiivi sätted üle üksnes osaliselt. VMS ei ole kooskõlas ka õiguskindluse põhimõttega. Samuti tuleb Euroopa Kohtult küsida eelotsust, saamaks tõlgendust pikaajalise elaniku elamisloa väljastamise tingimuste kohta.
PPA vaidleb vastuses kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. PPA jääb senises haldus- ja kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde. Haldusakt on põhjendatud, proportsionaalne ega riku kaebaja õigust. Pikaajalise elaniku elamisloa väljastamise tingimused ei ole täidetud. Kaebaja on kassatsiooniastmes esitanud uusi nõudeid ja põhjendusi direktiivi 2003/109/EÜ ülevõtmise, VMS-i normide põhiseaduspärasuse ning eelotsuse küsimise kohta, mida ei ole eelnevas kohtumenetluses esitatud, ning need tuleb jätta tähelepanuta.
Riigikohtu kolleegium ei nõustu kaebaja seisukohaga, et norm on vastuolus ELi õigusega. Direktiiv 2003/109/EÜ kehtestab liikmesriikidele kohustuse näha ette erandid, mil pikaajalise elaniku elamisloa taotlejad võivad ajutiselt viibida välisriigis. VMS § 233 vastab direktiivi artiklis 4 sätestatud nõuetele. Direktiivi art 4 on peaaegu identses sõnastuses üle toodud VMSi. Eemalviibimise registreerimise ja põhjendatuse tõendamise korda ei ole direktiivis käsitletud. See on jäetud liikmesriikide otsustada. Etteheited eemalviibimise põhjendatuks lugemise korra puudumise kohta pole põhjendatud. Taotluse esitamise ajal oli VMSi volituse alusel riigist eemalviibimise registreerimise täpsem kord reguleeritud siseministri 19. juuli 2010. a määruses nr 31 ning pikaajalise elaniku elamisloa taotlemise kord Vabariigi Valitsuse 30. juuni 2010. a määruses nr 88. Määrustes esitatud andmetest ja VMS §-des 233, 256 ja 257 sätestatud tingimustest ning haldusmenetluse üldpõhimõtetest tuleb lähtuda ka eemalviibimise tagantjärele põhjendatuks lugemise taotluse esitamisel. Iga menetlustoimingut pole vaja määruses või seaduses detailselt reguleerida. VMS ei ole vastuolus direktiivi nõuetega ning Euroopa Kohtult pole vaja eelotsust küsida, sest direktiivi asjakohased sätted on selged.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ dr. iur. Priit Pikamäe (17.03.2014). "Mõningatest Euroopa Kohtult eelotsuse taotlemise praktilistest aspektidest Eesti kogemuse näitel1" (PDF).
- ↑ "Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioon".
- ↑ "Kohtujurist Wahl, 13.5.2015 ettepanek. X versus Inspecteur van Rijksbelastingdienst ja T. A. van Dijk versus Staatssecretaris van Financiën & xd; . Eelotsusetaotlused, mille on esitanud Gerechtshote's-Hertogenbosch ja Hoge Raad der Nederlanden. Eelotsusetaotlus – Võõrtöötajad – Sotsiaalkindlustus – Kohaldatavad õigusaktid – Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmed – Tõend E101 – Tõendusjõud – Euroopa Kohtusse pöördumine – Eelotsuse taotlemise kohustus. Liidetud kohtuasjad C-72/14 ja C-197/14".
- ↑ "Judgment of the Court of 27 March 1963. - Da Costa en Schaake NV, Jacob Meijer NV, Hoechst-Holland NV v Netherlands Inland Revenue Administration. - Reference for a preliminary ruling: Tariefcommissie - Pays-Bas. - Joined cases 28 to 30-62".
- ↑ "Kohtujurist Wahl, 13.5.2015 ettepanek. X versus Inspecteur van Rijksbelastingdienst ja T. A. van Dijk versus Staatssecretaris van Financiën & xd; . Eelotsusetaotlused, mille on esitanud Gerechtshofte's-Hertogenbosch ja Hoge Raad der Nederlanden. Eelotsusetaotlus – Võõrtöötajad – Sotsiaalkindlustus – Kohaldatavad õigusaktid – Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmed – Tõend E101 – Tõendusjõud – Euroopa Kohtusse pöördumine – Eelotsuse taotlemise kohustus. Liidetud kohtuasjad C-72/14 ja C-197/14".
- ↑ Ph.D. Carri Ginter. "Eesti kohtunik Euroopa Liidu superkohtunikuna" (PDF).
- ↑ "Srl CILFIT and Lanificio di Gavardo SpA v Ministry of Health".
- ↑ "Riigikohtu halduskolleegiumi kohtuotsus kohtuasjas 3-3-1-1-16".