‘Abd Allāh ibn Yāsīn
‘Abd Allāh ibn Yāsīn (araabia keeles عبد الله ياسين; suri 1059) oli teoloog, almoraviidide sekti rajaja.
Ibn Yāsīn pärines Sanhājah' hõimust. Ta oli malikiitide koolkonna õigusõpetlane ning 1046 kutsus hõimujuht Ibrāhīm ibn Yaḩyā Ibn Yāsīni tema õpetust Sahara lääneosa berberite seas levitama. Sanhājah' hõim oli tollal veel pealiskaudselt islamiseeritud ning harrastasid veel paljusid paganlikke praktikaid. Nõnda jutlustas Ibn Yāsīn Sahara lääneosa Sanhājah' hõimule puritaanlikku ortodoksset sunniitlikku islamit.
Hõimude mässu tõttu pidi ta varjuma lõuna poole, kus ta Senegalis asutas ribāţ'i. Liidus Lamthūnah' hõimu juhi Yaḩyā ibn ‘Umariga suruti mäss maha.
Ibn Yāsīn moodustas nüüd kolmest hõimust almoraviidide võitlusliidu. Liikumise vaimulikuks juhiks sai tema ning sõjaliseks juhiks Yaḩyā ibn ‘Umar. Aastal 1054 vallutati Sijilmāsah, mida valitses Maghrāwah' hõim. Ibn Yāsīn kehtestas puritaanlikku korra, muu hulgas keelati vein ja muusika, mitteislami maksud kaotati ja üks viiendik sõjasaagist nähti ette usuõpetlastele. Islami sellise range tõlgenduse vastu puhkes Sijilmāsah's juba 1055 mäss.
Yaḩyā ibn ‘Umar langes 1056 uue mässu tagajärjel Saharas. Ibn Yāsīn nimetas uueks sõjaliseks juhiks Abū Bakr ibn ‘Umari. See purustas Sijilmāsah', kuid mässu tõstnud kõrbehõimu tal almoraviidide liiti tagasi tuua ei õnnestunud.
Ibn Yāsīn langes 1059 katsel alistada ketserlikku hõimu Atlandi ookeani ääres. Tema haud on Casablanca lähedal.