Ööhaigur

Ööhaigur
Ööhaigur
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Pelikanilised Pelecaniformes;
Sugukond	Haigurlased Ardeidae;
Perekond	Ööhaigur Nycticorax;
Liik	Ööhaigur;
Binaarne nimetus
	Nycticorax nycticorax; Linnaeus, 1758
	; Ööhaigru levila; – pesitsusala; – paigalind; – talvitusala

See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Ööhaigur (perekond)

Ööhaigur (Nycticorax nycticorax) on haigurlaste sugukonda kuuluv linnuliik.

Välimus

Ööhaigur on 56–65 cm pikk. Tiibade siruulatus on 105–112 cm. Kaalub 525–800 g.^[2]

Ööhaigru pealagi ja selg on mustad. Tiivad ja saba on sinakashallid. Laup, põsed ja alapool valged. Nokk on must. Jalad on helekollased. Silmad on punased.^[3]

Alamliigid ja levik

Liigil on 4 alamliiki:^[2]

N. n. nycticorax (Linnaeus, 1758) – levila ulatub Kesk- ja Ida-Euroopast Kesk- ja Ida-Aasiani, põhja pool Jaapanini ja lõunas Timorini. Elavad ka Aafrikas ja Madagaskaril
N. n. hoactli (Gmelin, 1789) – Lõuna-Kanadast Põhja-Tšiili ja Põhja-Argentinani
N. n. obscurus (Bonaparte, 1855) – Põhja-Tšiilist ja Põhja-Argentinast lõunasse Tulemaani
N. n. falklandicus (Hartert, 1914) – Falklandi saartel

Ööhaigur on Eestis eksikülaline.^[4]

Elavad jõgede, ojade, tiikide ja järvede ääres ning soodes ja mangroovides. Käivad tihti inimasustusega piirkondades, toituvad karjamaadel, riisipõldudel, kanalites ja kalatiikides. Tšiilis on neid nähtud pesitsemas 4816 m kõrgusel merepinnast.^[2]

Toitumine

Ööhaigur toitub kaladest, konnadest, kullestest, kilpkonnadest, madudest, sisalikest, putukatest ja nende vastsetest, ämblikest, koorikloomadest, limustest, kaanidest, väikestest närilistest, nahkhiirtest ning teiste lindude munadest ja poegadest.^[2]

Toitu otsides seisavad paigal või kõnnivad aeglaselt. Leiavad saaklooma nägemise ja kuulmise abil. Tavaliselt toituvad üksi.^[5]

Eluviis on tavaliselt öine või videvikuline, tõenäoliselt konkureerivate haigurlaste tõttu. Võivad toituda ka päeval, eriti pesitsushooajal.^[2] Päeval toituvad samamoodi kui öösel, kuid püüavad suuremaid saakloomi.^[5]

Pesitsemine

Pesitsevad suurtes kolooniates, mõnikord koos teiste haigurlastega. Ühe puu otsas võib olla 20–30 pesa. Pesitsevad 2–50 m kõrgusel.^[3] Pesa võib asuda ka põõsas, roostikus või kaljuserval. N. n. falklandicus pesitseb vahel ka maa peal.^[2]

Pesa läbimõõt on 30–45 cm, kõrgus 20–30 cm. Ehitavad pesa kuni 3 cm läbimõõduga ja kuni 60 cm pikkustest okstest. Emaslind ehitab pesa okstest, mida isaslind korjab puudelt või varastab teistest pesadest. Pesa ehitamiseks kulub 2–5 päeva. Roostikus pesitsedes ehitavad pesa pilliroost.^[3] Võivad kasutada sama pesa järgmisel aastal uuesti.^[2]

Kurnas on 3–5 sinirohelist muna mõõtmetega 50 × 36 mm. Muna kaalub 34 g. Üks muna munetakse iga 48 tunni tagant. Tavaliselt üks kurn, vahel ka kaks. Järelkurnas on 2–3 muna.^[3]

Mune haub enamasti emaslind.^[3] N. n. nycticorax haub mune 21–22 päeva, N. n. hoactli 24–26 päeva.^[2] Poegi toidavad mõlemad vanemad.^[3] Pojad saavad lennuvõimeliseks 6–7 nädala vanuselt.^[2]

Viited

↑ BirdLife International (2016). Nycticorax nycticorax. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2019.
1 2 3 4 5 6 7 8 9 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 419. ISBN 978-84-87334-10-8.
1 2 3 4 5 6 Cramp, Stanley, toim (1986). Handbook of the birds of Europe, the Middle East, and north Africa: the birds of the western Paleartic (inglise). Kd 1. Oxford London New York: Oxford university press. Lk 262–269. ISBN 978-0-19-857358-6.
↑ Kumari, Eerik (1984). Eesti lindude välimääraja (neljas trükk). Tallinn: Valgus. Lk 9.
1 2 Kushlan, James A.; Hancock, James A. (2005). The Herons (inglise). Oxford University Press. Lk 263. ISBN 0-19-854981-4.

Välislingid

Ööhaigur andmebaasis eElurikkus

[1] BirdLife International (2016). Nycticorax nycticorax. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2019.

[del_Hoyo-2] 1 2 3 4 5 6 7 8 9 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 419. ISBN 978-84-87334-10-8.

[Cramp-3] 1 2 3 4 5 6 Cramp, Stanley, toim (1986). Handbook of the birds of Europe, the Middle East, and north Africa: the birds of the western Paleartic (inglise). Kd 1. Oxford London New York: Oxford university press. Lk 262–269. ISBN 978-0-19-857358-6.

[Kumari-4] Kumari, Eerik (1984). Eesti lindude välimääraja (neljas trükk). Tallinn: Valgus. Lk 9.

[Kushlan-5] 1 2 Kushlan, James A.; Hancock, James A. (2005). The Herons (inglise). Oxford University Press. Lk 263. ISBN 0-19-854981-4.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]