Viitenumber

Viitenumber on struktureeritud info, mida saab edastada krediitkorralduse makseinfona pankadevahelises krediitkorraldusskeemis.^[1]

Hiljemalt alates 2014. aasta veebruarist on vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusele nr 260/2012 Eesti pangad kohustatud riigisiseste kreeditkorralduste teostamiseks kasutama üleeuroopalist makseskeemi. Vastavalt SEPA kreeditkorralduse skeemi implementeerimise juhendile ^[2] on võimalik kreeditkorralduse makseinfona edasta kas struktureerimata infot või struktureeritud infot, aga mitte mõlemat üheaegselt.^[1]

Viitenumbri standard[muuda | muuda lähteteksti]

Standard määrab viitenumbri pikkuse, kontrolljärgu asukoha ning kontrolljärgu arvutamise algoritmi. Viitenumber on käesolevale standardile vastav ning makse saaja poolt koostatav numbriline makse selgitus. ^[3]

Viitenumbri standardi nõuded^[3]:

Viitenumbri maksimaalseks pikkuseks on 20 sümbolit ning minimaalne pikkus 2 sümbolit.
Viitenumbri viimane sümbol on kontrolljärk (st, et viitenumbri koostaja kasutada on vahemik 1..19 ja lõppu lisandub 7-3-1 meetodil arvutatud kontrolljärk).
Viitenumbri esituses võivad sümbolid olla parema loetavuse tagamiseks neljakaupa grupeeritud, kasutades eraldajana tühikut. Viitenumbri elektroonses esituskujus tühikud puuduvad ja neid ei sisestata.

Kontrolljärgu arvutamine toimub 7-3-1 meetodi alusel:
- Viitenumbri märkidele esimene kuni eelviimane (st välja arvatud kontrolljärgu koht) seatakse paremalt vasakule kaalud 7,3,1,7,...;
- Märgid korrutatakse kaaludega ning saadud tulemused liidetakse kokku;
- Leitakse saadud summale (2) järgnev kümne korrutis ning lahutatakse sellest saadud summa (2);
- Saadud arv (3) on kontrolljärguks ning viitenumbri viimaseks märgiks.

Viitenumbri koostab arve lähetaja ja selle sisu on vaba.

Standardi rakendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Pangad kontrollivad alates 1. veebruarist 1997 viitenumbri vastavust standardile ning nimetatud kuupäevast alates ei aktsepteeri viitenumbri väljal standardile mittevastavat numbrit.^[3]