VHS

Allikas: Vikipeedia
VHS-tüüpi kassett.

VHS (lühend inglise sõnadest Video Home System 'Kodune videosüsteem') on videomagnetofonide salvestus- ja taasesitusstandard, mis pärineb aastast 1976. Algselt oli lühendil VHS teine tähendus (Vertical Helical Scan, mis viitas seadmes kasutatavale salvestusseadmele), kuid hiljem otsustati Video Home Systemi kasuks. [1]

Video Home System on tarbija taseme analoogse salvestamise videokassett, mis on standardselt aretatud Jaapani Victor Company poolt. 1970. aastad oli periood, kui videosalvestamine muutus suureks toetajaks televisiooni tööstuses. Nagu paljud teised tehnoloogilised innovatsioonid, iga mõnest ettevõttest üritas luua televisiooni salvestus standardi, mida suurem osa maailmast kasutaks. Selle kõige tipus oli koduvideote tööstus kaasahaaratud videoklipi formaadi sõdades. Kaks nendest formaatides, VHS ja Betamax, said kõige rohkem paljastust. Lõpuks VHS võitis selle sõja ja sellega domineeris koduvideote formaadi kuni videolindi formaadi perioodi lõpuni. [2]

1980. ja 1990. aastatel oli VHS üldine standard, mis on nüüdseks asendumas DVD-formaadiga.

Hilisematel aastatel hakkas optiline disk pakkuma palju paremat kvaliteeti. Kõige varajasem formaat, laserplaat, ei olnud laialdaselt adopteeritud, aga järgnev DVD-formaat sai lõpuks massilise tarbija nõusoleku ja asendas VHS-i kui eelistatud video levimisviisi aastal 2000. [3] 2006. aastaks lõpetas Ameerika Ühendriikide filmistuudio uute filmide väljalaskmist VHS-formaadis. 31. detsembril 2008 eksportis Ameerika Ühendriikide viimane VHS-kassettide varustaja oma viimase laadungi. [4] 2010. aastast on suurem osa toodetavatest VHS-kassettidest kuue- kuni kaheksatunnised tühjad kassetid.


Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

VHS[muuda | redigeeri lähteteksti]

1970. aastatel muutus videosalvestus televisioonitööstuses suureks kaasategijaks. Nagu iga teine tehnoloogiline innovatsioon püüdsid nii mõnedki firmad luua standardi video salvestamises, mis lööks maailmas läbi. Käis sõda, mis formaati võiks videod olla.
Yuma Shiraishi koos Shizuo Takano'ga lõid koos töötadess Victor Company of Japan'is VHS formaadi ja lõid sellest ülemaailmse standardi.[5]

VHS ja Betamax[muuda | redigeeri lähteteksti]

1980. aastatel olid konkurentsis kaks formaati – VHS ja Betamax, mis said mõlemad päris palju tähelepanu meedialt. Mõned professionaalsed stuudiod eelistasid Betamaxi, pidades selle pildi kvaliteeti VHS-i omast paremaks. Kuid olenemata kvaliteedist pidavat VHS säilima kauem ja VHS-kassetil oli ka pikem salvestusaeg kui Betamaxi kassettidel. VHS oli seega selle sõja võitja ja domineeris koduvideoformaadina kogu kassetiperioodi jooksul.[6]

Info[muuda | redigeeri lähteteksti]

VHS kasutab 1,27 cm laiust magnetlinti, seetõttu oligi VHS algul kui Vertical Helical Scan ehk vertikaalne vedrukujuline seade, mis hiljem muudeti Video Home System'iks, kui toode muutus tavatarbijate seas populaarseks.

VHSil on mitu varianti. Standard variant jäädvustab sama pildiresolutsiooni, mis otse televiisorist näha. Kõige arenenum versioon, digitaalne VHS (D-VHS) laseb salvestamisel taastada digiaalse kõrge-definitsiooni televiisori pildi. Mõningaid VHS kassete saab samuti kasutada arvutiandmete salvestamiseks.

VHS Standard[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lindi laius 12,70 mm
Lindi kiirus 3,335 cm/s NTSC-le, 2,339 cm/s PAL-ile
Salvestusaeg Kuni 6 tundi kasutades peenemat linti. Keskmine lint salvestab maksimaalselt 3 h. PS: Paljudel kassetimängijatel on LP mode mis paneb lindi aeglasemalt käima, et sellele saaks pikemalt lidistada, kuid see pole standard VHS.
Ülekandekiirus Umbes 3 MHz
Horisontaalne resulutsioon Umbes 240 rida
Vertikaalne resulutsioon 486 rida NTSC.le, 576 rida PAL.ile

[1]

Variatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Super-VHS / ADAT / SVHS-ET[muuda | redigeeri lähteteksti]

[7] Eksisteerib ka mitmeid täiustatud VHS verisoone, eelkõige Super-VHS (S-VHS), mis on analoogne video standardile ja täiustatud videolindi ribalaiusega. S-VHS on tõstetud helenduse resolutiooni kuni 400 rida horisontaalselt iga pildi jaoks (VHS jaoks on see keskmiselt 250). Audio-süsteem (nii lineaarse kui ka AFM jaoks ) on jäänud samaks. S-VHS on vähe mõjutanud oma koduturul, kuid saavutas valitseva seisundi videokaamera turul tänu oma heale pildikvaliteedile. ADAT formaat võimaldab salvestada mitmekordselt digitaalset heli, kasutades S-VHS meediat. JVC arendas ka SVHS-ET tehnoloogia oma Super-VHS videokaamerate ja videomakkidega, mis võimaldab lindistada Super VHS signaale odavatele VHS kassetidele, kuigi kergelt on udused. Peaaegu kõik Super-VHS videokaamerad ja videomakid on tänapäeval SVHS-ET tehnoloogiaga.

VHS-C / Super VHS-C[muuda | redigeeri lähteteksti]

[8] Teine variant on VHS-C, algselt valmistatud kaasaskantavate VCR-de jaoks aastal 1982, kuid lõpuks peopesasuurutes videokaamerates. Pikeim lint, mis saadaval on, omab 60 minutit SP režiimis ja and 180 minutit EP režiimis. Kuna VHS-C lindid põhinevad samasugutel magnetlintidel kui täissuurustes lindid, siis neid saab mängida ka standardse VHS mängijaga kasutades mehaanilist adapterit, ilma, et oleks vaja mingit signaali ümber muuta. VHS-C kassetide magnetlint on keritud ühe peamise rulli peale ja kasutab hammasratast, et seda edasi kerida. Adapter ei nõua patarei funktsiooni ja on lihtsalt mehaaniline adapter. See on sisemise südamikuga, et ühenduda VCR mehhanismiga. Kui VHS-C on adaptarisse pandud, siis üks väike käsi tõmbab lindi miniatuurses kassetist välja, et pikendada lindi teekonda ümber rullide nagu täismõõdus lintidel. See võimaldab kasutada miniatuurset kasseti sama pealelaadimismehanismiga, mis täismõõdus lintidel on.

W-VHS / Digital-VHS (kõrglahutusega)[muuda | redigeeri lähteteksti]

[9] [10] W-VHS võimaldas lindistada (Multiple sub-nyquist sampling Encoding system) MUSE Hi-Visioniga, analoog kõrglahutusega televisioonis, mis kasutati Jaapanis alates 1989 kuni 2007. Teine täiendatud standard on Digital-VHS (D-VHS), lindistab digitaalset kõrglahutusega video VHS laadse lindile. D-VHS saab lindistada kuni 4 tundi ATSC digtaaltelevisiooni 720p või 1080i formaadis, kasutades kiireimat salvesrusrežiimi ja kuni 40 tundi standardse lahutusega videot aeglase kiirusega.

Lisandid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peagi pärast VHS-formaadi tutvustust töötati välja VHS lindi tagasikerijad. Nende seadmete ainus eesmärk oli VHS lindtide tagasikerijad. Tagasikerija pooldajad väidsid, et tagasikerimise funktsioon VHS mängijal mõjutab taasesituse kvaliteeti. Paljud odavad videomakid jätaksid lindi video pea ümber samal ajal kui tagasikerimine või edasikerimine toimuks, nii et tagasikerijad päästaksid linti. Tagasikerija keriks linti sujuvalt ja seda ka harilikult kiiremini kui tagasikerimise funktsioon VHS mängijal. Kuid mõned tagasikerijad tegid sageli järske pidurdusi, mis aeg-ajalt kahjustasid linti.

Kassetide lindistamisaja pikkused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nii NTSC kui ka PAL/SECAM VHS kassetid on füüsiliselt identsed. Kuigi kasseti kiirused erinevad NTSC ja PAL/SECAM vahel oleneb mängimis aeg iga kasseti kohta varieeruda süsteemide vahel. Segaduse ärahoidmiseks näitavad tootjad ära kasseti aja pikkuse minutites mida loota turul kus kassetti müüakse. On perfektselt võimalik salvestada ja tagasi mängida tühja T-XXX kassetti PAL masinal või tühja E-XXX kassetti NTSC masinal, aga mängimis aeg saab olema erinev sellest, mis peaks olema. Mõned uuemad Panasonicu NTSC/ATSC salvestajad sisaldavad väga pikka mängimisaja (VP) meetodit, mis ei ole osa ametlikust spetsifikatsioonist. See võimaldab salvestamist 1/5 SP kiirusest, nii nagu T-180 suudab lindistada 15 tundi. [11]

Üldised VHS-kassettide lindi pikkus ja mängimisaeg
Lindi nimesilt Lindi pikkus Mängimisaeg (PAL) Mängimisaeg (NTSC)
SP LP SP EP/SLP
E-120 173,7 m 2 h 4 h 1 h 26 min 4 h 18 min
E-180 259,4 m 3 h 6 h 2 h 9 min 6 h 27 min
E-240 348,1 m 4 h 8 h 2 h 53 min 8 h 39 min
E-300 435,1 m 5 h 10 h 3 h 36 min 10 h 49 min
Lindi nimesilt Lindi pikkus Mängimisaeg (NTSC) Mängimisaeg (PAL)
SP EP/SLP SP LP
T-60 125.6 m 1h 24 min 2h 48 min 1 h 3 h
T-90 185.9 m 2h 6 min 4 h 12 min 1 h 30 min 4 h 30 min
T-120 247,5 m 2 h 6 h 2 h 49 min 5 h 38 min
T-160 327,7 m 2 h 40 min 8 h 3 h 43 min 7 h 26 min
T-180 368,8 m 3 h 9 h 4 h 13 min 8 h 27 min
  • SP on standarne mängimine, LP on aeglane mängimine, EP/SLP on pikendatud aeglane mängimine.

Pärijad[muuda | redigeeri lähteteksti]

VCD[muuda | redigeeri lähteteksti]

Video CD ehk VCD loodi aastal 1993, saades alternatiivseks meediumiks videode jaoks CD-suurustes diskides. Kuigi aegajalt näitab vigu kompresseerimine ja värviriba, mis on ühinsed lahknevused digitaalses meedias on vastupidavus ja kvaliteer sõltuv VCD tootmisest kvaliteedist ja kuidas seda käsitletakse. Salvestades andmeid digitaalselt VCD’le, ei lähe andmed halvemaks. Plaadimängijas puudub füüsiline kontakt tehtud andmetega kui ka ketta poolustega. Ja kui õigesti käsitleda, peavad VCD’d ka kaua vastu. Kuid praktikas toimub ikka füüsiline kontakt töötajatega, põhjustades kehaõlisid ja tolmu kogunema disketile ja lõpuks üle minna playeri mootorisse ja objektiivi, kui ei puhastata. Samuti kui VCD kasutatakse ainult tööstuslikel või kaubanduslikes keskkondades sadu korda, võib toimuda disketil kulumist, kui seda ei käsitleta õigesti. Samuti võivad pika aja möödudes disketid muutuda loetamatuks. Kuna VCD on võimeline sisaldama 70 minutit videot, siis filmid, mis on pikemad sellest ajast, on jaotatud kahe disketi peale. See formaat on populaarne arenenud riikides.

DVD[muuda | redigeeri lähteteksti]

DVD- video formaat tutvustati esimesena 1996 Jaapanis Vaatamata DVD’de parematele kvaliteetidele, on VHS ikka laialdaselt kasutusel kodus salvestamisel, sest see on suurema mahuga ja odavam. Majanduslikku edu DVD linistamisel ja ülekirjutamisel on taktistanud mitmed tegurid nagu:

  • Reputatsioon on temperamentne ja ebausaldusväärne, samuti on oht kriimustustele ja juuspraodega. [12]
  • Tekivad vastuolud kui mängitakse diske eri firma masinate poolt kui originaalse salvestatud masin. [13]
  • Lühem salvestusaeg. Kuni kuus tundi ühe kihilistes plaatides kui 12 tundi on T-240/DF480 kassettidel.
  • Standardne VHS’iga võib info kokkusurumisel tekkida vähendatud helenduse resulutsioon, mis teeb pildi häguseks.

Blu-ray Disc[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uuem versioon optilise andmekandja formaadina on Blu-ray ketas, mis on töödeldud välja kui DVD pärijana ( konkureeriva formaadina Blu-ray jaoks oli HD DVD, mis kadus turult kui Blu-ray ilmus) Blu-ray ketas võib sisaldada kuni 128 GB andmeid ( 25 korda rohkem kui ühekihiline DVD). Sealhulgas kuni 1080p kõrglahutusega videoid, kõrge kvaliteediga pilte, muusikat ja enamgi.

High-capacity digital recording technologies[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suure mahutavusega digitaalsalvestussüsteemid võidavad ka kodukasutajate seas populaarsust. Seda tüüpi süsteeme tuleb mitmel kujul:

  • Kõvakettal põhinevad set-top box idena
  • Kõvaketta/optiliste andmekandjate kombinatsioone set-top box idena
  • Isiklikud arvuti-põhised meediakeskused
  • Kaasaskantavad meediapleierid koos TV-out võimega/suutlikkusega

Hard disk-põhised süsteemid sisaldavad nii TiVo-t kui ka teisi digitaalseid videosalvestuse võimalusi Sellist tüüpi süsteemid varustavad kasutajat hooldusvaba võimalusega videomaterjali lindistamiseks. Subscriber-põhise televisiooni kliendid saavad tavaliselt elektroonilisi kavasid, mis lubavad kiiret salvestusgraafikute sätestust. Hard disci-põhiliste süsteemide tõttu on võimalik lindistada tunde ilma kasutaja hoolduseta. Näiteks suudab 120 GB süsteem üle 25 tunni järjest salvestada kiirusega 10 Mbit/s MPEG-2 videot. Kahjuks ei ole võimalik DVR tehnoloogiaga porditavus ega pikaajaline säilitamine.


Eluiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

VHS-kasseti eluiga sõltub lindi kvaliteedist, mängimise sagedusest, videomaki mehhanismi seisust ja hoiutingimustest. Kui plastriba ilmastiku, niiskuse, kriipsude-kraapsude, tolmu ja puru mõjul või välja venides amortiseerub, on lindile talletatu jäädavalt kadunud. Magnetkihti plastribal kulutab õhemaks iga mängimiskordki ning kassette ei tohiks hoida magneti läheduses, näiteks suurte kõlarite juures, sest magnet rikub ja kustutab lindilt infot. Eelmainitust tingituna jääb VHS-kasseti eluiga 10–20 aasta vahele. [14]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 http://www.mediacollege.com/video/format/vhs/.
  2. "Lessons Learned from the VHS – Betamax War". Besser.tsoa.nyu.edu. Vaadatud 11.07.2011.
  3. "It's unreel: DVD rentals overtake videocassettes" (2003-06-20). Vaadatud 2010-06-02. 
  4. "VHS era is winding down". Articles.latimes.com (22. detsember 2008). Vaadatud 11.07.2011.
  5. http://www.ce.org/Events/Awards/476.htm
  6. http://whatis.techtarget.com/definition/0,,sid9_gci1042197,00.html
  7. http://en.wikipedia.org/wiki/S-VHS/http://en.wikipedia.org/wiki/S-VHS
  8. http://en.wikipedia.org/wiki/VHS-C
  9. http://en.wikipedia.org/wiki/W-VHS
  10. http://en.wikipedia.org/wiki/D-VHS
  11. "Panasonic DMR-EZ48VK – DMR-EZ48VK DVD Recorder with Upconversion". .panasonic.com (10. oktoober 2010). Vaadatud 9.12.2011.
  12. "Why Won't My DVDs Burn". Desktopvideo.about.com (21. märts 2011). Vaadatud 11.07.2011.
  13. Jim Taylor. "Why doesn't disc X work in player Y?". Dvddemystified.com. Vaadatud 11.07.2011.
  14. http://www.parnupostimees.ee/567914/vhs-kassettide-aeg-jouab-lopule/ http://www.parnupostimees.ee/567914/vhs-kassettide-aeg-jouab-lopule/, Ivo Üprause mõtted VHS'ist.