Väike pidulik missa

Allikas: Vikipeedia

”Väike pidulik missa” (Petite Messe solennelle) (1863) on Gioachino Rossini (1792–1868) heliteos.


Üldandmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gioachino Rossini "Väike pidulik missa" (Petite Messe Solenelle) aastast 1863 on kirjutatud missa ordinaariumitekstile sopranile, aldile, tenorile ja baritonile, 12-liikmelisele vokaalansamblile, kahele klaverile ja harmooniumile. Teose esiettekanne toimus Pariisis krahvinna Louise Pillet-Will’i erakabeli sisseõnnistamistseremoonial 14. märtsil 1864. aastal. Helilooja orkestreeris teose hiljem kartuses, et muidu teeb seda tema eest keegi teine. Siiski võib originaalversiooni pidada muusikaliselt õnnestunumaks. Kahe klaveri ja harmooniumiga originaalversioone on õieti kaks: teise versiooni esiettekanne toimus samuti Pillet-Will’i valdustes 24. aprillil 1865. Sõna ”väike” (petite) all ei pidanud Rossini silmas niivõrd teose mahtu, kuivõrd helilooja enese vähest hinnangut teose olulisusele.

Osad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gioachino Rossini: Väike pidulik missa

Taust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rossini Pariisis elatud viimase kümne aasta loomingut tuleks vaadelda teda varasemad 20 aastat vaevanud füüsilise haigluse ning hingelise kurnatuse taustal. Alles Pariisis ärkas Rossini otsekui uuesti ellu. Tema tervis paranes märgatavalt, tagasi tuli tema tuntud huumoritaju. Ta ostis tüki maad Pariisi eeslinnas Passy’s, ehitas sinna villa. Samuti üüris ta Pariisis Chaussée d'Antin’i tänaval korteri, mis kujunes Pariisi üheks huvitavamaks ja elegantsemaks salongiks. Rossini viimasesse loominguperioodi kuulub üle 150 teose: klaveripalu, laule, teoseid kammeransamblile ning nende hulgas ka "Väike pidulik missa". Enamus neid teoseid kanti ette helilooja enda korraldatud Laupäevaõhtutel (Samedi soirs), millest võtsid osa enamus Pariisis elavaid või Pariisi külastavaid kuulsaid kunstnikke ja teisi avaliku elu tegelasi.

”Väike pidulik missa” on Rossini hilise loomingu üks olulisemaid teoseid. Sissejuhatuses “heale Jumalale” (le bon Dieu) nimetab Rossini teost “oma vanaduse surmapatuks” ning pöördub parituuri lõpus Jumala poole sõnadega: “Armas jumal. Siin see on, lõpetatud, see armetu väike missa. Kas ma kirjutasin pühitsetud muusikat (musique sacrée) või paganama muusikat (sacrée musique)? Olen sündinud opera buffa jaoks, sa tead seda hästi! Veidi osavust, natuke südant, see on kõik. Ole siis õnnistatud ja reserveeri mulle paradiisis paigake.” Selles iroonilises naiivsuses on midagi määratult huvipakkuvat. Ükskõik millised Rossini avalikest kaitsekõnedest tugevdasid tema külma ja ükskõikse inimese mainet, mis tema parimas muusikas aga hajus, kui ta laulis con amore kiitust Jumalale.

Alates 1857. aastast kuni surmani oli Rossini Bachi kogutud teoste kriitilise väljaande tellijaks. Paljud tema klaveriteosed annavad tunnistust põhjalikust Bachi-tundmisest ning seda kompetentsi on näha ka Väikses pidulikus missas. Tegu ei ole mitte niivõrd imiteerimise, vaid püüdega pöörduda tagasi ajalooliste traditsioonide juurde, mis toetaksid kiiresti arenevat moodsa komponeerimise sõnavara. Sellest ideest on pärit kontrapunktiline kirjaviis, arendatud kromatism ja hulljulge harmoonia ning sams rohked imekaunid meloodiad. Mõned osad, näiteks ooperlikult bravuurses võtmes kirjutatud tenori aaria "Domine Deus rex coelestis" meenutab Rossini Stabat Materi "Cujus animam'i". Samas leiab teosest ka tema varasematest vaimulikest teostest tuttavat kontrapunktilistele liikumistele sarnast vaimu ja rikkust topeltfuugades "Cum Sancto Spiritu" ja "Et vitam venturi saeculi. Amen". "Credo", tempomärkusega Allegro cristiano, on ökonoomia musternäidiseks. Paljud "Credo" muusikalised ideed on kogu teose aluseks, sel ajal kui "Credo" tekst ja muusika toimib refräänina. Soprani aaria "Crucifixus" asub muusikaliselt ootamatult väljaspool konteksti oma lihtsa saatefaktuuri, kromaatiliste alteratsioonidega üle külvatud meloodia ning keskmise osaga, milles toimub väikese tertsi kaupa kiire modulatsioon läbi terve oktavi. Enam kui terves missas püüdleb Rossini siin oma kromaatilise tehnikaga millegi literatuurse suunas, kuid ilma kontekstita see näiks millegi sootuks erinevana. Väike pidulik missa on pakkunud järgmistele põlvkondadele sellise inimese sügavat ilmutuslikkust, keda pealiskaudselt on tuntud tihti vaid teravmeelsena.

Oma viimastel aastatel elas Rossini auväärses tagasitõmbumises heliloojana, kes oli kirjutanud oma olulisemad teosed 40 aastat tagasi ning nüüd pärast pikka vaikimist oli taas leidmas oma häält. Mitte küll anakronistlikuna, aga mitte ka osana valitsevatest muusikasuundadest oli ta rahul muusika kirjutamisega iseendale ja oma ringile, mis koosnes inimestest, kes soovisid kuulata tema seisukohti kunstist ning lugusid tema noorusajast. Mälestusi neist aastatest on paljudel, sealhulgas Hilleril, Saint-Saënsil ja Hanslickil. Väljapaistvamaks (kuigi osaliselt väljamõeldud) üleskirjutiseks on Edmond Michotte’i kokkuvõte Rossini ja Wagneri väidetavast kohtumisest 1860. aastal. Rossini viimased kirjad on täis esteetilisi hinnanguid ja tähelepanekuid itaalia heliloojate loomingu kohta. Näiteks kirjutas ta 1868. aastal Milano Konservatooriumi rektorile Lauro Rossile, et "ärge unustage, itaallased, muusikakunst on eelkõige idealistlik ja ekpressiivne. /.../ Selle kunsti aluseks ja taotluseks peab olema nauding: lihtne meloodia – selge rütm." Ja teisal, viidates uutele suundadele itaalia muusikas, lisas ta: "need uued labased filosoofid /.../ on puhtalt selliste heliloojate advokaatideks, kelle muusikas napib ideid, inspiratsiooni!!!" Sarnaseid mõtteid väljendas ta ka oma kirjas Milano kriitikule Filippo Filippile, kes oli Wagneri ideede toetajaks Itaalias. Siin tegeleb Rossini oma teise lemmikteema, vokaalkunsti allakäiguga ning soovitab püüelda pigem ekspressiivse kui imitatsioonilise muusika poole. Tuginedes oma 20 aasta pikkusele ooperite kirjutamise kogemusele, on ta vastu kiirele progressile, ekstreemselt uue otsingutele, mida ta täheldab heliloojate puhul, kes on langenud Wagneri mõju alla. Ta kirub selliseid, kes vürtsitavad oma kirjutisi "selliste räpaste sõnadega nagu progress või dekadents, tulevik, minevik, olevik, konventsioon jne.", lisades: "ärge mõelge, mu doktor Filippi, et ma ma eelistaksin anti-dramaatilist süsteemi, tõepoolest mitte; ja kuna ma olin enne heliloojaks saamist itaalia bel canto virtuoos, ma kasutaksin ühe suure poeedi filosoofilist maksiimi, mis kõlab:

Kõik žanrid on head,
Välja arvatud igavad."

Võib öelda, et Rossini ideaalid ei muutunud kunagi. Kui ta katkestas komponeerimise 1829. aastal, maailm muutus. Kuid kui ta taas tõstis oma pliiatsi, oli ta neoklassitsistliku liikumise eelkäijaks, mille varaseimaks pooldajaks oli Rossini noor jumaldaja Saint-Saëns ning mille mõjusid võib täheldada veel Stravinski muusikas. Ning kui tema oopereid võib defineerida 19. sajandi esimesel poolel kirjutatud ooperite loomusena, "vanaduspattudena" (Péchés de vieillesse), siis muusika, mida ta lõi Pariisis ja mida võis suurel hulgal kuulda tema Laupäevaõhtutel, levitasid oma lummust prantsuse muusika nooremale põlvkonnale.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]