Traube rakk

Allikas: Vikipeedia

Traube rakk on nn kunstlik rakk, mille töötas välja saksa keemik Moritz Traube, uurimaks elusates rakkudes toimuvaid protsesse, sh raku kasvamist ja osmoosi[1]. Traube rakk ei ole elusrakk ning selles ei toimu rakule omaseid iseseisvaid bioloogilisi protsesse. Sarnaselt tõelise rakumembraaniga difundeerub vesi kergelt läbi kunstliku poolläbilaskva rakumembraani ja jääb rakku püsima.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Moritz Traube oli saksa keemiku Justus von Liebigi õpilane 19. sajandi keskel. Plasmamembraanide omaduste uurimiseks arendas Traube 1897. aastal vask(II)ferrotsüaniidist (Cu2Fe(CN)6) nn kunstliku raku. Traube rakk paisus ja selle mõõtmed suurenesid analoogiliselt elusa rakuga.

Struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Traube membraan koosneb vask(II)ferrotsüaniidist ja moodustub vabalt kristalse kaaliumferrotsüaniidi pinnal, kui soolakristall asetatakse lahjendatud vasksulfaadi lahusesse. Membraan on vett poolläbilaskev ning paisub kiiresti Traube rakuks. Raku sees on kõrge kaaliumferrotsüaniidi kontsentratsioon, millel on tugev osmootne jõud. Kaaliumferrotsüaniid ei saa väljapoole difundeeruda, kuid vesi ja vasesulfaat saavad rakku sisse voolata. Kui paisumise tõttu membraan lõhkes, tekkis kiiresti uus membraan. Sel viisil rakk sai kasvada mitme sentimeetri pikkuseks[2]. Traube raku membraani võime võimaldada veel enda sisse voolata, säilitades rakus lahustunud aineid, on võrreldav elusrakuga[3].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Randy O. Wayne (15. september 2009). "Plant Cell Biology: From Astronomy to Zoology".
  2. Sir Francis Darwin; Edward Hamilton Acton (1895). "Practical Physiology of Plants".{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  3. Erwin Bünning (1989). "Ahead of His Time, Wilhelm Pfeffer: Early Advances in Plant Biology".