Taani teater

Allikas: Vikipeedia

Taani teater on jätkuvalt arenev kultuurinähtus tänu paljudele Kopenhaagenis ja mujal riigis tegutsevatele teatritele, kus mängitakse nii Taani kui ka välismaiste autorite näidendeid. Taani teatri lipulaev Taani Kuninglik Teater etendab nii draamat, balletti, ooperit kui ka muid muusikalavastusi. Alates 18. sajandist on Taani näitemängud pakkunud publikule palju huvi.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taani teater hakkas õitsema Ludvig Holbergi (1684–1754) näitemängudega 18. sajandil. Holbergi, keda tuntakse ka Taani Molière all tema edukate satiiriliste komöödiate (1722) tõttu, peetakse Taani teatri asutajaks. Näitemänge nagu "Jean de France" ja "Jeppe of the Hill" esitatakse tänapäevalgi.[1]

Adam Oehlenschläger (1779–1850) tõi Taani teatrisse romantismi. Eriti edukas oli tema näitemäng "Hakon Jarls Død" (1808).

Norralane Henrik Ibsen (1828–1906) reisis samuti Kopenhaagenisse, kus ta lavastas oma näidendi "Nukumaja" (1879). Seal on teemaks keskklassi silmakirjalikkus ja naise võitlus iseenda iseseisvumiseni. Ibseni ja tema kaasaegsete jaoks polnud teatrietendus meelelahutuse küsimus, vaid tegelemine kriitiliste märkustega meelelahutusliku eluviisi kohta.[2] Tema aja jooksul domineeris Kuninglik Teater eesotsas, kuid 1850. aastate paiku loodi teised teatridki, millest esimene oli Casino (1848), kus H.C. Andersen oma näidendi "Ole Lukøie" (1850). Casino sai populaarseks oma 1870ndate satiiriliste revüüde tõttu.

20. sajandil tekkisid teatrid sellistes suuremates linnades nagu Århus, Odense ja Aalborg, samuti sigines uusi teatreid Kopenhaagenisse.

Kjeld Abell (1901–1961), esimene Taani modernistlik näitekirjanik, kirjutas 1935. aastal menukaks saanud näidendi "Melodien der blev væk", mida lavastati Kopenhaageni ja Londoni teatrites. Kaj Munk (1898–1944), luteri pastor, tõi oma näidenditesse usuteema. Näidendit "Ordet" peetakse sageli tema parimaks tööks. Carl Erik Soyat (1896–1983) mäletatakse eelkõige tema selliste natsismivastaste näidendite tõttu nagu "En Gæst", mis oli Taani 1943. aasta Saksa okupatsioonile suunatud satiir, ja "Min Farmors Hus" (millest tehti 1984. aastal film).

Leif Panduro (1923–1977) kirjutas näidendeid, millest mõnegi põhjal tehti filme ja telesarju. Need kritiseerisid keskklassi, heaoluriiki ning normaalsuse ja ebanormaalsuse vahelist konflikti, pannes publiku antavad seisukohad (?) sageli kahtluse alla. Tema "I Adams verden" (1973) ja "Louises hus" (1974) on ühed paremad 1970. aastate Skandinaavia teledraamad.[3]

Viimastel aastatel on Taani teatris toimunud suur elavnemine. Juurde on tulnud palju uusi näitekirjanikke ja tootjaid. Sealhulgas:

  • Astrid Saalbach (s.1955), 2004. aastal võitis Nordic Drama Awardi näidendiga "Maailma lõpp"; tema näidendit "Hommik ja õhtu" (1993) mängiti ka Londoni Hampsteadi teatris;
  • Peter Asmussen (s.1957), kirjutas stsenaariumi Lars von Trieri filmile "Breaking the Waves", samuti raadio- ja telenäitemänge ja näidendeid.

Taani muusikalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saades suurt innustust muusikali "Les Misérables" ("Hüljatud") Taani versioonist, on mitmed Taani muusikalid kirjutatud ja etendatud Kopenhaagenis ja mujalgi. Muusik Knud Christensen, keda tuntakse ka Sebastianina, oli eriti edukas oma muusikalidega "Cyrano" (1992), mis põhines Rostandi näidendil, ja "Klokkeren fra Notre Dame" ("Jumalaema Kiriku kellalööja") (2001). Bent Fabricius-Bjerre'i muusikal "Matador", mille sõnade autor on Clemens Telling, mis põhines varasemal edukal telesarjal, esietendus Kopenhaageni Ooperimajas 2007. aasta juunis täismajadele.[4]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Theatre from Denmark.dk. Retrieved 22 December 2008.
  2. Theatre from Golden Days in Copenhagen. Ilmunud 22. detsembril 2008.
  3. Leif Panduro from Kirjasto.sci.fi. Ilmunud 22. detsembril 2008.
  4. Matador-stjerner er enige: Det betød alt from Avisen.dk (Taani keeles). Ilmunud 23. detsembril 2008.