Taani teater

Allikas: Vikipeedia

Taani teater on jätkuvalt arenev oma paljude teatrite tõttu Kopenhaagenis ja üle riigi, kus mängitakse nii Taani kui välismaa näitemänge. Taani teatri lipulaev Taani Kuninglik Teater etendab nii draamat, ooperit, balletti ja muusikat. Alates 18. sajandist on Taani näitemängud pakkunud publikule palju huvi.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taani teater hakkas õitsema Ludvig Holbergi (1684-1754) näitemängudega 18. sajandil. Holbergi, keda tuntakse ka Taani Molière all tema edukate satiiriliste komöödiate (1722) tõttu, peetakse Taani teatri asutajaks. Näitemänge nagu Jean de France ja Jeppe of the Hill esitatakse tänapäevalgi.[1]

Adam Oehlenschläger (1779-1850) tõi Taani teatrisse sisse romantismi. Eriti edukas oli tema näitemäng Hakon Jarls Død (1808).

Norralane Henrik Ibsen (1828- 1906) reisis samuti Kopenhaagenisse, kus ta lavastas näidendid nagu Nukumaja (1879). Seal on teemaks keskklassi silmakirjalikkus ja naise võitlus iseenda iseseisvumiseni. Ibseni ja tema kaasaegsete jaoks polnud teatrietendus meelelahutuse küsimus, vaid tegelemine kriitiliste märkustega meelelahutusliku eluviisi kohta.[2] Tema aja jooksul domineeris Kuninglik Teater eesotsas, kuid 1850ndate paiku loodi teised teatridki, millest esimene oli Casino (1848), kus H.C. Andersen oma näidendi Ole Lukøie (1850). Casino sai populaarseks oma 1870ndate satiiriliste revüüde tõttu.

20. sajandil ilmusid teatrid suurlinnadesse nagu Århus, Odense ja Aalborg, samuti ka mitmed uued Kopenhaagenisse.

Kjeld Abell (1901-1961), esimene Taani modernistlik näitekirjanik, kirjutas 1935. aastal edukaks saanud näidendi Melodien der blev væk, mida toodeti Kopenhaageni ja Londoni teatritesse. Kaj Munk (1898-1944), luteri pastor, tõi oma näidenditesse usuteema. Näidendit Ordet peetakse sageli tema parimaks tööks. Carl Erik Soya't (1896-1983) mäletatakse eelkõige tema natsismivastaste näidendite tõttu, nagu En Gæst, Taani 1943. aasta Saksa okupatsioonile suunatud satiir, Min Farmors Hus (millest 1984. aastal tehti film).

Leif Panduro (1923-1977) kirjutas mitmeid näidendeid, millest mõned tehti filmiks või teleseriaaliks, kritiseerides keskklassi, heaoluriiki ning normaalsuse ja ebanormaalsuse vahelist konflikti, viies sageli kahtluse alla publiku poolt antavad seisukohad. Tema I Adams verden (1973) ja Louises hus (1974) on ühed parimad Skandinaavia teledraamad 1970ndatel.[3]

Viimastel aastatel on Taani teatris toimunud suur elavnemine. Juurde on tulnud palju uusi näitekirjanike ja tootjaid. Sealhulgas:

  • Astrid Saalbach (s.1955), 2004. aastal võitis Nordic Drama Award'i näidendiga "Maailma lõpp" ning kelle näidendit "Hommik ja õhtu" (1993) mängiti Londoni Hampsteadi teatris;
  • Peter Asmussen (s.1957), kirjutas stsenaariumi Lars von Trieri filmile Breaking the Waves, samuti mitmeid raadio- ja telenäitemänge ja lavanäidendeid.

Taani muusikalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saades suurt innustust muusikali Les Misérables ("Hüljatud") Taani versioonist, on mitmed Taani muusikalid kirjutatud ja etendatud Kopenhaagenis ja mujalgi. Muusik Knud Christensen, keda tuntakse ka Sebastianina, oli eriti edukas oma muusikalidega Cyrano (1992), mis põhines Rostandi näidendil, ja Klokkeren fra Notre Dame ("Jumalaema Kiriku kellalööja") (2001). Bent Fabricius-Bjerre'i muusikal Matador, mille sõnade autor on Clemens Telling, mis põhines varasemal edukal telesarjal, esietendus Kopenhaageni Ooperimajas 2007. aasta juunis täismajadele.[4]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Theatre from Denmark.dk. Retrieved 22 December 2008.
  2. Theatre from Golden Days in Copenhagen. Ilmunud 22. detsembril 2008.
  3. Leif Panduro from Kirjasto.sci.fi. Ilmunud 22. detsembril 2008.
  4. Matador-stjerner er enige: Det betød alt from Avisen.dk (Taani keeles). Ilmunud 23. detsembril 2008.