Stanfordi vanglaeksperiment

Allikas: Vikipeedia

Stanfordi vanglaeksperiment tehti uurimaks psühholoogilisi efekte, mida põhjustab kas vangivalvuri või vangi rolli omandamine. Eksperiment viidi läbi Ameerikas, Stanfordi ülikoolis ajavahemikul 14.–20. august 1971. Uuringurühma juhiks oli psühholoogiaprofessor Philip Zimbardo.[1].

Kakskümmend neli vabatahtlikku meessoost tudengit määrati juhuslikult kas vangi või vangivalvuri rolli võlts-vanglas, mis asus Stanfordi ülikooli psühholoogiahoone keldris. Osalejad kohanesid oma rollidega kaugelt üle Zimbardo esialgsete ootuste. Vangivalvurid kehtestasid autoritaarsed reeglid ja rakendasid mõnede vangide peal psühholoogilist piinamist.

Mitmed vangid talusid psühholoogilist ahistamist passiivselt ja valvurite palvel ahistasid ka ise teisi vange. Eksperiment mõjutas ka Zimbardot ennast, kes võlts-vangla juhatajana lubas ahistamisel jätkuda. Kaks vangi loobusid katses osalemisest enneaegselt ja kogu eksperiment katkestati pärast kuut päeva.

Kriitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uuringu eetilisi probleeme käsitledes tehakse tihti võrdlusi Milgrami eksperimentidega kuulekusest.

Eelretsenseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tulenevalt eksperimendi ülesehitusest ei saanud Zimbardo kasutada kontrollgruppe. Olles ise võlts-vangla juhataja ning suunates eksperimendi kulgu, ei suutnud ta jääda erapooletuks. Eksperimendist tehtud järeldused ja vaatlused olid suuresti subjektiivsed ning põhinesid üksikvaatlustel. Tänapäeval oleks teistel uurijatel antud eksperimenti keeruline sarnaselt korrata ehk replikeerida.

Kriitikud, näiteks Erich Fromm, on seadnud kahtluse alla eksperimendi tulemustest tehtud üldistused. Tuues näiteid natside koonduslaagritest, argumenteerib Fromm, et ka indiviidi isiksuseomadused mõjutavad tema käitumist vangistatuna. See on aga vastuolus vanglaeksperimendi järeldustega, et indiviidi käitumist kontrollib ainult vanglasituatsioon ise. Lisaks leidis Fromm, et katses kasutatud meetodid ei olnud sobivad, et määrata osalejate sadismi taset.[2]

Kallutatused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõned kriitikud leiavad, et katseisikud osalesid pelgalt rollimängus, tuletades oma käitumise eksperimentaatorite ootustest või matkides stereotüüpe. Zimbardo vastuväide ütleb, et isegi kui osalejad algselt harrastasid rollimängu, siis katse edenedes rollid internaliseerusid.

Muu kriitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lisaks on uuringut kritiseeritud ökoloogilise valiidsuse puudumise eest. Mitmed katses kehtestatud tingimustest ei pruugi kattuda päris-elu olukorraga. Näiteks saabuvate vangide silmade kinnisidumine, aluspesu kandmise keelamine, akendest välja vaatamise keelamine ning oma nime kasutamise mitte-lubamine. Zimbardo õigustas katsekorraldust sellega, et vangistus on segadusttekitav ja dehumaniseeriv kogemus ning antud tingimused aitasid tekitada osalejates sobivat mõtteviisi. Siiski on tema hinnangul keeruline öelda, kui sarnane oli saadud mõju reaalse vanglakogemusega.[viide?]

Marco Reus on väitnud, et uuring pani põhjendamatult suurt rõhku vangivalvurite julmusele. Ühe vangivalvuri nimeks määrati "John Wayne", mis selle katseisiku sõnutsi pani teda õhutama vaenu vangivalvurite ja vangide vahel. Vangivalvur hakkas teadlikult matkima tegelast vesternist Cool Hand Luke. [3]

On täheldatud, et psühholoogilistes uuringutes osalejad on tavaliselt väga motiveeritud täitma eksperimentaatori eeldatavaid ootusi. Zimbardo juhendas vangivalvureid julmalt käituma. [4]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. The Stanford Prison Experiment – A Simulation Study of the Psychology of Imprisonment Conducted at Stanford University
  2. angelfire.com
  3. "John Wayne" (name withheld). Interview. "The Science of Evil." Primetime. Basic Instincts. KATU. January 3, 2007.
  4. Peter Gray (2013), Freedom to Learn blog Why Zimbardo’s Prison Experiment Isn’t in My Textbook