Smithi-Magenise sündroom

Allikas: Vikipeedia
Smithi-Magenise sündroom
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-9 kood 758.33
OMIM 182290
DiseasesDB 31737

Smithi–Magenise sündroom (SMS) on arenguhäire, mis mõjutab erinevaid kehaosasid. Selle seisundi peamised tunnused on kerge kuni mõõdukas vaimne alaareng, iseloomulikud näojooned, unehäired ning käitumisprobleemid. Smithi-Magenise (SM) sündroom mõjutab hinnanguliselt üht inimest 25 000-st.

Sündroomi põhjustab hälve inimese 17. kromosoomi lühikeses (p) õlas, mistõttu SM sündroomi nimetatakse ka 17p-sündroomiks.

Eponüüm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nimeühend Smith-Magenis viitab kahele inimesele, kes 1986. aastal seda seisundit kirjeldasid – Ann C. M. Smith, geneetiline nõustaja USA Riiklikus Terviseinstituudis ja R. Ellen Magenis, lastearst, geneetik ja tsütogeneetik Oregoni Terviseteaduste Ülikoolis.[1][2]

Tavalised sümptomid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamikul SM sündroomiga lastel on lai, nurgeline nägu, sügaval asetsevad silmad, täidlased põsed ja etteulatuv alalõug. Näo keskosa ja ninajuur paistavad sageli lamedatena. Iseloomulik on veel täidlane, kehast eemale kaarduv ülahuul ja pigem allapoole kaarduvad suunurgad. Need näojoonte iseärasused ei pruugi varases lapsepõlves eriti märgatavad olla, ent üldjuhul kujunevad nad hiljem selgelt eristatavateks.

Katkendlik uni on samuti SM sündroomile omane ning ilmneb sel juhul enamasti juba varajases elujärgus. Smith-Magenise sündroomiga inimesed võivad päeva ajal olla väga unised, samas on neil probleeme uinumisega ja nad ärkavad öö jooksul mitu korda üles. Unehäireid põhjustab melatoniin, mille reguleeritav bioloogiline ööpäevarütm on SM sündroomi põdevatel inimestel häiritud.

SM sündroomiga inimesed on kütkestavad isiksused, aga enamikul neist on samas ka käitumisprobleemid, nagu pidevad tujukusest tingitud jonnihood ja väljapursked, agressioon, ärevus, impulsiivsus ja tähelepanuhäired. Enese vigastamine, sealhulgas hammustamine, löömine, pea millegi vastu tagumine, naha näpistamine on väga tavaline. Korduv enese kallistamine võib olla Smithi-Magense sündroomi üks unikaalseid jooni. Selle seisundigaga inimestel esineb ka nähtus, kus kompulsiivses korras lakutakse sõrmi ja siis keeratakse raamatute või ajakirjade lehekülgi (nn "laku ja pööra" käitumine), samuti on nad võimelised meenutama inimeste või olukorraga seonduvaid sageli tähtsusetuid pisidetaile.

Sündroomi tunnuste hulka võivad kuuluda veel lühike kasv, selgroo kõverus (skolioos), vähenenud tundlikkus valu ja temperatuuri suhtes ning kähe hääl. Mõnedel SM sündroomi põdevatel inimestel esineb kõrvade ehitusega seotud hälbeid, mis võivad viia kõrvakuulmise kaotuseni. Veel võib esineda silmahälbeid, mis põhjustavad lühinägelikkust (müoopia), kõõrdsilmsust ja teisi silmanägemisega seonduvaid probleeme. On teada ka seisundigaga seostatud vigastest südametest ja neerudest, ent nende näol on tegu vähemlevinud sümptomitega.

Kliinilised tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järgnev nimekiri kirjeldab Smithi-Magenise sündroomi tunnuseid ja nende suhtelist sagedust [3].

>75% indiviididest

  • brahhütsefaalia (lameda pea sündroom)
  • näo keskosa hüpoplaasia (alaareng)
  • vanuse kasvades lõugade esiletungimine
  • lai, nelinurkne nägu
  • pahempidi pööratud, tagurpidi V-kujuline ülahuul
  • sügaval asetsevad, lähestikku asuvad silmad
  • lühikesed, laiad käed
  • hambaanomaaliad (puuduvad silmahambad; taurodontism)
  • keskkõrva ja larüngaalsed anomaaliad
  • kähe, sügav hääl
  • kognitiivsed kahjustused/viivitused üldises arengus
  • üldine enesega rahulolu/letargia (imikueas)
  • infantiilne hüpotoonia (vastsündinute madal lihastoonus)
  • unehäired
  • segipööratud ööpäevane melatoniini rütm
  • stereotüüpne käitumine
  • enesevigastuslik käitumine
  • kõne viivitused
  • hüporefleksia (nõrgenenud releksid)
  • perifeersele neuropaatiale viitavad märgid
  • oraalne sensomotoorne väärtalitus

Tavaline (50%-75% indiviididest)

  • kuulmise kaotus
  • lühike kasv
  • skolioos
  • kergekujuline ventrikulomegaalia (ajuvatsakeste laienemine)
  • hüperakuusia
  • trahheobronhiaalsed probleemid
  • velofarüngaalne puudulikkus (puudulik neelulukk ehk VPI)
  • nägemisega seotud hälbed (iirise anomaaliad; mikrokornea)
  • REM une hälbed
  • hüperkolesteroleemia/ hüpertriglütserideemia
  • sageli esinev kõhukinnisus
  • ebanormaalne EEG (elektroentsefalogramm) ilma nähtavate/ilmsete haigushoogudeta

Vähem tavaline (25%-50% indiviididest)

  • südamedefektid
  • kilpnäärne talitushäired
  • haigushood (esinemissagedus varieerub erinevates uuringutes)
  • immuunfunktsioonide hälbed (eriti madal IgA)

Juhuslik (<25% indiviididest)

  • neeru/kuseteede hälbed
  • haigushood (esinemissagedus varieeruv erinevates uuringutes)
  • küünarvarrega seonduvad ebanormaalsused
  • huule ja suulaelõhe ehk ’jänesemokk’

Geneetika[muuda | redigeeri lähteteksti]

17. kromosoom

Smithi-Magenise sündroom on seotud 17. kromosoomiga. Enamikul inimestel, kes Smithi-Magenise sündroomi põevad, on deletsiooni tõttu osa 17. kromosoom geneetilisest materjalist kadunud (17p11.2). Ehkki see piirkond sisaldab mitmeid geene, on uurijad hiljuti avastanud, et ühe kindla geen, RAI1 kaotamine on vastutav enamiku seda seisundit iseloomustavate sümptomite eest.[4] Kliiniliste tunnuste tõsidusaste ja varieeruvus oleneb ka teistest 17. kromosoomi sees paiknevatest geenidest. Deletsiooni sisaldavas alas paiknenud teiste geenide kaotus aitab seletada seda, miks Smith-Magenise sündroomi iseloomulikud tunnused sellest mõjutatud inimeste puhul varieeruvad. Väikesel protsendil SM sündroomi põdevate inimeste puhul on kromosoomi deletsiooi asemel tegu hoopis mutatsiooniga RAI1 geenis.

Need deletsioonid ja mutatsioonid viivad ebanormaalse või mittefunktsionaalse RAI1 proteiini tootmiseni. RAI1 on transkriptsioonifaktor, mis osaleb kommunikatsioonisõnumites DNA ja RNA vahel.

Pärilikkus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Smithi-Magenise sündroom ei ole üldjuhul päritav. Tavaliselt on see seisund sugurakkude (munarakud või sperma) moodustumisel toimunud geneetilise muutuse tulemus või kujuneb loote varases arengus. Enamikel juhtudel ei ole SM sündroomi all kannatavate inimeste perekondades teada, et see seisund oleks suguvõsas varem esinenud.

Diagnoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tavaliselt diagnoositakse Smithi-Magenise sündoom veretestide kaudu, mida nimetatakse kromosoomi (tsütogeneetililiseks) analüüsiks ja mis kasutavad FISH (fluorescent in situ hybridization – fluorestsents in situ hübridisatsioon) tehnikat. Iseloomulik mikrodeletsioon jäi standardses FISH testis mõnikord märkamata, mis tähendas, et mitmete inimeste puhul, kel ilmnesid SM sündroomile iseloomulikud sümptomid, olid testi tulemused negatiivsed.

Hiljutised arengud 17p11.2 deletsiooni kohase FISH testi kohta on võimaldunud nimetatud deletsiooni senisest täpsema avastamise. Siiski on vaja edasisi katsetusi Smithi-Magenise sündroomi nende variatsioonide kohta, mis on põhjustatud mutatsioonist, mitte deletsioonist RAI1 geenis.

SM sündroomiga lastele pannakse sageli psühhiaatrilisi diagnoose nagu autism, hüperaktiivsus tähelepanu puudulikkusega (ADHD), obsessiiv-kompulsiivne häire(OCD), tähelepanu puudulikkuse häire (ADD) ja/või meeleoluhäired.

Ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Smith-Magenise sündroomi ravi seisneb seda iseloomustavate sümptomite kontrollimises. SM sündroomiga lapsed vajavad toimetulemiseks mitut sorti tuge, kaasaarvatud tegevus-, kõne- ja füüsilist teraapiat. Sageli vajab SM sündroomiga inimene tuge kogu elu.

Mõnede sümptomitega tegelemisel kasutatakse ka ravimeid. Unehäirete korrastamiseks kasutatakse tavaliselt melatoniini lisandeid ja trasodooni. Päevasel ajal endogeense melatoniini tootmist blokeeriva adrenergilise antagonisti atsebutolooli kasutamine koos eksogeennse melatoniiniga võib suurendada keskendumisvõimet, parandada und, une ajastamist ning aidata kaasa käitumise parandamisele.[5] Teisi ravimeid (nagu Risperdali) kasutatakse mõnikord vägivaldse käitumise kontrollimiseks.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://www.whonamedit.com/synd.cfm/3884.html
  2. Smith AC, McGavran L, Robinson J, et al.: "Interstitial deletion of (17)(p11.2p11.2) in nine patients", Am. J. Med. Genet., lk 393–414 (1986)
  3. http://www.ncbi.nlm.nih.gov/books/NBK1310/
  4. Girirajan S, Vlangos CN, Szomju BB, et al.: "Genotype-phenotype correlation in Smith–Magenis syndrome: evidence that multiple genes in 17p11.2 contribute to the clinical spectrum", Genet. Med.(2006), lk 417–27
  5. De Leersnyder, H.: "Inverted rhythm of melatonin secretion in Smith–Magenis syndrome: from symptoms to treatment", Trends Endocrinol Metab. (sept 2006), lk 291–8
    De Leersnyder, Hélène, Marie-Christine de Blois, Michel Vekemans, Daniel Sidi, Elisabeth Villain, Catherine Kindermans, Arnold Munnich: "β1-adrenergic antagonists improve sleep and behavioural disturbances in a circadian disorder, Smith–Magenis syndrome", Journal of Medical Genetics (sept 2001), lk 586–590, BMJ Publishing Group Ltd. [1] (vaadatud 21.05.2009