Süütuse presumptsioon
Allikas: Vikipeedia
| See artikkel räägib kriminaalõiguslikust mõistest; Scott Turowi romaani kohta vaata artiklit Süütuse presumptsioon (romaan) |
Süütuse presumptsioon on kriminaalmenetluse põhimõte, mille järgi kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Süütuse presumptsioon sisaldub põhiseaduse §-s 22 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikes 2. Süütuse presumptsioon on piiratud kriminaalmenetlusega, sest üksnes kriminaalmenetlus võib viia selliste avaliku hukkamõistu rangemate vormideni nagu vabadusekaotus.
Süütuse presumptsiooni üldmõiste sisaldab endas mitut üksikõigust ja põhimõtet:
- õigus süütuse eeldusele;
- süü tõendamiskoormise asetamine riigile;
- õigus vaikida;
- õigus kahtluste tõlgendamisele süüdistatava kasuks (in dubio pro reo).[1]
Võimalik on vaadelda süütuse presumptsiooni laiema kõlbelise paradigmana, seonduvana au ja hea nime kaitse, inimväärikuse ning väljendusvabaduse kaalutlustega.[2]
Viited[muuda]
- ↑ Rait Maruste, "Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse." Lk 383
- ↑ Samas. Lk 386
Välislingid[muuda]
- Jaanus Konsa "Süütuse presumptsioon ja oportuniteet" Postimees, 19.07.2012