Roberto Martínez Lacayo
Roberto Martínez Lacayo (18. detsember 1899 Managua – 16. veebruar 1984 Managua) oli Nicaragua poliitik ja sõjaväelane, koos teise liberaali Alfonso Lovo Cordero ja konservatiivi Fernando Agüeroga (hiljem asendas teda Edmundo Paguaga Irías) kolmanda Nicaragua valitseva hunta (Junta Nacional de Gobierno) liige aastail 1972–1974. [1] Taoline triumviraat oli võimul, tagamaks Anastasio Somoza Debayle võimulejäämist, kuna põhiseadus ei lubanud tal vahetult teise ametiaja järel uuesti kandideerida.
Elu[muuda | muuda lähteteksti]
Roberto Martínez Lacayo sündis 18. detsembril 1899 Managuas. Ta abiellus Dolores Abaunza Espinozaga ja neil oli neli last: Roberto Martínez Abaunza, Emelina Eugenia Martínez Abaunza, Edmundo José Martínez Abaunza ning Reynaldo Martínez Abaunza. Poliitilistelt vaadetelt oli ta liberaal.
Ta liitus José María Moncada poolt sandinistide vastu võitlemiseks loodud rahvuskaardiga ning oli osaline Anastasio Somoza García riigipöördes aastal 1936, aidates sel president Juan Bautista Sacasat võimult kukutada. Kui Rigoberto López Pérez hiljem president Somoza tappis, osales ta mõrva uurimisel.
Aastal 1972 oli Anastaso Somoza Debayle ees probleem: tema teine ametiaeg oli lõppemas, kuid põhiseadus ei lubanud tal uuesti kandideerida. Nii andis ta võimu ametlikult üle kolmest mehest huntale, kuigi sisuliselt jäi ta võimule edasi.[2] Võimu üle andes seadis Somoza tingimuseks, et triumviraat koostab uue põhiseaduse, mis jõustub aastast 1974 (ehk siis valimiste aastast). Lisaks presidendi ülesannete täitmisele oli Martínez sel perioodil ka kaitseminister.
23. detsembril 1972 purustas maavärin Managua linna ja võim läks eriolukorra tingimustes üle Rahvuskaardile, mille juhiks oli Anastasio Somoza. 1. detsembrist 1974 jätkas Somoza taas presidendina.[3]
Roberto Martínez Lacayo suri 16. veebruaril 1984 Managuas.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Nicaragua worldstatesmen.org
- ↑ Clemente Guido Martínez: Historia del poder ejecutivo de Nicaragua, 1527–2007. Lea Grupo Editorial, 2007, ISBN 978-99924-77-07-6, lk. 146; 197.
- ↑ Michael Krennerich: Wahlen und Antiregimekriege in Zentralamerika. Eine vergleichende Studie. Leske und Budrich, Opladen 1996, ISBN 3-8100-1706-X, Lk. 198.
| Eelnev Anastasio Somoza Debayle |
Triumviraat 1. mai 1972 – 1. detsember 1974 |
Järgnev Anastasio Somoza Debayle |