Rahupiip

Allikas: Vikipeedia

Rahupiip on Põhja-Ameerika indiaanlaste rituaalne ese, mida kasutatakse ühenduse loomisel maa ja taeva ehk füüsilise ja spirituaalse vahel.

Legendi järgi on selle piibu inimestele toonud Päikese ja Kuu tütar, kes ilmus esialgu valge piisoni varsa kujul. Lisaks piibule andis imelises naiskujus valge piison inimkonnale ka seitse püha rituaali, millega elus hakkama saada ning mille abil mõista, et kõik on omavahel vennad, seotud. Rahupiipu tohtivat kasutada ainult rituaalsel eesmärgil, kuna see olevat niivõrd püha. Piibu suitsetamisel kandub taevasse nelja ilmakaarde piibusuits, mis on eluhinguse sümboliks.

Püha piibu kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Rahupiipu suitsetatakse enamasti ainult rituaalsel sündmusel. Ajalooliselt on seda kasutatud rahu sõlmimisel. Enne suitsetamist tuleks pühitseda tubakas, kuid piipu eraldi pühitsema ei pea, kuna püha rituaal on iseendas juba pühitsemine. Tubaka pühitsemisel tuleb tubakat kahasse toppida ja samal ajal kõneleda. Mida valjemini ja sõnarohkemalt rääkida, seda sügavam side tekib sellega, mille jaoks tubakas on pühitsetud, ehk mille jaoks üleüldse rituaali tehakse. Mõnikord tehakse tubaka pühitsemist ka tubakapakis. Sel viisil pole suitsetamise ajal vaja väga pikka pühendamiskõne pidada, kuna piipu pannakse juba pühitsetud tubakas.[1]

Kui tubakas on pühitsetud, võib selle süüdata. Süütamisega kutsutakse esile tubakasse meelitatud vaimude reaktsioonid, mis täidavad piibu ülima terviklikkusega, ning piip muutub “pühamast pühamaks”. Suitsetamise ajal, hoides kinni piibu kahast, keerutatakse piibu vart päripäeva ning kui seda tehes piibu vars on suunatud enda poole, on see märk sellest, et tunnistame pühadust ja laseme pühadusel endasse siseneda, kuid kui vars on suunaga endast eemale, siis see näitab, et avatakse oma süda ehk tõeline olemus maailmale.[1]

Püha piip on tavaliselt tehtud kas pilliroost või puidust ning on reeglina 5 cm lai, 0,6 cm paks ja 45 cm kuni 1,2 m pikk.[2] Piibu kaha ja vars hoitakse eraldi. Piibu kaha olevat ülimalt püha, sümboliseerides naispoolt kui sünnitajat ja kandjat ning sellesse tuleks suhtuda kui elavasse. Seetõttu tuleb selle eest ka erilist hoolt kanda. Kaha peaks hoidma suletuna ning tavaliselt see rullitaksegi nahast riide sisse ja auk täidetakse samuti nahatükiga. Piibu vars sümboliseerib meespoolt, kui pürgimist, liikuvust ja suunatuse kandvust. Kaha ja varre ühendamine sümboliseerib naiselikkuse ja mehelikkuse ühendamist ning sellega luuakse ruum, milles toimuvad šamaanirännakud.[1]

Legend rahupiibu toomisest[muuda | muuda lähteteksti]

Umbes 2000 aastat tagasi, kaks noort Lakota jahimeest, Valge Sulg ja Hobuse Taltsutaja, jalutasid preerias noorte piisoni ponidega (keda ainult jahtimiseks kasutati), kui äkki kuulsid nad kõue kõminat. Piisonid, tajudes tormi lähedalolu, hakkasid esikapjadel hüplema ja valjult puristama. Ei läinud kaua, kui tornaado keeris neid suurel kiirusel endasse neelas, kuid jahimehed, noored ja tugevad nagu nad oli, pingutasid kogu väest, et hobuseid vaos hoida, et nood minema ei traaviks. Kuid sama kiiresti nagu torm oli tulnud, see ka vaibus ja end tolmust puhtaks pühkides, märkasid jahimehed kaugelt lähenevat kogu.[3]

Võimsa mühinaga tormas nende poole valge piisoni varss. Jõudnud jahimeestele õige lähedale, piison peatus ning ootas hägusa tolmu kadumisel noormeeste reaktsiooni. Valge Sulg arvas, et võib-olla nad peaksid piisoni tapma, kuid kui nad lähemalt vaatasid, muutus piisoni varss kauneimaks neiuks, keda nad terves elus oma silmaga tunnistanud olid. Noor naine oli riietatud ševroleesse ning ta seljale oli seotud nahast komps. Nüüd, kui torm rahunenud oli, kõneles Valge Sulg: “Ma võtan selle kauneima tütarlapse maailmas endale ning õpetan talle piisoni naha all, kuidas mind teenida.” Tema kaaslane noomis teda öeldes: “Mida sa õige endast arvad? Sa ei tohi neiust niiviisi rääkida! Ta on püha (“wakan”) naine.”[3]

Valge Sulg ikkagi toda endale naiseks. Seda nähes ütles noor naine: “Aga eks tule ja võta, kui sa nii väga tahad!” Suurema mõtlemiseta astuski noormees tütarlapse poole, et teda endale haarata, kuid kui ta käe krabamiseks välja sirutas, kogunes ta ümber tihke must pilv, mis ta endasse imes ning ainuke asi, mida tema sõber nägi oli keerisest järgi jäänud kondid ja maod risti-rästi nende ümber susisemas. Näinud noore naise võimeid ning olles hirmust judinais, laskus Hobuse Taltsutaja põlvedele ning hakkas Valge Sule kadunud hinge pärast palvetama. Kaunis neitsi ootas, kuni Hobuse Taltsutaja oma palve lõpetas ning ta ütles: “Mine tagasi oma külla ja ütle oma rahvale, et nad valmistuksid minu tagasitulekuks. Nelja päeva pärast toon ma teile püha kompsu. Kui te minu saabumiseks kogunete, siis tehke seda ringis, sest ring on mulle püha.” Viimase sõnaga muutus imeilus neid tagasi valgeks piisoniks ning kadus tormipilve sisse.[3]

Hobuse Taltsutaja ütles edasi kõik, mida noor naine oli talle öelnud, ning hõimuliikmed tegid täpselt tema sõnade järgi. Kui neljas päev kätte jõudis, istusid kõik hõimuliikmed ringikujuliselt, ning järsku kogunes nende pisikese küla peale üksik tumenev pilv, millest astuski välja valge piisoni varss. Kui piison hakkas maapinnale lähemale jõudma, muutus ta, nagu varemgi, kauniks neiuks. Noor naine rääkis, et ta on Päikese ja Kuu tütar ning ta tuli nende juurde, et õpetada seitset püha tseremooniat, mis on puhastamine, tervendamine, abielu, nimetamine, soo jätkamine, nägemisvõime ja tants Päikesele, ja veel tuli ta selleks, et anda neile üks kingitus.[3]

Noor naine tegi lahti püha kompsu, nagu lubatud, ning kingituseks oli piip. Tütarlaps seletas, et piibu kaha, mille peale oli graveeritud piisoni varsa pea, sümboliseerib teadmist, et maa on nende vanaema ja ema. Piibu vars sümboliseerivat kõike, mis maa peal kasvab, kaksteist sulge piibul tähendavat kõike, mis õhus liigub. Piibul on seitse auku, mis sümboliseerivad seitset sakraalset tseremooniat. Igaüks, kes piipu suitsetab, kannab edasi oma sõnad ja hääle Kõikvõimsa Vaimu kõrvadesse.[3]

Kuu ja Päikse tütar elas selles külas koos hõimuliikmetega neli päeva, mille jooksul ta õpetas neile elamisviise ning tarkusi. Kui ta oli neile kõik ära seletanud, pidi ta lahkuma. Eemaldunud noore naisena Lakotade külast, muutus ta varsti tagasi valgeks piisoni varsaks. Kummardades nelja ilmakaarde tänutäheks maale, kadus piison üle kauge künka silmapiirilt. Taeva sinine muutus äkitselt punaseks ning inimesed teadsid, et see oli sõnum Kõikvõimsalt Vaimult.[3]

Rahupiibu tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Piibu tseremoonia on erinevate ameerika indiaanlaste elus väga tähtsal kohal, kuna see tähistab füüsilise ja spirituaalse (maa ja taeva) sfääri ühenduse loomise akti. Piibu suitsetamist peetakse palve füüsiliseks esinemisvromiks. Suits on sõnad, tuli piibus on sama, mis tuli Päikeses, elu allikas. Piipe on indiaanlastel mitmeid, samuti on erinevad ka kasutusviisid.[4] Rahupiip, indiaanlaste enda järgi on ülimalt sakramentaalne, seetõttu nemad kutsuvad seda pühaks piibuks.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Talimaa, Tõnu. Terviklik Maailm. Püha piibu rituaal. http://terviklik.ee/index.php?p=48
  2. 2,0 2,1 L’Encyclopédie de l’histoire du Québec. Calumet or "Peace-pipe" of the Indians. http://faculty.marianopolis.edu/c.belanger/quebechistory/encyclopedia/calumetpipe.htm
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Native American Legends. The White Buffalo Calf Pipe. First People – The Legends. https://web.archive.org/web/20170622023850/http://www.firstpeople.us/FP-Html-Legends/The_White_Buffalo_Calf_Pipe-Unknown.html
  4. Native Americans online. The Native American Pipe Ceremony. http://www.native-americans-online.com/native-american-pipe-ceremony.html