Polarisatsioonimikroskoop

Allikas: Vikipeedia

Polarisatsioonimikroskoop ehk petrograafiline mikroskoop on valgusmikroskoop, mida kasutatakse valgust polariseerivate objektide mikroskoopiliseks uurimiseks. Polarisatsioonimikroskoopi kasutatakse peamiselt kivimite ja mineraalide uurimiseks, kuid tal on rakedusi ka bioloogias ja keemias.

Polarisatsioonimikroskoop geoloogias[muuda | redigeeri lähteteksti]

Polarisatsioonimikroskoopi kasutatakse kivimitest ja mineraalidest valmistatud õhikute uurimiseks polariseeritud valguses. Polarisatsioonimikroskoopi kasutatakse mineraloogias ja petrograafias. Võrreldes laiemalt levinud ja peamiselt bioloogias kasutatavate valgusmikroskoopidega on polarisatsioonimikroskoobil mõned olulised erinevused. Esiteks saab polarisatsioonimikroskoobiga, nagu nimigi ütleb, valgust polariseerida. Selleks on mikroskoobil kaks polaroidi või niikolit ehk Nicoli läätse, mida nimetatakse polarisaatoriks ja analüsaatoriks. Polarisaator asub õhiku all, analüsaator aga selle kohal. Teiseks erinevuseks on see, et mikroskoobi aluslauda peab saama vabalt pöörata kogu täisringi ulatuses. See on vajalik selleks, et määrata pleokroismi, kustumisnurka jms. Polarisaator ja analüsaator peavad vaatluste teostamiseks asuma üksteise suhtes risti. Analüsaator on tuubusest kergelt eemaldatav, et vaadata õhikut ühe polaroidi poolt polariseeritud valguses. Seda tehakse näiteks selleks, et määrata mineraali pleokroismi või murdumisnäitaja rühma.

Ortoskoopiliste vaatlustega määratavad mineraalide tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõistagi saab nende tunnuste alusel määrata ka mineraali ennast. Selleks polarisatsioonimikroskoopi kasutataksegi, et oleks võimalik üheselt määrata kivimeid ja mineraale, mis käsipalades tihti võimatuks osutub.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]