Planaarkromatograafia

Allikas: Vikipeedia
Planaarkromatograafia (paber- ja õhukese kihi kromatograafia on skemaatiliselt sarnased): 1 - eluent, 2 - kromatograafiline paber või plaat, 3 - ainete segu komponentide liikumine alt üles, 4 - üksikkomponentide (standardite) liikumine alt üles, 5 - eluendi liikumine alt üles, 6 - joon, millele olid kantud proovid enne eluenti asetamist

Planaarkromatograafia all mõistetakse ainete segu kromatograafilise lahutamise meetodeid, mis viiakse läbi tasapinnalisel alusel, milleks on kromatograafiline paber või inertsele plaadile kantud sorbent. Mõlemal juhul on protsessi läbiviimise tehnika põhimõtteliselt sarnane. Paberi või plaadi alaserva sukeldamisel solventi (eluenti) liiguvad proovis olevad komponendid kapillaarjõu toimel koos solvendiga üles, kuid erinevate kiirustega sõltuvalt sellest, kui tugevasti antud komponent seondub statsionaarse faasiga. Mida tugevamini on aine statsionaarsel faasil adsorbeerunud, seda rohkem aega kulub tema ülesliikumisele mööda kandjat.

Planaarkromatograafia alla kuuluvad:

Ainete liikuvuse iseloomustamiseks arvutatakse aeglustusfaktor Rf, mis on määratav suhtega Rf = a/b, kus a on aine tsooni keskpunkti kaugus stardijoonest ja b on eluendi frondi kaugus stardijoonest. Enamasti Rf väärtus iseloomustab antud ainet küllalt usaldusväärselt.

Kromatograafia tekstiilil[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kodus plekkide eemaldamisel rõivastelt märgmeetodil (veega, seebiveega või lahustiga) saate peale õhus kuivamist ilmselt näotud mustuse ringid märgunud ala äärtel. Põhjuseks mitmesuguste mustuse komponentide kromatografeerumine tsentrist äärtele (võrdle tsirkulaarkromatograafiaga). Seda saab lihtsalt vältida, kui märga ala mitte lasta õhus kuivada, vaid kuivatada paljukordselt alt- ja pealtpoolt vettimava paberiga vajutades nii kuivaks kui võimalik.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]