Pierre Paul Broca

Allikas: Vikipeedia

Pierre Paul Broca (28. juuni 18249. juuli 1880) oli prantsuse arst ja antropoloog. Ta on tuntud eelkõige Broca keskuse avastajana. Broca keskus asub otsmikusagara vasakpoolses alumises piirkonnas ning on vastutav artikuleeritud kõne produktsiooni eest. Leiul on neuropsühholoogia ajaloos suur tähtsus, sest tegemist on esimese anatoomilise tõestusega aju funktsioonide lokalisatsioonist [1].

Lisaks paelus Broca't antropoloogia. Teda on nimetatud ka füüsilise antropoloogia pioneeriks, sest ta töötas välja mitu kraniomeetria mõõtmisinstrumenti. Broca't huvitas aju suuruse ja vaimsete võimete vaheline seos. Ta uskus, et intelligentsuse määrab aju suurus, ning järeldas oma uuringute põhjal, et eksisteerib rassidevaheline erinevus intelligentsuses, sest mustanahaliste kolju maht on väiksem kui valgetel inimestel.

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pierre Paul Broca sündis 28. juunil 1824 Bordeaux's, Prantsusmaal. Tema isa Benjamin Broca oli endine Napoleoni armee kirurg.

Pierre Paul sai 16-aastaselt bakalaureusekraadi ning läks õppima Pariisi meditsiinikooli. Ta lõpetas selle 20-aastaselt, kui tema eakaaslased alles alustasid õpinguid. Peale lõpetamist alustas Broca ulatuslikku internatuuri, esialgu uroloogi ja dermatoloogi Philippe Ricord’i (1800–1889) juures Hôpital du Midi’s. Seejärel 1843. aastal psühhiaater François Leuret (1797–1851) juures Bicêtre’s.

1844. aastal Pierre Nicolas Gerdy (1797–1856) juures, kes oli kuulus anatoom ja kirurg. Kahe aasta pärast sai Broca’st tema assistent [2]. 1848. aastal rajas Broca vabamõtlejate ühingu, mis toetus Charles Darwin’i teooriatele. Brocat huvitav evolutsiooni idee ja ta on öelnud: „Ma oleksin parema meelega muundunud ahv kui Adami alaarenenud poeg“ [2] [3]. Sellest algas konflikt kirikuga, kus teda peeti hävitavaks, materialistlikuks ja noorte rikkujaks. Kiriku vaenulikkus kestis kogu tema elu, kaasnedes paljude vastuseisudega Broca ja kirikus võimulolijatega [2].

1848. aastal sai Brocast Pariisi Ülikooli anatoomia prosektor. Samal aastal asutas Broca vabamõtlejate seltsi, mis toetas Darwini ideid. Brocat paelus evolutsiooni kontseptsioon, mis viis ta vastuollu kirikuga, mis kestis terve tema elu.

1853. aastal sai Brocast professor agrégé ja haigla kirurg. Ta valiti välise patoloogia juhatusse arstiteaduskonnas 1867. aastal ja aasta hiljem kliinilise kirurgia professoriks. 1868. aastal valiti ta Académie de medicine liikmeks ja määrati kliinilise kirurgia juhatajaks. Sellel ametikohal oli ta surmani. Ta töötas Hôpital St. Antoine’s, Pitié’s, Hôtel des Clinques’s ja Hôpital Necker’s [2]. Meditsiinikarjääri kõrvalt tegeles ta ka antropoloogiaga.

1859. aastal rajas ta Pariisi Antropoloogia Ühingu (Society of Anthropology of Paris). Ta oli ühingu sekretär alates 1862. aastast. 1872. aastal lõi ta Revue d'anthropologie ajakirja ja 1876. aastal antropoloogia instituudi. Kirik seisis vastu antropoloogia arengule Prantsusmaal ja 1876. aastal organiseeris kampaania, mis lõpetaks aine õpetamise antropoloogia instituudis [2]. Oma elu lõpupoole valiti Paul Broca Prantuse Senati eluaegseks liikmeks. Ta oli ka Académie française liige ning omas aukraade mitmest intituudist, nii Prantsusmaal kui ka teistes riikides [2].

Broca suri 9. juulil 1880 56. aasta vanusena aju verejooksu tagajärjel [1]. Tema kaks poega said väljapaistvateks arstiteaduse professoriteks [2].

Teadustegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Broca varajased teadustööd tegelesid kõhre ja luu histoloogiaga, aga ta uuris ka vähi patoloogiat, aneurüsmide ravi ja imikute suremust. Üks tema peamisi huvisi oli aju võrdlev anatoomia. Neuroanatoomina tegi ta olulisi avastusi limbilise süsteemi ja lõhnatajus osalevate alade kohta. Lõhnataju oli tema arvates märk loomalikkusest. Ta kirjutas laiaulatuslikult bioloogilisest evolutsioonist, sellel ajal Prantsusmaal teatud kui transformism (mõiste võeti kasutusele ka inglise keeles, aga tänapäeval vähekasutatud mõlemas keeles). Hilisemas karjääris kirjutas Broca rahva tervisest ja haridusest. Ta osales diskussioonis vaeste tervishoiu kohta, saades oluliseks inimeseks Assistance Publique’s. Samuti propageeris ta ilmalikku haridust naistele ja vastandus Félix-Antoine-Philibert Dupanloup’le (1802–1878), Rooma Katoliku preestrile Orleans’is, kes tahtis hoida kontrolli naiste hariduse üle. Broca ühe peamise uurimissuuna, aju võrdleva bioloogia osas, uuringud kõne lokalisatsiooni kohta viisid täiesti uute uuringuteni ajufunktsioonide laterisatsiooni alal [2].

Kõne uuringud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Broca on kuulus oma avastuse tõttu kõne produkstiooni keskusest, mis asub alumises frontaalsagara osas (tuntud kui Broca ala või keskus). Ta jõudis antud avastuseni uurides afaasiaga patsientide ajusid (inimesed, kellel on ajukahjustusest tulenev kõne ja keele häire) [4].

Antud uurimisala algas Broca jaoks vaidlusest aju lokalisatsiooni pooldajate – kelle vaated tulenesid Franz Joseph Gall’i (1758–1828) frenoloogiast – ja nende oponentide vahel, keda juhtis Pierre Flourens (1794–1867), kes väitis, et erinevate ajuosade välja opereerimisega kummutas ta Gall’i hüpoteesi. Siiski, Gall’i endine tudeng Jean-Baptiste Bouillaud (1796–1881) hoidis elus funktsioonide lokaliseerituse hüpoteesi (eriti „keele keskuse“ osas), kuigi ta hülgas suures osas ülejäänud frenoloogilise teooria arusaamad. Bouillaud kutsus üles kaasaegseid spetsialiste tema väiteid ümber lükkama, leides frontaalsagara kahjustusega inimene, kellel ei esine kõne häiret. Tema tütremees, Ernest Aubertin (1825–1893), hakkas otsima juhtumeid, mis tema teooriat toetaksid või kummutaksid, ning leidis mitmeid, mis seda toetasid [4].

Broca Society of Anthropology of Paris sai uueks funktsiooni lokalisatsiooni vaidluste platvormiks, kui mitmed pea ja aju anatoomia eksperdid ühinesid, sealhulgas Aubertin. Paljud nendest eksprtidest toetasid jätkuvalt Flourens’i argumenti, aga Aubertin esitles kangekaelselt uusi patsiente nende seisukohta vastandamiseks. Siiski oli see Broca, mitte Aubertin, kes lõpuks pani punkti funktsiooni lokalisatsiooni olemasolu küsimusele [4].

1861. aastal kuulis Broca patsiendist nimega Leborgne, Bicêtre Hospital’s, kellel oli 21 aasta vanusena progressiivne kõne kaotus ja halvatus, aga mitte kõnemõistmise ega vaimse funktsioneerimise kaotust. Teda hakati kutsuma „Tan“ tulenevalt tema saamatusest öelda selgelt ühtegi teist sõna [4] [5]. Kui Leborgne suri mõned päevad hiljem, teostas Broca lahkamise. Ta järeldas ootuspõhiselt, et Leborgne’l oli kahjustus frontaalsagaras vasakus aju hemisfääris. Võrreldes tulemustega Leborgne’i kõne ja motoorse liikumise kaotust, otsustati, et kõne tootmiseks oluline aju piirkond asub vasaku frontaalsagara kolmandas käärus, lateraalvao kõrval. Järgmise kahe aasta jooksul leidis Broca lahkamise käigus tõestust veel 12 juhtumiga artikuleeritud keele lokalisatsiooni kohta [4][5]. Kuigi ajalugu omistab selle avastuse Broca’le, siis üks teine Prantsuse neuroloog, Marc Dax, tegi sarnaseid tähelepanekuid ka eelmise põlvkonna jooksul, aga ta suri varsti, võimaluseta oma avastusi avalikustada. Tänapäeval säilitatakse mitmeid Broca afaasiaga patsientide ajusid Musée Dupuytren’s ja tema lahaste kollektsioon asub Musée d'Anatomie Delmas-Orfila-Rouvière’s. Broca avaldas oma uurimuse Leborgne kohta 1861. aastal Société Anatomique väljaandes [4] [5].

Patsientidel Broca keskuse ja/või lähedalasuvate alade kahjustusega vasakus alumises frontaalsagaras diagnoositakse kliiniliselt tihti ekspressiivne afaasia (tuntud ka kui Broca afaasia). Seda tüüpi afaasiat, millega tihti kaasneb häirumine kõne tootmises, saab vastandada retseptiivse afaasiaga (tuntud ka kui Wernicke afaasia, nimetatud Karl Wernicke järgi), mida iseloomustab kahjustus vasaku temporaalsagara tagumises osas ja mida tihti iseloomustab kõnemõistmise häire [4] [5].

Antropoloogiline teadustöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Broca tutvus antropoloogiaga Isidore Geoffroy-Saint Hilaire (1805–1861), Antoine Étienne Reynaud Augustin Serres (1786–1868) ja Jean Louis Armand de Quatrefages de Bréau (1810–1892) tööde kaudu, mille järgselt sai antropoloogiast tema eluaegne huvi. Ta veetis palju aega oma Antropoloogia instituudis, uurides skalpe ja luid. Selles osas oli Broca füüsilise antropoloogia pioneer. Ta edendas kraniaalse antropomeetria uuringuid arendades palju uusi uurimisvahendeid (kraniomeetrid) ja numbrilisi näitajaid [2].

Broca panustas märkimisväärselt ka primaatide võrdleva anatoomia valdkonnas. Ta oli huvitatud seostest aju anatoomiliste tunnuste ja vaimsete oskuste vahel, nagu intelligentsus. Ta uskus, nagu paljud kaasaegsed, et inimese intellektuaalsed omadused on mõõdetavad aju suuruse kaudu.

Broca avaldas umbes 223 tööd üldises antropoloogias, füüsikalises antropoloogias, etnoloogias ja teistes antud valdkonna harudes. Ta asutas Société d'Anthropologie de Paris 1859. aastal, Revue d'Anthropologie 1872. aastal ja Antropoloogia Kooli Pariisis 1876. aastal.

Publikatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Broca, Paul. 1849. De la propagation de l’inflammation – Quelques propositions sur les tumeurs dites cancéreuses. Doctoral dissertation.
  • Broca, Paul. 1856. Traité des anévrismes et leur traitement. Paris: Labé & Asselin
  • Broca, Paul. 1861. Sur le principe des localisations cérébrales. Bulletin de la Société d"Anthropologie 2: 190–204.
  • Broca, Paul. 1861. Perte de la parole, ramollissement chronique et destruction partielle du lobe antérieur gauche. Bulletin de la Société d"Anthropologie 2: 235–38.
  • Broca, Paul. 1861. Nouvelle observation d'aphémie produite par une lésion de la moitié postérieure des deuxième et troisième circonvolution frontales gauches. Bulletin de la Société Anatomique 36: 398–407.
  • Broca, Paul. 1863. Localisations des fonctions cérébrales. Siège de la faculté du langage articulé. Bulletin de la Société d"Anthropologie 4: 200–208.
  • Broca, Paul. 1864. On the phenomena of hybridity in the genus Homo. London: Pub. for the Anthropological society, by Longman, Green, Longman, & Roberts
  • Broca, Paul. 1866. Sur la faculté générale du langage, dans ses rapports avec la faculté du langage articulé. Bulletin de la Société d"Anthropologie deuxième série 1: 377–82
  • Broca, Paul. 1871–1878. Mémoires d'anthropologie, 3 vols. Paris: C. Reinwald

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Dr. Paul Broca". Science 1 (8): 93. August 21, 1880. doi:10.1126/science.os-1.9.93. JSTOR 2900242
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 "Memoir of Paul Broca". The Journal of the Anthropological Institute of Great Britain and Ireland 10: 242–261. 1881. JSTOR 2841526
  3. Sagan, Carl. 1979. Broca's Brain. Random House: New York ISBN 1439505241
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Fancher, Raymond E. Pioneers of Psychology , 2nd ed. (New York: W.W. Norton & Co., 1990 (1979), pp. 72–93
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Broca, Paul. “Remarks on the Seat of the Faculty of Articulated Language, Following an Observation of Aphemia (Loss of Speech)”. Bulletin de la Société Anatomique, Vol. 6, (1861), 330–357