Põhiseaduse kriis 1930. aastate algul Eesti Vabariigis

1930. algusaastate Eesti põhiseaduskriisi taga oli kolm suuremat põhjust: 20. sajandi algupoole Eestis domineerinud vasakpoolsed ja üliliberaalsed ideed, mis määrasid 1920. aastate põhiseaduse sisu ning sellest lähtuv poliitiliste institutsioonide ebaefektiivne toimimine. Võimendavaks teguriks oli 1929. aastal alguse saanud ülemaailmne majanduskriis.

Põhiseaduskriisi olemust näitasid ilmekalt valitsuskriisid, „vapside“ ja Riigikogu vastandumine ning rahvahääletuste tulemused. Peamiseks tagajärjeks osutus liberaalse riigikorra ja vasakpoolsete jõudude asendumine autoritaarse võimu ning parempoolse režiimiga.

Sissejuhatus

1930. aastate algul aset võtnud põhiseaduskriisil Eestis eksisteerisid kindlad põhjused ja tagajärjed. Põhjuseid võib leida eelkõige poliitilisest sfäärist, mis hõlmab täpsemalt 1920. aasta üliliberaalset põhiseadust, selle vastuvõtmise põhjuseid ning sellest tulenevat poliitiliste institutsioonide olemust. Tagajärgedeks oli lisaks põhiseaduse muutumisele ka demokraatliku kronoloogia täielik esitamine on kriisi mõistmise eesmärgil üleliigne. Välja tuuakse tähtsaimad sündmused, mis ühtlasi režiimi asendumine autoritaarsega, mille eri aspektid muutsid Eesti ühiskonda ja riiki sootuks. defineerivad protsessi olulisemad tahud. Eesmärgiks on kajastada sündmuste sisulisemat poolt ja osapoolte toimimisviise.

Kriisi põhjused

1930. aastate põhiseaduskriisi juured ulatuvad sajandi alguseni, mil kujunes välja domineeriv mentaliteet Eesti poliitilises olustikus, mis oli suuresti tingitud Vene aja lõpu ebaõiglastest rahvus- ja sotsiaaloludest. Poliitiline maailmavaade oli äsja iseseisvunud Eestis valdavalt vasakpoolne, mis väljendus näiteks asjaolus, et 1919. aastal moodustatud Asutav Kogu koosnes 65% ulatuses sotsialistidest ja radikaalidest. Revolutsiooniliste ideede lai esindatus poliitikas oli eelduseks 1920. aasta üliliberaalsele põhiseadusele, mille ümber keerles 1930. aastate kriis.

1920. aastal kinnitatud põhiseaduse vead kandusid edasi kümnendi poliitiliste institutsioonide ebamäärasesse toimimisse. Suurimateks probleemideks osutusid parlamendi liigne võim, mis väljendus valitsuse kerges haavatavuses, ning riigipea ametikoha puudumine. Nii hakati juba 1926. aastast tegema ettepanekuid Riigikogu võimu vähendamiseks valitsuse üle ning presidendi institutsiooni loomiseks, mis esialgu kõik Riigikogus tagasi lükati. Sisepoliitiliseks kriisiks loodud eelmainitud tingimusi võimendas 1929. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis.

Sündmuste kulg

Põhiseaduskriisi alguseks võib pidada esimese Riigikogu koostatud põhiseaduse muudatuse läbikukkumist 1932. aasta augusti rahvahääletusel. Selle kohaselt olnuks Vabariigi täidesaatva võimu juhiks president, mis oli analoogne Soome mudeliga. 1933. aasta juunis rahvahääletusel taas läbi kukkunud Riigikogu põhiseadusmuudatuse eelnõu sarnanes sisuliselt eelmisega. Sama aasta oktoobris toimunud kolmas ja viimane rahvahääletus, seekord Vabadussõjalaste Keskliidu eelnõu kohta, läks ülekaalukalt läbi ning jõustus 1934. aasta jaanuaris. Tähtsaimad muudatused olid 100-liikmelise Riigikogu koosseisu vähendamine poole võrra ning võimsa riigipea ametikoha loomine.

Riigikogu tegevus oli kogu kriisi vältel pigem seda süvendav kui leevendav. See kajastus eelkõige rahva suures toetuses vabadussõjalaste eelnõule, mida Riigikogu üritas legaalseid vahendeid kasutades vältida. Näiteks vahetult enne „vapside“ põhiseaduseelnõu üle otsustamist tõstis Riigikogu rahvahääletuse kvoorumi kolmekümnelt protsendilt viiekümnele. Riigikogu vastuseis vabadussõjalaste muutmisplaanidele tulenes nende kahe jõu vahelisest vastandumisest, mis suuresti defineeris „vapside“ poliitilise programmi.

Valitsuse tegevus oli sel perioodil häiritud. Paar kuud pärast esimese Riigikogu põhiseadusmuudatuse läbikukkumist astus tagasi Einbundi-Eenpalu valitsus. Vabadussõjalaste Keskliidu eelnõu rahvapoolne heakskiit sundis aasta hiljem Tõnissoni valitsust samuti lahkuma. Uue valitsuse, mis moodustati 1933. aasta oktoobris, juhiks sai K. Päts. Põhiseaduskriisi aegse Tõnissoni valitsuse tähtsaimaks kontributsiooniks oli pärast teise Riigikogu eelnõu läbikukkumist kaitseseisukorra kehtestamine (ühtlasi ka Vabadussõjalaste Keskliidu ajutine sulgemine) ning selle lõpetamine vahetult enne tagasi astumist.

Tagajärjed

Vabadussõjalaste eelnõu rakendamine algas 1934. aasta jaanuaris, mil kuulutati välja riigivanema ja Riigikogu valimised, kuid lõppes suurel määral paar kuud hiljem sõjaväelise riigipöördega. „Vaikival ajastul“ toimunud muudatused (kaitseseisukord, Vabadussõjalaste Liidu organisatsioonide sulgemine, parlamendi töö lõpetamine) polnud kooskõlas „vapside“ põhiseadusega, millel oli tunduvalt demokraatlikum iseloom. Vabariigi alguses domineerinud vasakpoolsed ja liberaalsed ideed ning poliitilised jõud olid asendunud parempoolse autokraatiaga.