Objektiivne koosseis
Objektiivne koosseis on üks süüteokoosseisu liik subjektiivse koosseisu kõrval.[1] Objektiivse koosseisu moodustavad objektiivsed tunnused, mis on sätestatud karistusseadustikus.[1] Süüteokoosseisu objektiivsed tunnused kirjeldavad inimese teo välist pilti ja näitavad, kes mida teeb.[2]
Kolmeastmelise deliktistruktuuri järgi tuleb objektiivseid tunnuseid kontrollida kõige esimesena.[3] Enne ei saa miskit öelda tahtluse või motiivi kohta, kui pole kindlaks tehtud tegu, mille kohta tahtlus käib.[2]
Paragrahvi 12 lg-st 2 tuleneb objektiivse kooseseisu legaaldefinitsioon: „Süüteokoosseisu objektiivsed tunnused on seaduses kirjeldatud tegevus või tegevusetus ja seaduses sätestatud juhtudel sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg“.[4] Seaduses olev määratlus ei ole ammendav ning objektiivse koosseisu tunnused on veel ka objekt, subjekt, teomodaliteet ja tagajärje normatiivne omistamine.[2]
Objekt ja subjekt[muuda | muuda lähteteksti]
Objektiivse koosseisu esimene tunnus on teoobjekt. See on välismaailma osa, millele on tegu suunatud. Teoobjekt võib olla inimene, aine või ese. Näiteks tapmise puhul on objekt isik, kelle vastu kuritegu toime pandi, ja varguse puhul vallasasi, mida varastatakse.[2]
Subjekt on süüteo toimepanija ehk tegija. Eristada tuleb erisubjektiga koosseise ning subjekti üldtunnuseid. Erisubjektiga koosseis tähendab, et teo toimepanijal on mingi füüsiline, õiguslik vm tunnus. Näiteks lapsetapmise süüteokoosseisus on erisubjekt sünnitav naine.[2] Subjekti üldtunnus on isiku süüvõimelisus. Seda aga objektiivse koosseisu kontrollimisel ei käsitleta.[2]
Tegu, teomodaliteet ja tagajärg[muuda | muuda lähteteksti]
Naturalistliku teomõiste kohaselt on tegu tahtest kantud kehaliigutus, millega kaasneb muudatus välismaailmas. Koosseisutegu on inimkäitumine, mis seisneb kas teo tegemises või tegemata jätmises.[2]
Teomodaliteet on teo väline asjaolu. Süüteokoosseisus võib olla kirjeldatud aega, kohta või vahendit, kuidas tegu peab olema toime pandud. Näiteks lapsetapmise süüteokooseisu puhul on ajamodaliteet „sünnituse ajal“ või „vahetult pärast sünnitust“. Sissetungimise süüteokoosseisus on kohamodaliteet hoone, ruum, sõiduk või piirdega ala. Vahend on ese, mida subjekt kasutab süüteo toimepanemiseks, nt mootorsõiduk, kui isik juhib seda joobeseisundis.[2]
Tagajärg on teost tingitud muudatus välismaailmas või ootuspärase muutuse ärajäämine. Kui on saabunud tagajärg, siis see tähendab, et tegu on lõpule viidud.[2]
Põhjuslik seos ja objektiivne omistamine[muuda | muuda lähteteksti]
Põhjusliku seose kontrolli alustatakse conditio sine qua non’i ehk nn „ilma milleta“ vormelist. Conditio-vormeli kohaselt on olemas põhjuslik seos, kui ilma teota poleks tagajärg saabunud. Conditio-vormel on loogika väljendus. Selle vormeli puuduseks on ülerakendatavus, kuna põhjuste ring võib minna liiga laiaks ja segadust tekitavaks.[5]
Conditio-vormeli täiendamiseks kasutatakse normatiivset ehk objektiivset omistamist. See kontrollietapp koosneb kahest osast: õiguslikult relevantse ohu loomisest ja selle ohu realiseerumisest tagajärjes.[2]
Koosseisupärane tegu peab olema tekitanud õiguslikult relevantse ohu ehk olukorra, kus keskmine mõistlik vaatleja saab hinnata, et tegu võib põhjustada süüteole vastava tagajärje. Et tagajärge saaks normatiivselt subjektile omistada, siis peab tema loodud õiguslikult relevantne oht realiseeruma normi kaitsealas. Näiteks on olukord, kus autojuht ületab ristmiku punase tulega ja pool kilomeetrit hiljem jookseb auto ette jalakäija, kellele autojuht otsa sõidab. Kuigi põhjuslik seos on olemas punase tulega ristmiku ületamise ja otsasõidu vahel, siis normatiivselt ei saa seda selliselt autojuhile omistada. Põhjuseks on asjaolu, et punase tulega ristmiku ületamist keelava normi eesmärk ei ole autojuhi aeglustamine, vaid ristmikul tekkivate ohtude välistamine. Selle keelava normi kaitseala ei laiene pool kilomeetrit ristmikust eemale, vaid piirdub ristmikuga.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 J. Sootak. Karistusõiguse üldosa terminitest ehk Elu seaduse fassaadi taga. – Õiguskeel 2016/2, lk 7.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2018.
- ↑ J. Sootak, M. Truu. Karistusõiguse kaasuste lahendamise metoodikast. Tallinn: Juura 2020, lk 12-13.
- ↑ Karistusseadustik. – RT I, 10.07.2020, 18.
- ↑ A. Soo, B. Sisask. Põhjuslik seos kriminaalvastutuse alusena Eesti õigusteoorias ja Riigikohtu praktikas: vastatud ja vastamata küsimused. – Juridica 2020/4, lk 263-264.