Süüteokoosseis

Allikas: Vikipeedia

Süüteokoosseis on seaduses sätestatud karistatava teo kirjeldus.[1] Kirjeldatava teo tunnuste kogum koosneb objektiivsetest ja subjektiivsetest tunnustest. Selleks, et teha kindlaks, kas isik vastutab karistatava teo eest, peab kontrollima teo vastavust süüteokoosseisule.[2]

Koosseisutüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Süüteo koosseisutüüpide alusel jagatakse norme selle järgi, millisel viisil seadusandja tegu on kirjeldanud. Koosseisutüübi selgeks tegemine on oluline, et seaduse sätet õigesti kasutada.[3]

Teo- ja tagajärjedelikt[muuda | muuda lähteteksti]

Teodelikti puhul ei ole tagajärg oluline, mis tähendab, et karistatav on juba tegu iseenesest. Näiteks on karistatav valeütluse andmine kohtus. Samas ei ole siin tähtis, kas see viis ka millegi kahjuliku ehk väära kohtuotsuse tegemiseni.[4]

Tagajärjedelikti korral on vastupidi. Selle jaoks, et kedagi saaks teo eest karistada, tuleb tuvastada konkreetne koosseisus sätestatud tagajärg ning see selgelt süüdlasele omistada. Näiteks on tapmise koosseisu puhul oluline tuvastada, et tapmise tagajärjel inimene suri. Samuti on tähtis, et tagajärje põhjustas oma teoga just süüdistatav.[4]

Kahjustus- ja ohudelikt[muuda | muuda lähteteksti]

Kahjustusdelikti puhul peab millelegi tekkima reaalne kahju. See tähendab, et tegu peab olema kas iseenesest õigushüvele kahjulik või looma kahjuliku tagajärje. Ohudelikti puhul on oluline vaid ohtliku olukorra loomine. Seejuures pole millegi kahjustamine vajalik.[5]

Tegevus ja tegevusetus[muuda | muuda lähteteksti]

Suurem osa süütegudest seisneb tegevuses, mis tähendab, et kedagi karistatakse konkreetse tehtud teo eest. Samas on osa normide järgi karistatav ka millegi tegemata jätmine ehk tegevusetus.[6]

Suvaline ja spetsiifiline teokirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Suvalise teokirjelduse järgi võib koosseisupärane olla ükskõik milline tegu, mille tagajärg vastab seaduses sätestatule. Spetsiifilise teokirjelduse puhul peab olema tehtud just konkreetne seaduses antud tegu.[7] Näiteks esineb suvaline teokirjeldus tapmise koosseisu korral, sest surma võib põhjustada mitmel viisi. Seevastu spetsiifilise kirjeldusega on dokumendi võltsimise koosseis.[8]

Objektiivsed tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Objekt[muuda | muuda lähteteksti]

Objekt süüteokoosseisus on miski välismaailmast, millele tegu on suunatud. Selleks võib olla isik või asi.[9] Objekti on vaja määratleda vaid olukorras, kus seda on konkreetse koosseisu kontekstis vaja.[10]

Subjekt[muuda | muuda lähteteksti]

Subjektiks nimetatakse seda, kes teo toime pani. Osa koosseisude puhul on oluline erisubjekt, mis tähendab, et tegu saab karistatavalt toime panna vaid spetsiifiline isik.[11] Näiteks peab ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu puhul olema subjektiks ametiisik.[12] Sarnaselt süüteo objektiga tuleb ka subjekt eraldi selgeks teha vaid juhtudel, kus see on teo kirjeldusest lähtuvalt vajalik.[13]

Tegu[muuda | muuda lähteteksti]

Teo all mõistetakse inimkäitumist ehk millegi tegemist või tegemata jätmist. Tegu kirjeldavad veel selle välised asjaolud, mida nimetatakse teomodaliteediks. Need asjaolud on teo toimepanemise aeg, koht ja vahend.[14]

Tagajärg[muuda | muuda lähteteksti]

Tagajärg tuleneb teost ning toob kaasa mingi muudatuse või eeldatava muutuse ärajäämise välismaailmas. Teo tagajärg on vaja selgeks teha vaid tagajärjedelikti puhul, seejuures on tähtis tegu ja tagajärge selgelt eristada. Kuigi tagajärg tuleneb teost, siis ei ole see teo osa.[15]

Tagajärg tuleb süüdistatava teole selgelt omistada ning seda tehakse läbi kahe astme. Esiteks peab välja selgitama põhjuslikkuse teo ja tagajärje vahel, lähtudes põhimõttest conditio sine qua non (‘tingimus, ilma milleta mitte’).[16] Teiste sõnadega kasutatakse vajaliku tingimuse teooriat, mille järgi on põhjuslik seos olemas, kui ilma tegu toime panemata ei oleks tagajärge saabunud.[17]

Kui põhjuslik seos on olemas, peab teisel kontrolli astmel näitama, et toimepanija tagajärje eest ka vastutab. See tähendab, et määratletakse, kas tagajärg saabus tõepoolest vaid vaadeldava teo tulemusena. Näiteks tuleb selgeks teha, kas põhjuslikkuse ahelas on ebatüüpilisi või süüdistatava kontrolli alt väljas olevaid asjaolusid.[18]

Subjektiivsed tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Kui objektiivsed tunnused näitavad, kuidas tegu mõjutab välismaailma, siis subjektiivse koosseisu puhul tuleb hinnata, mis toimub teo toimepanija sees. See, kuidas tegija suhtub oma käitumisse, määrab süü suuruse ja ka selle ebaõiguse.[19]

Karistusseadustiku järgi on süüteo subjektiivsed tunnused tahtlus, ettevaatamatus, motiiv ja eesmärk.[20]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Karistusseadustik § 12 lg 1. – Riigi Teataja, RT I 2001, 61, 364.
  2. Sootak, J. “Karistusõigus. Üldosa” Tallinn: Juura 2018, lk 188.
  3. Sootak, J. “Karistusõigus. Üldosa” Tallinn: Juura 2018, lk 191.
  4. 4,0 4,1 Sootak, J. “Karistusõigus. Üldosa” Tallinn: Juura 2018, lk 191-192.
  5. Sootak, J. “Karistusõigus. Üldosa” Tallinn: Juura 2018, lk 192.
  6. Sootak, J. “Karistusõigus. Üldosa” Tallinn: Juura 2018, lk 193.
  7. Sootak, J. “Karistusõigus. Üldosa” Tallinn: Juura 2018, lk 199-200.
  8. Karistusseadustik § 113. – Riigi Teataja, RT I 2001, 61, 364.
  9. Sootak, J. “Karistusõigus. Üldosa” Tallinn: Juura 2018, lk 201.
  10. Sootak, J, Truu, M. “Karistusõiguse kaasuste lahendamise metoodikast” Tallinn: Juura 2020, lk 18.
  11. Sootak, J. “Karistusõigus. Üldosa” Tallinn: Juura 2018, lk 202.
  12. Karistusseadustik § 289. – Riigi Teataja, RT I 2001, 61, 364.
  13. Sootak, J, Truu, M. “Karistusõiguse kaasuste lahendamise metoodikast” Tallinn: Juura 2020, lk 18.
  14. Sootak, J. “Karistusõigus. Üldosa” Tallinn: Juura 2018, lk 202-203.
  15. Sootak, J. “Karistusõigus. Üldosa” Tallinn: Juura 2018, lk 204.
  16. Sootak, J, Truu, M. “Karistusõiguse kaasuste lahendamise metoodikast” Tallinn: Juura 2020, lk 19.
  17. Sootak, J. “Karistusõigus. Üldosa” Tallinn: Juura 2018, lk 210.
  18. Sootak, J. “Karistusõigus. Üldosa” Tallinn: Juura 2018, lk 221-222.
  19. Sootak, J. “Karistusõigus. Üldosa” Tallinn: Juura 2018, lk 230.
  20. Karistusseadustik § 12 lg 3. – Riigi Teataja, RT I 2001, 61, 364.