Nüüdisaegne õpikeskkond

Õppekeskkond

"Õppekeskkonnana mõistetakse õpilasi ümbritseva vaimse, sotsiaalse ja füüsilise keskkonna kooslust, milles õpilased arenevad ja õpivad. Õppekeskkond toetab õpilase arenemist iseseisvaks ja aktiivseks õppijaks, kannab põhihariduse alusväärtusi ja oma kooli vaimsust ning säilitab ja arendab edasi paikkonna ja koolipere traditsioone."

Nüüdisaegse õpikäsituse mudel

Nüüdisaegse õpikäsituse mudeli eesmärk peaks olema luua süsteem õpikäsituse erinevatest komponentidest, et seeläbi toetada õppimisega seotud probleemide lahendamist. Õppimine on protsess, kus kogemuse vahendusel kujunevad suhteliselt püsivad muutused tegevusvõimes. Need muutused võivad seisneda seniste teadmiste ümbermõtestamises või korrastamises, aga ka näiteks oskuste edasiarendamises või täiesti uue teadmise loomises.

Esitatud mudel püüab aidata kaasa järgmise kolme probleemi lahendamisele:

1. õpetamisprotsess ei ole alati piisavalt õppimis/õpilaskeskne (õpitu on inertne ja elukauge, igav, ei tugine konstruktivistlikule lähenemisele);
2. õpikeskkond ei ole alati piisavalt avatud ja koostöine (suhted õpilaste vahel ning õpilaste ja õpetajate vahel ei ole üksteist toetavad, sisemine motivatsioon on madal);
3. õppimise eesmärgina ei mõisteta alati sisu kõrval ka protsessi (enesejuhitud koostöise õppimise oskuse kujundamist).

Nüüdisaegne õpikäsitus peaks hõlmama kõrg- ja üldharidust ning pakutav süsteem võiks olla aluseks elukestva õppe jaoks õpikäsituse üldmudeli loomisel.

Selle Postareff ja Lindblom-Ylänne'i(2008) mudeli järgi iseloomustab näiteks nüüdisaegse õpetamisprotsessi kontekstis planeerimist õppija vajadustega arvestamine, eelteadmiste väljaselgitamine, ühine planeerimine ning avatus paindlikult kavandatut muuta, kui selleks on oluline põhjus. Õpetamine ei lähtu eelkõige õppekavast, õppematerjalist või õpetajast, vaid õppijatest, kes suunatakse uusi teadmisi konstrueerima eelteadmistele tuginevalt. Seejuures arvestatakse ka õppijate individuaalsete eripäradega.

Tutvustatud jooniselt on aga puudus laiem keskkond: ühiskondlikud ootused koolile, õpetajatele, koolilõpetajatele; aga ka füüsiline keskkond, mis peab toetama vaimset ja sotsiaalset keskkonda. Need on pildile integreeritud järgmisel joonisel.

Lühidalt võib välja tuua järgmised komponendid:

1. protsessid: toetavad, nt õpetamine ja juhtimine;
2. keskkond: regulatsioon (sh õppekava, õppevahendid), füüsiline/vaimne/sotsiaalne; ressursid (aeg, raha, vahendid);
3. organisatsioonikultuur: tavad, hoiakud, rutiinid, rituaalid;
4. õppimine: ainekeskne, õppijakeskne, relevantne; enesejuhitud; koostöine; personaliseeritud (õppija eripärade väärtustamine ja sellest lähtuv toetamine);
5. õpilased: omavahelistes suhetes, suhetes õpetajate, lapsevanemate ja õppesisuga (õppimine jm protsessid);
6. õpilased: omavahelistes suhetes, suhetes õpilaste, lapsevanemate ja õppesisuga (õpetamine, õppimine jm protsessid);
7. lapsevanemad: suhetes laste ja õpetajatega ning õppesisuga (õpetamine, õppimine jm protsessid)

Nüüdisaegse õpikäsituse mudeli abil peaksime saavutama avatud ja seoseid loovad hoiakud, ette valmistama elukestvaks õppeks ja nii saab pidevalt vastavalt vajadusele uuendada dünaamilist teadmiste ja oskuste baasi. Nende sihtide saavutamiseks on olulised kuus õpieesmärki: enesejuhitud ja koostöine õpe, emotsionaalne rahulolu ja sisemine motivatsioon, valmisolek ebakindluseks ja sallivus (vt joonist). Neid eesmärke aitavad saavutada nüüdisaegsele õpikäsitusele iseloomulikud elemendid, mida võib kategoriseerida kolme omavahel tihedalt seotud gruppi: arusaam õppimisest, seda toetav õpikeskkond ja viimases toimuvad õppimis- ja õpetamisprotsessid. Nüüdisaegse õpikäsituse elemendid on seejuures osaliselt kattuvad. Näiteks saame õppimisest aru kui konstruktivistlikust protsessist, peame kujundama õpikeskkonna, mis toetab konstruktivismile omaselt ise eesmärkide seadmist ja õppe personaliseerimist ning kavandama ka õpetamisprotsessi nii, et õppijatel oleks võimalik konstrueerida oma teadmised olemasolevatele tuginevalt.

Nüüdisaegse õpikäsituse tunnused

Nüüdisaegse õpikäsituse tunnuseks on avatud õpikeskkond, kus on võimalus läheneda õppijakeskselt. Eesti koolides kasutatakse avatud õpikeskkonnana avatud ruumi, näiteks Tartu Hansa Kool, Põlva Gümnaasium, Viljandi Gümnaasium. Avatud (hajutatud ülesehitusega) keskkonna all mõeldakse mitmetest vabatarkvaralistest vahenditest loodud keskkondi, kus infovooge võib ühest vahendist teise tõmmata vastavalt kasutaja huvidele ja eesmärkidele ning erinevad õpitegevused on jagatud paremini sobivate vahendite vahel. Avatud keskkonnad on paindlikud ja lihtsad. Nad koosnevad erinevatest sotsiaalse tarkvara vahenditest. Pärast seda, kui õpetaja on omandanud teatud sotsiaalse tarkvara kokkuliigendamise tehnilised põhimõtted (nt vood, märksõnad, voogude kokkusegamine), on ta võimeline valima suure hulga tarkvaralahenduste hulgast ja need kokku seadma oma õpikeskkonnaks.