Moore'i paradoks

Allikas: Vikipeedia

Ühes oma loengus juhtis George Edward Moore tähelepanu kummalisele vastuolule, mida ilmutab näiteks ütlus: "Väljas sajab, aga ma ei usu, et väljas sajab." Seevastu "Väljas sajab, aga ta ei usu, et väljas sajab" on täiesti korrektne väide. See paradoks, mida tuntakse ka Moore'i paradoksi nime all, oleks võinud ununeda, kuid väidetavalt läks Ludwig Wittgenstein sellest paradoksist kuulda saades keset ööd Moore'i juurde, nõudes, et Moore loengu sisu kohe kordaks. Igal juhul sobib see paradoks hästi sissejuhatuseks Wittgensteini hilisfilosoofiale.

Mõlemad laused on saadud kahe lühema lause ühendamisel sidesõnaga "ja": (1) "Vihma sajab" ja (2a) "Ma ei usu, et vihma sajab" või (2b) "Ta ei usu, et vihma sajab."

Nii (2a) kui ka (2b) on ühtmoodi ühitatavad lausega (1): kummalgi juhul saavad mõlemad üheaegselt olla tõesed. Ometi ei saa keegi vastuoludeta öelda koos (1) ja (2a).

Lahendused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võimalik lahendus on järgmine. Lause "Ta usub, et p" (kus p on mingi propositsioon) kirjeldab teatavat osa maailmast, nimelt kellegi uskumust. Ent lause "Ma usun, et p" ei toimi kirjeldusena minu kohta, vaid lihtsalt propositsiooni p jaatusena. Kui ma seon end "p" jaatamisega, siis ma seon end ka selle jaatamisega, et "Ma usun, et p", ja ümberpöördult. Kolmandas isikus esitatud lause puhul on asi teisiti. Seega võiks öelda, et esimeses ja kolmandas isikus esitatud uskumuseomistustel on erinev loogiline vorm.

Võrdlus teadmiseomistustega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teadmiseomistused käituvad teistmoodi. Lause "Ma tean, et sajab, kuigi tegelikult ei saja" on vastuoluline, kuid vastuoluline on ka lause "Jaan teab, et sajab, kuigi tegelikult ei saja." Asi on selles, et kui kellelegi (ükskõik, kas esimeses või kolmandas isikus) omistatakse p teadmine, siis sellega ühtlasi kinnitatakse, et p on tõene. Mingit uskumust nimetatakse teadmiseks ainult juhul, kui seda peetakse tõeseks uskumuseks.

Ent samalaadseid paradokse võib konstrueerida ka teadmiseomistuste puhul.