Mitmekultuuriline haridus

Mitmekultuuriline haridus on õpistrateegiate kogum, mis on välja töötatud, et aidata õpetajal reageerida mitmetele probleemidele, mida nende õpilaste kiiresti muutuv endaga kaasa toodav kultuuriruum tekitab. See annab õpilastele teadmisi erinevate gruppide ajaloo, kultuuri ja panuse kohta; see eeldab, et tulevane ühiskond on pluralislikum. Põhiülesandeks on paralleelide tõmbamine eri kultuuride ja arusaamade vahel, sinna hulka kuuluvad etnilised uuringud ning naise ühiskondliku rolli uurimine, lisaks tõlgendantatakse sisu seotud akadeemilistest valdkondadest. Seda peetakse hariduseks, mis edendab kaasamise, mitmekesisuse, demokraatia, oskuste omandamise, uurimise, kriitilise mõtlemise, väärtuste perspektiivi ja eneseanalüüsi põhimõtteid. Uuringud näitavad, et selline õpetamismeetod on tõhus sisserändajate haridusalaste saavutuste edendamiseks. Sellise haridussuuna taga on uuendusmeelsed liikumised, kes üritavad koolisüsteemi ümber kujundada.

Ülesanded ja eesmärgid[muuda | muuda lähteteksti]

Arvamused mitmekultuurilise hariduse ülesannetest ja eesmärkidest kipuvad haridusfilosoofide ja liberaalsete poliitika teoreetikute vahel lahku minema. Haridusfilosoofid väidavad, et vähemusgrupi kultuuri säilitamiseks tuleb edendada laste võimalusi autonoomseks arenguks, tutvustades neile uusi ja erinevaid ideid. Selline meetod aitab lastel kriitilisemalt mõelda ja julgustab neid omama avatud mõtteviisi. Teisalt pooldavad poliitika teoreetikud multikultuurset haridust, mis nõuab sotsiaalset tegevust. Seega on õpilastel olemas teadmised, väärtused ja oskused, mida läheb vaja ühiskondlike muutuste esilekutsumiseks ja nendes osalemiseks. Tulemuseks on õiglus ohvriks langenud ja tõrjutud etnilistele rühmadele. Sellise mudeli kohaselt toimivad õpetajad muutuse algatajana, edendades asjakohaseid demokraatlikke väärtusi ja andes õpilastele võimaluse tegutseda. Mitmekultuurilisel haridusel on palju eesmärke:

Kodaniku heaolu edendamine
Parandada ajalooliste andmetega õpilaste maailmapilti
Suurendada vähemuste enesehinnangut
Suurendada erilaadsete õpilaste omavahelist kokkupuudet
Säilitada vähemusrahvuste kultuur
Edendada laste autonoomiat
Edendada sotsiaalset õiglust ja võrdsust
Anda õpilastele võimalus multikultuurses integreeritud maailmas majanduslikult toime tulla

Loetletud tulemused võivad õpetajalt nõuda suurt ajakulu või täiendavaid jõupingutusi, et tagada soovitud eesmärkide saavutamine. Multikultuuriline haridus peab oma ideaalses vormis olema pigem aktiivses ja tahtlikus struktuuris kui passiivses ja juhuslikus lähenemises.

On lõpmata palju viise, kuidas tagada, et selline hariduslik lähenemine oleks sihipärane ja edukas. Kehtestatud õppekava kohandamine ja muutmine on eeskujulik lähenemisviis vähemusrahvaste kultuuri säilitamiseks. Lühike koolitus kaastundlikusest, eraldi peatükid etniliste vähemuste tähtpäevadest, tähelepanu pööramine ebaõiglastele olukordale, mis puudutavad eelarvamusi, on näited tagasihoidlikumatest lähenemisviisidest, mis toovad õpilastele tõenäoliselt vähem pikaajalist kasu. Multikultuuriline haridus peaks ulatuma autonoomiast kaugemale, tutvustades õpilastele mitmeid piirkondi, edendades süvendatud mõistmist ja pakkudes erinevate tavade, ideede ja eluviiside ülevaadet; see on ühiskondliku ümberkujundamise ja taasülesehituse protsess. Naijian Zang on öelnud: "Kaasava ülikoolilinnaku keskkonna loomine on keeruline, kuid suur on ka isiklik tasu, mis saadakse ülikooli laboratooriumi loomisel, et õppida, kuidas keerulises maailmas elada ja omavahel suhelda ning valmistada õpilasi ette, et nad annaksid sellele maailmale olulise panuse".

Arvamused[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmekultuuriline haridus ja poliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Koolisüsteemi demokraatia pooldajad, keda juhtis John Dewey (1859–1952), väitsid, et kõigi laste harimiseks on vaja avalikku haridust. "Üldine hääletamine ja haridus muudaks meie ühiskonna demokraatlikumaks. Haritud valijad mõistaksid poliitikat ja majandust ning teeksid mõistlikke otsuseid". Hiljem, 1960. aastatel, väitsid avaliku hariduse pooldajad, et töötavate inimeste harimine kõrgemale tasandile (nt G.I. Bill) viiks lõpule meie üleminekut deliberatiivsele või osalusdemokraatiale. Seda seisukohta on hästi välja toonud poliitiline filosoof Benjamin R. Barber raamatus "Strong Democracy: Participatory Politics for a New Age" (Tugev demokraatia: osalusdemokraatia uue ajastu jaoks), mis ilmus 1984. aastal ja teist korda 2003. aastal. Barberi sõnul soodustaks mitmekultuuriline haridus riigikoolides mitmekesisuse aktsepteerimist. Levinson (2009) väidab, et "mitmekultuuriline haridus on segatud nii paljude erinevate arusaamadega, et see on paratamatult iseenesest vastuoluline nii teoorias kui ka praktikas, see ei suuda samaaegselt saavutada kõiki eesmärke, mida ta peaks teenima" (lk 428). "Mitmekultuuriline haridus peaks peegeldama õpilaskonda ning edendama mitmekesisuse mõistmist domineerivale kultuurile ja olema kaasav, nähtav, tähistatud ja käegakatsutav. Mitmekultuuriline haridus on sobiv kõigile". Banksi (2013) sõnul on "mitmekultuurilise hariduse põhieesmärk muuta õpetamis- ja õppimisviise nii, et mõlema soo õpilastel ja erinevatel kultuurilistel, etnilistel ning keelelistel rühmadel oleksid õppeasutustes võrdsed võimalused õppida" (lk 10). Kodanikud vajavad mitmekultuurilist haridust, et alustada dialoogi kaaskodanike ja tulevaste kodanikega Lisaks peaks mitmekultuuriline haridus hõlmama ettevalmistust aktiivseks osaluseks kodanikuühiskonnas. Mitmekultuuriline haridus on viis kodaniku heaolu edendamiseks. Levinson (2009) kirjeldab nelja viisi, kuidas seda teha: "Alates teiste kultuuride tundmaõppimisest tuleb tolerantsus, tolerantsus edendab austust, austus viib avatud mõtlemiseni, mille tulemuseks on kodaniku mõistlikkus ja võrdsus" (lk 431–432).

James Banks[muuda | muuda lähteteksti]

James Banks, elukestev liider mitmekultuurilises hariduses ja endine president nii Rahvusliku Sotsiaaluuringute Nõukogus kui ka Ameerika Hariduseuuringute Assotsiatsioonis, kirjeldab tasakaalustavaid jõude nii: "Kodakondsusõpet tuleb 21. sajandil rahvusriikides ümber kujundada rassilise, etnilise, kultuurilise, keelelise ja usulise mitmekesisuse süvenemise tõttu. Mitmekülgses demokraatlikus ühiskonnas peaksid kodanikud saama säilitada oma kultuurikogukondade sidemed, samas osaleda tõhusalt ka ühises rahvuskultuuris.Ühtsus ilma mitmekesisuseta toob kaasa kultuurilised repressioonid ja hegemoonia. Mitmekesisus ilma ühtsuseta viib balkaniseerumiseni ja rahvusriigi purunemiseni. Mitmekesisus ja ühtsus peaksid demokraatlikes mitmekultuurilistes rahvusriikides eksisteerima delikaatses tasakaalus. Koolide õppekavade koostamine mitmekultuurilises demokraatias hõlmab mõningate väärtuste vahel valimist. Koolid ei ole neutraalsed. Need loodi ning rahastati demokraatia ja kodakondsuse edendamiseks. Demokraatlik seisukoht ei ole neutraalne; õpetajad peaksid aitama koolidel propageerida mitmekesisust. Kooli neutraalsuse müüt pärineb positivismi filosoofia halvast arusaamast.Neutraalsuse asemel peaksid koolid kavandama ja õpetama koostööd, vastastikust austust, üksikisikute väärikust ja sellega seotud demokraatlikke väärtusi. Koolid, eriti integreeritud koolid, pakuvad rikkalikku aluspinda, kus õpilased saavad üksteisega kohtuda, õppida koos töötama ja olema kaalutlevad otsuste tegemisel. Lisaks demokraatlikele väärtustele on arutelustrateegiad ja otsuste tegemise õpetamine põhituumad mitmekultuurilise hariduse jaoks".

Meira Levinson[muuda | muuda lähteteksti]

Levinsoni sõnul esindavad mitmekultuurilise hariduse arusaamu kolm rühma. Need rühmad on poliitilised ja haridusfilosoofid, haridusteoreetikud ning hariduspraktikud. "Nende rühmade liikmete mõtetes on mitmekultuuriline haridus koolides erinev ja mõnikord vastuoluliste eesmärkidega. Filosoofid näevad multikultuurset haridust kui meetodit vastuseks vähemustele ühiskonnas, kes propageerivad oma rühma õigusi või kes pooldavad selle rühma liikmetele erilist arvestust, mis on vahend lapse iseseisvustunde arendamiseks ja kodaniku heaolu funktsiooni täitmiseks. Haridusteadlased erinevad filosoofidest, sellepoolest, et teoreetikud püüavad koole ja õppekavasid ümberkorraldada "sotsiaalse õigluse ja tegeliku võrdsuse" kehtestamiseks" (Levinson, 2010, lk 433). "Sellisel viisil koolide ümberkorraldamisel loodavad haridusteoreetikud, et ka ühiskond kujundatakse ümber, sest mitmekultuurilist haridust saanud õpilased saavad poliitilise maastiku panustavateks liikmeteks. Kolmas ja viimane grupp, hariduspraktikud, on seisukohal, et mitmekultuuriline haridus suurendab vähemus kultuuridest pärinevate õpilaste enesehinnangut ja valmistab neid ette maailmaturul edukaks hakkama saamiseks." Kuigi need eesmärgid kohati kattuvad, märgib Levinson, et üks eesmärk, millele viitavad kõik kolm haridusvaldkonnas tuntud rühma, on "mineviku korrigeerimine" (lk 435).

Joe Kincheloe ja Shirley Steinberg[muuda | muuda lähteteksti]

Kincheloe ja Steinberg kirjeldasid 1997. aastal ilmunud raamatus "Changing Multiculturalism" (Muutunud mitmekultuurilisus) segadust terminite "mitmekultuurilisus" ja "mitmekultuuriline haridus" kasutamisel. Püüdes selgitada teemat puudutavat vestlust, töötasid nad välja terminite kasutamise taksonoomia. Autorid hoiatavad oma lugejaid, et nad propageerivad avalikult kriitilist mitmekultuurilist seisukohta ja et lugejad peaksid seda arvestama oma taksonoomiat arvesse võttes. Oma taksonoomia järgi jagavad Kincheloe ja Steinberg mitmekultuurilisuse viite kategooriasse: konservatiivne mitmekultuurilisus, liberaalne mitmekultuurilisus, pluralistlik mitmekultuurilisus, vasakessentsialistlik mitmekultuurilisus ja kriitiline mitmekultuurilisus. Need kategooriad põhinevad Ameerika ühiskonna kahe suurima poliitilise mõttekooli (liberalismi ja konservatiivsuse) uskumuste alusel ning need peegeldavad iga poliitilise mõtte osa. Levinsoni (2010) ideede järgi vaatavad konservatiivne mitmekultuurilisus, liberaalne mitmekultuurilisus ja pluralistlik mitmekultuurilisus mitmekultuurilist haridust olemasoleva õppekava lisandina, samal ajal kui vasakessentsialistlik mitmekultuurilisus ja kriitiline mitmekultuurilisus näevad ette hariduse ja sellega koos ka ühiskonna ümberkorraldamise.

David Labaree[muuda | muuda lähteteksti]

David Labaree demokraatliku võrdõiguslikkuse ideoloogia, mida on kirjeldatud 1997. aastal ilmunud artiklis "Public Goods, Private Goods: The American Struggle Over Educational Goals" (avalikud ja erahüved: Ameerika võitlus haridusalaste eesmärkide pärast) on järjekordne hea näide mitmekultuurilise hariduse erinevatest aspektidest. Kui õpetaja kasutaks Labaree demokraatlikku võrdsust, oleks õpilastel tunne nagu nad kuuluksid klassiruumi, lisaks õpetaks see õpilastele võrdset kohtlemist ja toetaks mitmekultuurilisust, julgustaks mitteakadeemilisi õppekavade valikuid ja arendaks ühist õppimist. Labaree demokraatliku võrdõiguslikkuse kasutamine toetab mitmekultuurilist haridust, sest: "Demokraatlikul poliitilisel areenil peetakse kõiki võrdseks (ühe inimese reegli järgi, üks hääl), kuid seda poliitilist võrdsust saab kahjustada, kui suureneb ka kodanike sotsiaalne ebavõrdsus". Pakkudes lastele võimalusi erinevate kultuuride, võimete ja etniliste rühmadega tutvumiseks, lubame lastel paremini tundma õppida neid, kes on teistest erinevad, lootusega kasvatada ühiskonnas aktsepteerimist. Kajastades erinevaid kultuure, mida õpilased klassiruumis endaga kaasa toovad, tunnevad lapsed end nagu neil oleks hääl või koht koolis.

Mitmekultuurilised haridusprogrammid õpetajatele[muuda | muuda lähteteksti]

Uued õpetajad võivad oma õpilaste mitmekesisuse suhtes pimedad olla, mis võib viia eri kultuuride üldistamise ja stereotüüpideni. Uued õpetajad, kes on võimelised mitmekultuurilise hariduse klassi tooma, suurendavad teadmisi mitmekesisusest, muudavad mitmekultuurilisuse hoiakud ja valmistavad ka ennast ette mitmekultuurilise hariduse õpetamiseks erineva taustaga õpilastele (Wasonga, 2005). Nende õpetajate ettevalmistamisega kaasneb suutlikus tõhusalt vastu astuda hirmudele ja kinnisusele rääkida tundlikest teemadest, nagu mitmekesisuse probleemküsimused ja arvamuste ümberkujundamine, mida õpilased võivad omada eri kultuuride suhtes. Mitmekultuurilise hariduse kursused viivad õpetaja silmaringi avardumiseni, sealhulgas ka nende muutmine avatumaks sellistele probleemidele ja positiivselt nende valmisoleku mõjutamine õpetada oma õpilastele mitmekultuurilist haridust. Sarnane tulemus tuli välja ka teises uuringus, kus multikultuurse hariduse kursus tõi kaasa "teiste kultuuride teadlikkuse, mõistmise ja väärtustamise". See hõlmas paremat nägemust mitmekultuurilisest keskkonnast klassiruumis, paindlikumaks muutumist mitmekultuurilisuse küsimustes ja erinevate õpilaste erinevate vaatenurkadega leppimist (Cho & DeCastro-Ambrosetti, 2005). Mõned praktikant õpetajad tunnevad endiselt ebakindlust, kuna neil puudub teadmine mitmekultuurilisuse kohta, mis võib nõuda täiendavaid kursusi, mille eesmärk on õpetada õpetajaid nende õpilaste kultuuride mitmekesisuse kohta.

Mitmekultuuriline haridus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvaheliselt tunnustatud õppekavadel põhineva üldhariduse võimalused aitavad kaasa ekspordi- ja välisinvesteeringute tegevuskava rakendamisele ning teaduse ja kõrghariduse rahvusvahelistumise tegevuskavade elluviimisele, diplomaatide roteerimisele ja välisspetsialistide töötamisele Eestis.

Lähtuvalt põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest võib Eestis õppetööd läbi viia rahvusvahelise bakalaureuseõppe organisatsiooni IBO (International Baccalaureate Organization) poolt välja töötatud õppekava või Euroopa Koolide põhikirja konventsiooni alusel välja töötatud õppekava alusel.

IB (International Baccalaureate)

eelkooli ja põhikooli algklasside õppeprogramm (PYP – Primary Years Programme)
põhikooli keskastme õppeprogramm (MYP – Middle Years Programme)
gümnaasiumi diplomiõppe programm (DP – Diploma Programme)

EB (European Baccalaureate)

eelkooli õppeprogramm (N1–N2 – nursery)
noorema kooliaste õppeprogramm (P1–P5 – primary)
vanema kooliaste õppeprogramm (S1–S7 – secondary)

Mitmekultuurilised Eesti koolid[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmekultuurilised lasteaiad[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]