Marleasing SA v La Comercial Internacional de Alimentacion SA
Marleasing SA v La Comercial Internacional de Alimentacion SA (1990) C-106/89 on oluline Euroopa Liidu kohtu kaasus, mis puudutab direktiivide kooskõlalise tõlgendamise küsimust. Täpsemalt, kohus otsustas kas Euroopa Liidu riikide kohtud peavad tõlgendama siseriikliku õigust Euroopa Liidu õiguse valguses isegi kui vastav direktiiv ei ole siseriiklikult vastu võetud. Koos asjaga Sabine von Colson ja Elisabeth Kamann v Land Nordrhein-Westfalen oli oluline lahend direktiivide kaudse õigusmõju põhimõtte väljakujunemisel.
Asjaolud[muuda | muuda lähteteksti]
Hispaania äriühing Marleasing SA (Marleasing) esitas kohtusse nõue teise äriühingu La Comercial Internacional de Alimentacion SA (La Comercial) sundlõpetamiseks. Nõue põhjenduseks nad tõid välja, et La Comercial'i asutamisleping oli "alusetu, võltsitud tehing, mis oli loodud ainuüksi eesmärgiga petta La Comerciali võlausaldajaid". La Comercial aga vaidles vastu, et vastavalt direktiivi 68/151/EMÜ artiklile 11 asutamislepingu "alusetus" ei ole piisavaks põhjuseks äriühingu sundlõpetamiseks.
Hispaania kohus pöördus Euroopa Kohtusse eelotsuse taotlusega, küsides, kas on võimalik sundlõpetada ühingu alusel, mis ei ole loetletud direktiivi 68/151/EMÜ artiklis 11, kui liikmesriik ei ole võtnud vastu vastava direktiivi.
Kohtuotsus[muuda | muuda lähteteksti]
Vastates eelotsuse küsimusele Euroopa Kohus rõhutas kooskõlalise tõlgendamise olulisust siseriiklike vaidluste lahendamisel. Sealjuures kohus vastas eelotsuse küsimusele, et õiguse kohaldamisel liikmesriikide kohtud on kohustatud tõlgendama siseriikliku õigust EL õiguse valguses vaatamata sellele kas üks või teine direktiiv on siseriiklikult vastu võetud või mitte.