María Blanchard

María Gutiérrez-Cueto Blanchard (6. märts 1881, Santander – 5. aprill 1932, Pariis) oli Hispaania maalikunstnik. Ta oli tuntud kui kubismi unikaalse stiili väljaarendaja. Teda peetakse kubismi suurimaks ja olulisemaks naiskunstnikuks.^[1]^[2]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

María Blanchard sündis 6. märtsil 1881 Santanderis, Hispaanias.^[3] María sündis mitme terviseprobleemiga^[4], mis oli põhjustatud kunstniku ema raseduse ajal hobuselt maha kukkumisest. See väärareng, küfoskolioos ehk kõvervildakselgsus, mõjutas suurt osa tema elust. Tema kasv oli pidurdunud ja ta kõndis longates, millega kaasnes koolikiusamine.^[5] Varases elueas kogetud emotsionaalset valu näeb ka tema tööde temaatikas. Blanchard otsustas kunsti kasuks, et väljendada enda valu.^[6]

Vanemate poolt julgustatuna, reisis ta 1903. aastal Madridi, et õppida Emilio Sala käe all, kelle joonistamise täpsus ja värviküllus mõjutasid Blanchardi esimesi kompositsioone. Peale Blanchardi isa surma 1904. aastal, kolis tema perekond Madridi.1906. aastal läks Blanchard õppima Fernando Álvarez de Sotomayori juurde ning võttis osa San Fernando Kuningliku Akadeemia Kaunite Kunstide näitusest. Kaks aastat hiljem osales ta uuesti, võites teose “Los primeros pasos” maalimise eest kolmanda auhinna. Samal aastal kolis ta Manuel Benedito töökotta. Santanderi provintsi nõukogu ja tema kodulinna linnavolikogu määras Blanchardile stipendiumid, mida ta kasutas õpingute jätkamiseks Pariisis.^[7]^[8]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Blanchard oli peamiselt tegev kubismis. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil otsustas ta aga naasta kujutava kunsti juurde, mis oli talle iseloomulikum. Tema liikumine läbi kubismi andis talle võimaluse muuta värvikasutust, mis aitas kaasa tema hilisema loomingu rikastumisele.

Enda elu ajal ei jõudnud María Blanchard analüütilise kubismi vormi ja tunnuste lahkamiseni, kuid eeldas, et see omandab kubistliku mõju ning assimileeris selle enda loomingusse läbi sügavate värvide. Mitmed Blanchardi selle ajastu maalid on kuulsad, näiteks "Mujer con abanico" (1916, “Naine lehvikuga”, Reina Sofía Kunstikeskus, Madrid), "Naturaleza muerta" (1917, “Natüürmort”) ja "Mujer con guitarra" (1917, “Naine kitarriga”). Need teosed on kunstniku intensiivsete õpingute näideteks, mille ta oli teostanud enda loomingus, objektide või modellide, anatoomia ja värvide tasakaaluga. Peale seda etappi naaseb Blanchard kujundlike tehnikate juurde, loobumata avangardi panusest.^[7]