Manon Lescaut (Puccini)

Allikas: Vikipeedia

Manon Lescaut on Giacomo Puccini ooper neljas vaatuses Antoine François Prévost' romaani "Manon Lescaut" ainetel. Libreto autor oli helilooja koostöös Ruggero Leoncavallo Marco Praga, Domenico Oliva, Luigi Illica ja Giuseppe Giacosaga. Esietendus oli Torinos, Regio teatris 1 veebruaril 1893.

Tegelased[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Manon Lescaut (sopran)
  • Lescaut, tema vend (bariton)
  • Renato Des Grieux (tenor)
  • Geronte di Ravoir (bass)
  • Edmondo, tudeng, Des Grieux sõber (tenor)
  • Kõrtsmik (bass)
  • Tantsuõpetaja (tenor)
  • Laulja (metsosopran)

Tegevustik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Prantsusmaal, 18. saj teisel poolel

Esimene vaatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Amiens'i keskväljakul. Des Grieux veedab sõprade seltsis aega ja naljatleb tütarlastega. Saabub tõld, millest astuvad välja Manon, tema vend Lescaut. Manon peab vastu tahtmist perekonna sunnil kloostrisse minema. Manoni ja Des Grieux' vahel puhkeb armastus esimesest silmapilgust. Edmondo hoiatab Des Grieux'd, et rikkal Gerontel on plaanis kõrtsmiku abiga Manon röövida ja endaga koos Pariisi viia. Des Grieux hoiab röövi ära ja veenab Manoni koos põgenema. Pärast mõningasi kõhklusi Manon nõustub. Lescaut lohutab Gerontet ja on veendunud, et Manon jätab õige pea elu Des Grieux'ga.

Teine vaatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Manon on jätnud maha Des Grieux' ning temast on saanud rikka Geronte armuke. Ta meenutab kahetsusega vaeseid kuid õnnelike aegu Des Grieux kõrval. Saabub Lescaut, Manon küsib temalt Des Grieux' kohta uudiseid. Vahepeal on end sisse seadnud muusikud ning tantsijad, algab tantsutund. Manon võtab kõigest osa ükskõikselt. Kui tund saab läbi, jääb Manon üksi ning ootamatult tormab tuppa Des Grieux. Manon palub noormehelt oma käitumise pärast andestust. Des Grieux annab järele ja noored embavad teineteist. Järsku tuleb ruumi Geronte ja avastab Manoni teise mehe embuses. Manon solvab Gerontet, kes lahkub ähvarduste saatel. Lescaut soovitab noortel kiiresti põgeneda, kuid Manon viivitab, sest tahab enne kõik ehted kaasa võtta. Geronte kutsel tulevad sandarmid ja arreteerivad Manoni varguse ja prostitutsiooni eest.

Kolmas vaatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Le Havre'i sadam. Manon saadetakse maalt välja asumisele New Orleansi. Kõik Des Grieux ja Lescaut' püüded Manoni vabastada on nurja läinud. Kõik väljasaadetud astuvad ükshaaval laevale. Des Grieux, kes ei suuda leppida sellega et peab Manonist lahku minema, saab kaptenilt loa temaga kaasa minna.

Neljas vaatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tühermaa Ameerikas. Põgenenud New Orleansist Manon ja Des Grieux on teel, et jõuda ühe inglise kolooniani. Manon on väga nõrk ja haige. Des Grieux jätab Manoni puhkama ja läheb vett otsima. Manon meenutab õudusega oma eelnenud elu. Des Grieux tuleb tagasi ning Manon sureb tema käte vahel.

Ajaloost[muuda | redigeeri lähteteksti]

Idee panna muusikasse Prévost' romaan, vaid mõni aasta pärast prantsuse helilooja Jules Massenet' ooperi "Manon" triumfaalset edu Pariisi Koomilises Ooperis, tuli Puccinilt endalt. Puccini kaitses tuliselt oma veendumusi kuigi sõbrad hoiatasid teda suurt riski võtmast. "Massenet tunnetab seda lugu prantslasena, puudri ja menuettidega; mina tunnetan seda itaallasena, meeleheiliku kirega", ütles ta. Puccinil oli oma kindel idee ka teose libreto ülesehitusest, kaasates töösse koguni viis librettisti, nende hulgas ka Ruggero Leoncavallo, kes oli oma karjääri alguses, ega teadnud kas valida kirjaniku või helilooja elukutset. Viis libretisti oli loomulikult liiga palju ja ooperi kirjutamine võttis aega kolm aastat.

"Manon Lescaut" on tema esimene , milles võib ära tunda küpse Puccini stiili. Dramaturgiliselt on see Puccini üks kõige süngemaid ja meeleheitlikumaid oopereid. Viimane vaatus on praktliselt tervikuna ainult Manoni surmastseenile üles ehitatud. Meeldejääv on kolmanda vaatuse stseen kooriga, kus prostituudid Ameerikasse saadetakse, kus erinevad komponendid - rahva hüüded, väljasaadetute nimetamine, Lescaut' freneetiline ärevus ning Des Grieux meeleheide - sulavad kokku üheks sugestiivseks tervikuks.

Esietendus Torinos võeti vastu tormiliste kiiduavaldustega nii publiku kui kriitika poolt. "Üks tugevamaid kui mitte kõige tugevam noor itaalia ooperihelilooja." Edu - kõige üksmeelsem kogu tema karjääri jooksul - lõi aluse tema rahvusvahelisele tuntusele ning tegi lõpu majanduslikele probleemidele.