Ligand

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel kõneleb liganditest anorgaanilises keemias; ligandite kohta biokeemias loe artiklist Ligand (biokeemia), muudes tähendustes aga Ligand (täpsustus).

Koobalti kompleksühend [HCo(CO)4] viie ligandiga.

Ligand on ioon või molekul (funktsionaalrühm), mis seondub keskse metalliaatomiga (kompleksühendi tuumaga), moodustades kompleksühendi.

Metalli ja ligandi vahelise sideme moodustudes annab ligand tavaliselt ära ühe või mitu elektronipaari. Metalli-ligandi side võib olla eri tüüpi, kovalentsest sidemest ioonilise sidemeni. Sidemete arv võib ulatuda ühest kolmeni. Ligande käsitletakse Lewise alustena, ehkki vahel harva esineb ka Lewise hapete seas "ligande".[1][2]

Metallid ja poolmetallid seonduvad liganditega praktiliselt igal juhul, ehkki kõrgvaakumis saab tekitada gaasilisi "paljaid" metalliioone. Kompleksühendis määratlevad ligandid tsentraalaatomi reaktiivsuse, sealhulgas ligandite asenduskiirused, ligandite endi reaktiivsuse ja redoksreaktsioonid. Ligandi valik on mitmel praktilisel alal olulise tähtsusega, sealhulgas bioanorgaanilises keemias, meditsiinikeemias, homogeenses katalüüsis ja keskkonnakeemias.

Ligande liigitatakse mitmel viisil: laengu, suuruse, koordineeriva(te) aatomi(te) ja metallile antud elektronide arvu järgi.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kompleksühendeid on tuntud juba 1800. aastate algusest, näiteks berliini sinist ja vaskvitrioli. Läbimurre saabus, kui Alfred Werner viis kokku valemid ja isomeerid. Muuhulgas tõestas ta, et paljude koobalt(III)- ja kroom(III)ühendite valemid muutuvad arusaadavaks, kui arvestada, et metallil on oktaeedrilises paigutuses kuus ligandi. Esimesena kasutasid terminit "ligand" Alfred Stock ja Carl Somiesky ränikeemias. Teooria võimaldab mõista erinevust koordineeritud ja ioonilise kloriidi vahel koobalti amiinkloriidide seas ning selgitada mitmeid varem selgitamatuid isomeere. Esimest kompleksühendit heksooli optilisteks isomeerideks lagundades tõestati, et süsiniku kompleksühendid on paratamatult kiraalsed.[3][4]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Cotton, Frank Albert; Geoffrey Wilkinson, Carlos A. Murillo "Advanced Inorganic Chemistry" 1999 (1355 lk) ISBN 0471199575, 9780471199571
  2. Miessler, Gary L.; Donald Arthur Tarr "Inorganic Chemistry" 1999 (642 lk) ISBN 0138418918, 9780138418915
  3. Jackson, W. Gregory; Josephine A. McKeon, Silvia Cortez (2004-10-01). "Alfred Werner's Inorganic Counterparts of Racemic and Mesomeric Tartaric Acid: A Milestone Revisited". Inorganic Chemistry 43 (20): 6249–6254. doi:10.1021/ic040042e. PMID 15446870
  4. Bowman-James, Kristin (2005). "Alfred Werner Revisited: The Coordination Chemistry of Anions". Accounts of Chemical Research 38 (8): 671–678. doi:10.1021/ar040071t. PMID 16104690.