Leem
Leem (murdes ka roog[1][2]) on tangudest, ubadest, hernestest, läätsedest, kapsastest, kalast, lihast või käkkidest ja veest keedetud vedel toit.[3]
Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
Paljud leemed olid tavanditoidud: pulma lõppedes pakuti tavaliselt kapsa- ja käkileent (saartel lisaks herne- ja oaleent), matustel herne-, kapsa- ja käkileent, mardipäeval oa- ja hanerupskileent.[2]
Alates 19. sajandi keskelt levis selline leeme tegemise viis, et keedeti kartuleid koos nisupüülist klimpide, manna ja riisiga. Sellist leent (samuti körti) hakati hiljem kutsuma supiks.[3] Sõna supp on eesti keeles suhteliselt uus, see võeti kasutusele alles 19. sajandi lõpus ja on laenatud saksa keelest. Rahvas kasutas varem sõna leem ja ka rahvaluules on juttu leemekulbi liigutajatest. Esmaspäevad, teisipäevad, reeded ja pühapäevad olid talurahval supipäevad.[4]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ [1] Väike murdesõnastik. Vaadatud 18. veebruar 2022.
- ↑ 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. lk 136
- ↑ 3,0 3,1 Esivanemate varandus. [Rahvateaduslik teatmik]. 1993. Toimetanud A. Vaserik. Tartu. Lk 54
- ↑ Rammus toit Pealinn. 06. mai 2019. Vaadatud 18. veebruar 2022.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Aliise Moora, "Eesti talurahva vanem toit" (1. osa), Valgus, 1980.
- Aliise Moora, "Tavandi- ja peotoitudest eesti külas", Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXIX, 1976.