Lavaline rahvatants

Lavaliseks rahvatantsuks nimetatakse kompositsiooni ja tantsutehnika poolest keerulist, kindlat sõnumit kandvat ja head kehakooli nõudvat soveldatud rahvapärimuslikku või uusloomelist tantsu. Lavalise rahvatantsu vorm ja sammud on rahvalikud, kuid sisu tänapäevane ja uudne, mis arvestab lava nõudeid ^[1]^[2].

Lavalise rahvatantsu alla kuuluvad stiliseeritud rahvatants, kus folkloorne tants on seatud või töödeldud tänapäevasemaks, korrektsemaks, huvitavamaks ning lavalisemaks ja pärimusliku tantsu elementidega autoritants, mis on loodud ühe kindla isiku poolt ning kus kasutatakse näiteks eesti rahvatantsus traditsioonilisi polkakombinatsioone, valsisamme, plaksukombinatsioone^[3]. Autoriloomingulise lavarahvatantsu näol on tegemist koreograafi ideed väljendava originaalse tantsukunsti teosega, milles võidakse kasutada rahvuslikkusele viitavaid elemente^[4]. Lavalise rahvatantsu puhul on oluline tantsija suhtlus publikuga. Mõningate põhinõuetena on näiteks tantsulooja poolt fikseeritud tantsija vaade (kuhu on pööratud pea, suunatud pilk mingi konkreetse tegevuse ajal) ja tantsuvõttest vaba käe asend, hüpete või jalatõstete puhul fikseeritud pöia asend. Tantsija kehakooli arendamisel kasutatakse muuhulgas klassikalise balleti harjutusi^[1].

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lavalise rahvatantsu arengu alguseks võib pidada 1940.–1950. aastaid ja 1947. aastal toimunud üldlaulupeoga kaasnenud rahvakunstiõhtut. Rahvakunstiõhtu 7. tantsukirjelduste vihikus kirjutas Herbert Tampere eesti tantsu kujunemisest ja mainis riivamisi ka lavatantsu, mille eesmärgiks olevat kunstilise elamuse pakkumine. Kirjutise lõpus tõdeb autor, et ehtsad rahvatantsud ja nende ainetel loodud tantsud tuleb rangelt lahus hoida, kuid neljal järgnenud aastakümnel seda nõuannet ei järgitud. Üldiseks poliitiliseks seisukohaks sai, et eesti rahvatantsuliikumine peaks järgima Nõukogude Liidus valitsenud, eelkõige Igor Moissejevi juhitud Riikliku Laulu- ja Tantsuansambli etnograafilisest rahvatantsust kaugenenud artistlikku, akrobaatilist tantsusuunda.

Alates 1948. aastast hakati korraldama uusloominguliste tantsude konkursse, et stimuleerida tantsujuhte uusi tantse looma ning rikastada tantsurepertuaari.

Pööre, kus pearõhk rahvatantsuvaldkonnas nihkus traditsioonilisest ainesest inspiratsiooni saanud uusloomingulistele tantsudele, toimuski 1950. aastal. Algas vana rahvatantsu vääristamise ehk rikastamise periood. Toona tegutsenud vanema põlvkonna tantsujuhid (Ullo Toomi, Anna Raudkats), kes olid kokku puutunud eheda rahvaliku pärimustantsuga, manitsesid ettevaatlikkusele, nooremad, kellel niisugune side puudus, hakkasid julgemini välja arendama oma versiooni eesti (lava)tantsust.

1970. aastatel hakati pöörduma tagasi autentse rahvapärimuse juurde, tekkisid folkloorikollektiivid, mis pöördusid tagasi arhailise rahvalaulu ja autentse rahvatantsu juurde ning rahvatantsuliikumises kujunes välja stiliseeritud ja ehtsa rahvatantsu vastandamine^[1].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 Vissel, A. 2004. Rahvatantsu asendist eestlaste kultuuripildis ja harrastustes. I. Rüütel (comp.) Pärimusmuusika muutuvas ühiskonnas 2. Töid etnomusikoloogia alalt 2. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakond & Eesti Rahvuslik Folkloorinõukogu, pp. 109–127
↑ Toomi, U. 1983. Kaerajaanist tantsupeoni. Tallinn: Eesti Raamat.
↑ Kann, A. 2012. Rahvatantsupidude trükimeedia kajastuse analüüs (2007. 2009. ja 2011. aastatel). Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool, Sotsiaal- ja haridusteaduskond, Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut
↑ Kapper, S. 2010. Kas rahvatants sünnib siis kui rahvas tantsib? Rahvast ja tantsust : mõtteid Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi, Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse ja Tallinna Ülikooli koreograafia osakonna konverentsilt 4. detsembril 2009. Tallinn, 2010. ISBN 9789949210442. Lk. 46–54

[Vissel-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 Vissel, A. 2004. Rahvatantsu asendist eestlaste kultuuripildis ja harrastustes. I. Rüütel (comp.) Pärimusmuusika muutuvas ühiskonnas 2. Töid etnomusikoloogia alalt 2. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakond & Eesti Rahvuslik Folkloorinõukogu, pp. 109–127

[2] Toomi, U. 1983. Kaerajaanist tantsupeoni. Tallinn: Eesti Raamat.

[3] Kann, A. 2012. Rahvatantsupidude trükimeedia kajastuse analüüs (2007. 2009. ja 2011. aastatel). Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool, Sotsiaal- ja haridusteaduskond, Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut

[4] Kapper, S. 2010. Kas rahvatants sünnib siis kui rahvas tantsib? Rahvast ja tantsust : mõtteid Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi, Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse ja Tallinna Ülikooli koreograafia osakonna konverentsilt 4. detsembril 2009. Tallinn, 2010. ISBN 9789949210442. Lk. 46–54

[1]

[2]

[3]

[4]