Laudkatus
Laudkatus on katus, kus kattematerjaliks on kasutatud lõhestatud (kisklaud), saetud või hööveldatud laudu.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kuni katusekivide levikuni 15. sajandil kaeti elumajade ja kirikute katused käsitsi lõhestatud kisklaudadega, hiljem asendati need saelaudadega. Laudkatus võis koosneda nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt paigutatud laudadest. Horisontaalset laudkatust pruugiti valdavalt teiste katusetüüpide alusena (näiteks Puhja kiriku kimmidega tornikiiver), vertikaalseid laudkatuseid aluskatusena võib leida Paide vanalinnast.[1]
Materjal[muuda | muuda lähteteksti]
Kohalikest puuliikidest sobib kasutuseks nii kuusk kui ka mänd. Võõrliikidest on Eestis kasutust leidnud laudkatuste materjalina lehis.
Kuuse eelised võrreldes männiga:
- sine probleem väiksem
- oksad tervemad
- koobaspoorid jäävad puidu kuivades suletuks (puit märgub vähem, kui männi maltspuidu osa ja seega peab mädanemisele paremini vastu)
Lehise eelised võrreldes kohalike okaspuudega:
- suur lülipuidu osakaal ja tänu sellele väga hea kaitse mädanemise vastu.
- reeglina kitsamad aastarõngad, tänu sellele suurem sügispuidu osakaal ja jällegi parem kaitse mädanemise vastu.
Lehise puuduseks võib pidada suuremat kahanemise anisotroopiat. See tähendab puidu protsentuaalset kahanemise erinevust võrrelduna tangentsiaal- ja radiaalsuunas. See omakorda väljendub materjali kuivades suuremate kuivamislõhede tekkimises ja kõmmeldumises. Lehis on nii öelda rahutum materjal ja teda peab tugevamini kinnitama. Lehisel on kahanemise anisotroopia suhtarv 2,4, kuusel 2,2 ja männil 1,9 [2].
Ei ole hea, kui materjalil on:
- suur kaldkiulisus (st materjal lõigatud suure keerdkasvuga palgist)
- mädanemis- või putukkahjustusi
- palju ränipuitu
Materjali töötlemine[muuda | muuda lähteteksti]
- hea, kui on kasutada radiaal-lauda (st aastarõngad on risti lauda)
- Radiaallaud kahaneb kuivades ühtlaselt ja ei kõmmeldu. Samas tuleks võimalusel vältida säsi sattumist lauda, kuna säsilauda tuleb alati kuivamislõhe.[3]
- hea, kui on hööveldatud materjal
- hea, kui materjal eelnevalt immutada
- laua paksus jääb tavaliselt 25–35 mm vahele
- laua laius jääb tavaliselt 15–20 cm vahele. Laiemate laudade kasutamise puhul on oht, et laudade kinnituskohta võivad tekkida lõhed.
Vihmavee paremaks ära juhtimiseks hööveldatakse tavaliselt laua äärtele ca 10 mm laiused ja 10 mm sügavused sooned. Tavaliselt kinnitatakse lauad katusele kahes kihis nii, et esmalt naelutatakse sobivate vahedega kinni alumised lauad, sooned ülespoole. Seejärel naelutatakse teine kiht ülekattega nii, et pealmised lauad kataksid alumiste (vee)sooned.
Võimalusel paigaldada lauad katusele nii, et läbi lõigatud puidukiud oleks avatud allapoole (väiksem niiskuse imendumine).
Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Katuse naelutamisel on hea kasutada vintnaelu, kuna laudadel on tugevad sisepinged ja lauad võivad tavalised naelad aja jooksul väljapoole tõmmata. Kruvi tugevus on reeglina väiksem ja kruvid kipuvad mõne talve järel pooleks murduma. Vanasti kasutati naelte asemel ka puupulki (kadakas või tamm).
Katusenurk on looduslike materjalide puhul olnud ca 45 kraadi. Laudkatuseid võib teha ka madalama nurgaga, aga mida madalam on nurk, seda suurem on tõenäosuse, et katus mädaneb kiiremini ära. Roovitise sammuks piisab ca 50 cm-st. Kui kasutatakse suuremat roovisammu, siis tuleks lauad vahepeal omavahel siiski kokku kinnitada, et vesi ei pääseks laudade vahele.
Praegu peaks Eestis olema kolm laudkatusega kirikut – Ruhnu, Anna ja viimati tehti see Noarootsi kirikule.
-
Ruhnu puukirik -
Anna kiriku laudkatus
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Puitkatus. Tüübid, hooldus ja parandamine". Muinsuskaitseamet. Originaali arhiivikoopia seisuga 19.04.2021. Vaadatud 30.03.2021.
- ↑ Saarman, Endel; Veibri, Udo 2006: "Puiduteadus". Eesti Metsaselts, Tartu. 90
- ↑ Saarman, Endel 1998: "Puiduteadus". Eesti Maaülikool, Tartu. 72