LET L-13 "Blanik"

LET L-13 "Blanik"

L-13 "Blanik" on firma LET kaheistmeline täismetall-konstruktsiooniga purilennuk. Prototüübi esmalend toimus 1956. aasta märtsis. Üks kõigi aegade enim ehitatud ja maailmas laialt levinumaid purilennukeid.

Ajalugu

Purilennuk L-13 loodi 1956. aastal kunagises Tšehhoslovakkia lennukiehitusettevõttes LET Kunovitses. Konstruktsiooni lõi Karel Dlouhi juhitud meeskond. L-13 Blanikuid ehitati kuni 1978. aastani ligi 3000, millest ca 1200 ehitati N. Liidu tellimusel. L-13 "Blanik" sobis eriti hästi purilendurite algväljaõppeks, samuti ka edaspidiseks lennupraktikaks.

Konstruktsioon

Vabaltkandva ülatiivaga, tandem kaheistmeline, elektrokeemilise pinnatöötlusega täismetall poolmonokok konstruktsiooniga purilennuk.

Kere

Purilennuk A-15 poolmonokok kere

Täismetall-, poolmonokok- konstruktsiooniga, ristlõikes ovaalne. Kabiini kuppel ja kiil moodustavad kerega ühtse terviku. Kolmeosalise pleksiklaasist kupliga kaetud kabiin paikneb kere esiosas, mille ruumikas karkass on koostatud/needitud duralumiiniumlehest stantsitud kere kaartest, taladest, stringeritest (pikiliistudest) ja paneelidest. Poolkaunkere tagumine, kabiinist tahapoole jääv osa, koosneb kahest stringerite ja kaartega tugevdatud duralumiiniumlehest monokoki (kooriku) poolest, mis on omavahel piki keret kokku ühendatud ülemise ja alumise neetõmblusega.

Tiib

põhimõtteline tiivakonsooli struktuur

Täismetall-konstruktsiooniga, negatiivse noolsusega, plaanvaates kahest mehhaaniliselt eraldatavast trapetsilisest (vasak- ja parem) poolest (ehk konsoolist) koosnev. Keskelt värtnakujuliste voolunditega otste poole negatiivse geomeetrilise väändega. Ühe põhitala ja abitaladega tiib on mehhaniseeritud kaldtüüridega (ehk eleronidega), „Fowler“ tüüpi tagatiiva ja DFS (Deutsche Forschungsanstalt für Segelflug) tüüpi piduriklappidega (ehk intertseptoritega). Tagatiiva ja kaldtüüride talast tahapoole jääv metallsõrestik on kaetud impregneeritud tekstiilmaterjaliga.

Tiiva eesmine osa, profiili ninaosa koos põhitalaga, moodustab väändele töötava struktuuri, mis koosneb peitpeaneetidega kinnitatud duralumiinium kattelehtedest ja duralumiiniumlehest stantsitud tugevdavatest pikisuunalistest tugiliistudest (stringeritest) ja ribidest.

Saba

Kiil ja vabaltkandev stabilisaator on metall-konstruktsiooniga. Pöördetüüri ja kõrgustüüri talast tahapoole jääv metallsõrestik on kaetud impregneeritud tekstiilmaterjaliga.

Stabilisaatori vasak ja parem pool on koos kõrgustüüridega transpordi ajaks kiilu juurde paralleelselt üles klapitavad. Stabilisaatori mõlema poole kõrgustüüri tagaservale kinnitub aerodünaamiline trimmertüürpind.

Juhtimis-seadmed

Topelt juhtimis-seadmed, juhiselt kaldtüüridele ja tagatiivale jäiga (duralumiinium torutõukurid) ülekandega, trossülekandega kõrgus- ja pöördetüürile ning traatülekandega kõrgustüüri trimmeritele.

Telik

Mehhaaniliselt osaliselt sissetõmmatav, õli-pneumodempfer amortisatsiooniga, trummelpiduriga, 350 x 135 mm rehvi ja siseõhukummiga ratas, sabakark.

Kabiini kuppel

Akrüülklaasist kolmeosaline, millest suurem keskmine osa avaneb paremale küljele, lennus ohu korral äraheidetav.

Lennutehnilised andmed

• Tiivaulatus: 16,2 m
• Pikkus: 8,4 m
• Kõrgus: 2,1 m
• Külgsuhe: 13.7
• Tiiva noolsus: -5°
• Tiiva V -kuju: 3°
• Tiiva profiil: tüves - NACA 63(2) A-615, otstes - NACA 63(2) A-612
• Tiiva geomeetriline vääne: -3° summaarselt
• Tühikaal: 292 kg
• Suurim lennukaal: 500 kg
• Tiiva pinnakoormus: 26,1 kg/m²

• Väikseim kiirus: 60 km/h
• Lauglemisväärtus: 28 (kiirusel 87 km/h)
• Väikseim vajumine: 0,82 m/s (kiirusel 79 km/h)

• Suurim lubatud kiirus: 240 km/h
• Suurim lubatud sleppimiskiirus: 140 km/h
• Suurim lubatud vintsimiskiirus: 100 km/h

• Meeskond: 2

Viited

• [1]

Kirjandus

Tehnitšeskoje rukovodstvo L-13. 5. izdanije. LET , natsionalnoje predprijatie, g. Kunovitse, TšSSR.

Ü. Keedus. Purilend. Eesti riiklik kirjastus, Tallinn 1962.

Välislingid

• LET website
• [2] L-13 kolmvaate joonis