Kusarigama

Allikas: Vikipeedia
refer to caption
Kaks kusarigamat

Kusarigama ( 鎖鎌 jaapani kanji kirjapilt ) 鎖 (kusari, „kett“) ja 鎌 (gama, 'sirp') on Jaapani päritolu relv, mis koosneb kahest osast. Kama (sirbiga sarnanev Jaapani põllutöörist) ja kusari-fundo (鎖分銅), metallkett (kusari, 鎖) mille otsas on rauast raskus (fundo, 分銅). Kusarigama loodi väidetavalt Muromachi perioodil. Kusarigamajutsu on võitluskunst, milles antud relva käsitlemist õpitakse.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloolane ja võitluskunstimeister Nawa Yumio usub, et kusarigama disain ja taust tulenevad teist laadi sirbist nimega Jingama. Jingama otstarve oli tulekahju korral hobuste päästmiseks nende kammitsaköie läbi lõikamine. Nawa väidab, et lihtrahvas kasutas Jingamat vajaduse korral tõenäoliselt relvana, sest erinevalt sirbist oli selle tera 90° nurga all. Nawa oletab ka et jingamale lisaks kasutati teises käes, randme ümber mässitud, relva ja kaitsena konpi (棍飛) nimelist raskusega keti. On ka teisi oletusi lisaks olukordadele, kus talupojad pidid end ja oma hobuseid kurjategijate eest kaitsma. Teine teooria on, et Kusarigama arenes välja relvast nimega tobiguchi (ja:鳶口), mis on omamoodi, jässaka varre ja lühikese kirka laadse teraga, kirves.[1]

Sellest, kas kusarigama nägi kasust lahinguväljal suurearvulistes võitlustes, tõendeid pole. Relva keti keerutamine oleks olnud kohmaks ja ohustanud sõdalast ennast ja tema kaasvõitlejaid, rääkimata selle kasutusest turviste vastu. Relv oleks olnud tõhusaim mõõka kandva vaenlase vastu, sest kett saab vaenlast relvituks teha ja võimaldab kaugemalt ründamist. Pikemate kahekäerelvade ja odade, näiteks naginata või bō, vastu aga pole kusarigama kasulik.

Tõenäoliselt kasutati seda kerguse ja kompaktsuse tõttu tagavararelvana. On täiesti võimalik, et Edo perioodil oli kusarigama tavakasutuses, leides otsarvet mõõgakandjate vastu ja treenimisrelvana. [1][2]

12. sajandist kuni Tokugawa šogunaadini õppisid paljud relva vilunult kasutama, osad lausa spetsialeerusid kusarigamaga võitlemisel. Üks säärane oma ala meister oli Yamada Shinryukan. Ta oli varem palju lahinguid mõõgakandjate vastu võitnud, aga kaotas kahevõitluses Araki Matemonile. Yamada kaotas seetõttu, et võitlus leidis aset bambusesalus, mis piiras kõvasti tema keti kasutust.[3] Kusarigama leidis kasutust ka ninjade ja naissamuraide käes.[4][5] Osad sõdalased, kellel aega üle oli, kasutasid kusarigamat läbi külade rännates festivalidel uhkeldavate demonstratiivsete vaatemängude jaoks ära, et selle esinemise abil uusi õpilasi värvata.[1]

Kenjutsu, jūjutsu ja naginatajutsu koolkonnad õpetasid kusarigamajutsut. Kusarigamajutsu on võitluskunst, mis tegeleb kusarigama, käsitlemise ja sellega võitlemisega. Kusarigamajutsu kombineeris omakorda kamajutsu, kusarijutsu ja fundojutsu võitluslaadide eri võtteid. Koos hõlmavad need kolm kokkupandult kusarigama olemust. Kõik ennemainitud võitluskunstid viitasid oma nimega eri relvadele: Kamajutsu (kama ehk sirp), kusarijutsu (kusari ehk kett), fundojutsu (fundo ehk raskus).[6]

Kusari-fundo viitab ketile, mille külge on kinnitatud raud raskus.[7][1]

Kusarigama käepide on kaetud raden ilustustehnikaga, puidu pinda lõigatakse graveeringud, täidetakse pärlmutri tükkidega, mis seejärel kaetakse see lakiga. Relva jätkusuutlikkuse ja tasakaalu toestamiseks on otstesse kinnitatud, metallribadest tugevdused.[8]

Ellis Amduri raamatus "Old School: Essays on Japanese Martial Traditions" on ümberjutustus kusarigma päritolu müüdist. Lugu räägib ühest talupojast, keda ründas samurai, hetkel kui ta sirbiga riisitaimi lõikas. Talupoeg alistas sõdalase, kasutades sirpi keti liidesega. Amdur väidab, et ketiga vaenlase lõksupüüdmine pole efektiivne, lisaks oleks talupoja sirp relvana kohmakas. Lisaks toob ta ka välja, et pole andmeid, mis tõestaks, et talupojad kusarigamat kasutasid ja et relv talutööriistast pärineb.[1] Jällegi Donn F. Draeger mainib oma raamatus "Comprehensive Asian Fighting Arts", et sirp ehk kama oli algselt kasutuses põllul ja alles hiljem sai sellest relv.[9]

Kasutusmeetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Kusarigamaga ründamine põhines tavalisel raskusega ketti poole peakohal keerutamises ja selle vaenlasele pihtalöömises nii, et see takerduks nende relva või jäseme ümber, seeläbi vastase relvakasutust või liikumist piirates. Pärast vaenlase aheldamist saab Kusarigamat kasutav võitleja, hõlpsasti vaenlaseni söösta ja sirpi kasutades teda rünnata.[10]

Kusarigamasid on kolme eri tüüpi. Esimest tüüpi relv on sirp, mille käepideme otsa on kinnitatud raskusega kett. Esimest tüüpi relva kasutusvõtted sõltuvad ryū-st (ehk koolkonnast), läbiv joon on aga see, et sirpi hoitakse emmas-kummas käes ja keti ning raskust teises, neid keerutades vastase pihta heitmiseks. Keti ja raskuse liikumist jälgides on võimalik pihtasaamist ennetada, seeläbi lööki kõrvale juhtides või end selle eest kaitstes. Enamasti ei piisa ühest löögist, vaenlase ründamise peatamiseks, relva kasuta peab keti raskuse enne teise hoobi sooritamist, endani tagasi tõmbama. Teise relva tüübi kett on kinnitatud sirbi lõiketera taha nurka, tehes selle kasutuse esimestest kordades praktilisemaks. Teine kusarigama tüüp võimaldab selle kasutajal teha kiireid rünnakuid ja edasi võidelda isegi, kui keti hoop kõrvale juhitakse. Selle kasutamiseks on vaja ainult ühte kätt, jättes vabale käele võimaluse kasutada teisi relvi või kaitse- ja ründemeetodeid. Relva tera on sirge, pikem ja kaheteraline käekaitse, mis kinnitub tera tagumise osa ja teise otsaga käepideme ülemise osa külge nii et käe laba sinna vahele mahuks. Ülejäänu välimus ja käsitlemine, sarnanevad esimest tüüpi kusarigamaga, nõudes mõlema käe koostööd.[1]

Kaasaegne kasutus[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalehe The Asahi Shimbun „This is Japan“ 9. väljaanne väitis, et „võitluskunst mis rakendab kusarigama kasutust on tõenäoliselt üks veidramaid. Tõsiasi, et relva kasutus pole läbi ajaloo soikunud on elavaks tõestuseks selle tõhususele. Jällegi võhik, kes selle kasutusest midagi ei tea võib relva tembeldada totakaks mänguasjaks.“[11] 1980. aastatel reklaamiti ajakirjas Black Belt Tadashi Yamashita raamatut, mis õpetas Okinawa kusarigama kasutamist.[12][13]

Iiri Vabariigis on kusarigama ebaseaduslik ründerelv. 1990 Iirimaal kehtestatud tuli- ja ründerelvade seadus, keelustab kusarigama ja teiste sarnaste relvade, tootmise, valmistamise, importimise ja müümise. Selle seaduse rikkumise korral võib kurjategijale määrata kuni seitsmeaastase vanglakaristuse.[14]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Ellis Amdur (31. detsember 2014). Old School: Essays on Japanese Martial Traditions. Freelance Academy Press. Lk 118–122. ISBN 978-1-937439-47-7.
  2. ↑ Ellis Amdur (31. detsember 2014). Old School: Essays on Japanese Martial Traditions. Freelance Academy Press. Lk 118–122. ISBN 978-1-937439-47-7.
  3. ↑ Oscar Ratti; Adele Westbrook (20. detsember 2011). Secrets of the Samurai: The Martial Arts of Feudal Japan. Tuttle Publishing. Lk 275. ISBN 978-1-4629-0254-5.
  4. ↑ Donn F. Draeger; Robert W. Smith (1980). Comprehensive Asian Fighting Arts. Kodansha International. Lk 127. ISBN 978-0-87011-436-6.
  5. ↑ Hosey, Timothy (detsember 1980). "Masters of Broom and Sword". Black Belt. Kd 18, nr 10. Lk 45–8.
  6. ↑ Serge Mol (2003). Classical Weaponry of Japan: Special Weapons and Tactics of the Martial Arts. Kodansha International. Lk 146. ISBN 978-4-7700-2941-6.
  7. ↑ Active Interest Media, Inc. (mai 1992). Black Belt. Active Interest Media, Inc. Lk 30.
  8. ↑ Don Cunningham (21. august 2012). Samurai Weapons: Tools of the Warrior. Tuttle Publishing. Lk 31. ISBN 978-1-4629-0749-6.
  9. ↑ Donn F. Draeger; Robert W. Smith (1980). Comprehensive Asian Fighting Arts. Kodansha International. Lk 67. ISBN 978-0-87011-436-6.
  10. ↑ Oscar Ratti; Westbrook, A. (1991). Secrets of the Samurai; A Survey of the Martial Arts of Feudal Japan. C. E. Tuttle. Lk 317. ISBN 978-0-8048-1684-7.
  11. ↑ This is Japan. Asahi Shimbun Newspaper Publishing Company. 1962. Lk 212.
  12. ↑ Active Interest Media, Inc. (märts 1987). Black Belt. Active Interest Media, Inc. Lk 75.
  13. ↑ Active Interest Media, Inc. (september 1986). Black Belt. Active Interest Media, Inc. Lk 108.
  14. ↑ "Frequently Asked Questions". Dublin Department of Justice. Vaadatud 29. detsembril 2020.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kusarigama&oldid=6442499"