Kompatibilism

Kompatibilism on veendumus, et vaba tahe ja determinism on ühilduvad ideed, kus mõlemat on võimalik uskuda, sealjuures minemata vastuollu loogikaga. Kompatibilistid usuvad, et vabadus võib mingis olukorras olla olemas või puududa põhjustel, millel pole mingit seost metafüüsikaga. Nad määratlevad vaba tahte kui vabaduse tegutseda vastavalt inimese motiividele, kohtamata meelevaldseid takistusi teiste isikute või institutsioonide poolt.

Näiteks kohtud langetavad otsuseid, kas üks või teine inimene tegutses mingis kindlas olukorras vabast tahtest, toomata esile metafüüsikat. Kohtus eeldatakse, et inimene oli võimeline käituma teisiti, kui ta käitus, misjuhul poleks kuritegelik akt aset leidnudki.

Sarnaselt on ka poliitiline vabadus mittemetafüüsiline mõiste. Poliitilise vabaduse avaldused, näiteks Ameerika Ühendriikide õiguste deklaratsioon, eeldavad moraalset vabadust ehk suutlikkust otsustada käituda mingis olukorras teisiti, kui me tavaliselt oleme käitunud.

Ajalugu

Kompatibilismi ideed on ülal hoidnud antiigiaja stoikud ja keskaja skolastikud (näiteks Thomas Aquinas) ning valgustusaja filosoofid (David Hume ja Thomas Hobbes jt). Skolastikud, ka Thomas Aquinas, lükkasid kõrvale vaate, mida nüüdisajal nimetame inkompatibilismiks – nad arvasid, et inimene võib ka teisiti teha seda, mida tegelikult teeb; vastasel juhul oleks patu kontseptsioon tähendusetu. Kompatibilismi mõiste sõnastati aga alles 20. sajandil.

20. sajandi kestel esitasid kompatibilistid uudseid argumente, mis erinesid klassikalistest argumentidest, mida olid kasutanud Hume, Hobbes ja John Stewart Mill. Olulisel kohal on Harry Frankfurt, kes populariseeris nüüdseks nimetatud Frankfurti vastunäited, argumenteerimaks inkompatibilismi vastu. Ühtlasi arendas ta välja kompatibilismi vaba tahte positiivse tõestuse, põhinedes kõrgema astme ihadele. "Uute kompatibilistide" hulka kuuluvad veel Gary Watson, Susan R. Wolf, P. F. Strawson ja R. Jay Wallace.

Kaasaegsete kompatibilistide nimistust leiame filosoofi ja kognitiivteadlase Daniel Dennetti, teostes "Elbow Room" (1984) ja "Freedom Evolves" (2003), eksistentsialistliku filosoofi Frithjof Bergmanni ja ehk kõige tuntuma kaasaegse kompatibilismi kaitsja John Martin Fischeri.

Defineerides vaba tahet

Arthur Schopenhauer

Kompatibilistid sageli defineerivad vaba tahte juhtu sellisena, kus vaatlusalusel on vabadus tegutseda vastavalt oma motivatsioonile ehk teda ei sunnitud ega piiratud kuidagi. Arthur Schopenhauer on öelnud: "Inimene võib teha, mida soovib, kuid ta ei saa soovida, mida ta soovib."

Teisisõnu, kuigi inimene võib sageli olla vaba tegutsemaks vastavalt mingile motiivile, on selle motiivi olemus määratud. Siinkohal tuleb märkida, et selline vaba tahte definitsioon ei sõltu põhjusliku determinismi tõesusest. See määratlus viib vaba tahte mõiste lähemale autonoomia mõistele – võime elada iseenda reeglite järgi, selmet olla allutatud välisele jõule.

Alternatiivid kui kujutelm

Öeldes, et selle ukse taga võib olla inimene, väljendame üksnes oma teadmatust ainsast ettemääratud reaalsusest.

Mõned kompatibilistid peavad tõeseks nii põhjuslikku determinismi (kõigil sündmustel on põhjused) ja ka loogikalist determinismi (tulevik on juba ettemääratud). Selle järgi on täna lausutud väited tuleviku kohta (nt. "Homme sajab vihma"), kas tõesed või valed. Sellist kompatibilistlikku vaba tahet ei tohiks aga võtta kui võimet tegelikult teisiti valida ka identses olukorras. Kompatibilist võib uskuda, et inimesel saab olla mitmeid valikuvariante, kuid valik on alati väliste tegurite poolt ette määratud. Kui kompatibilist ütleb: "Vahest homme tulen külla, vahest ka mitte," siis ütleb ta, et ei tea, kumma neist ta valib – kas järgib oma mitteteadlikku soovi minna või mitte.

Kriitika

Kompatibilismil on palju ühist nii nimetatud "kõva determinismiga", seal hulgas moraali süsteemid ja usk determinismi endasse.

Kompatibilismi kriitikud keskenduvad sageli vaba tahte definitsioonile: inkompatibilistid võiks nõustuda, et kompatibilistid näitavad miski olevat ühilduv determinismiga, kuid nad arvavad, et seda miskit ei peaks nimetama vabaks tahteks. Inkompatibilistid võiks ehk aktsepteerida "vabadust tegutseda" kui vajaikku vaba tahte kriteeriumit, kuid kahtlevad, kas sellest piisab. Kokkuvõtvalt panevad nad vabale tahtele suuremad nõudmised. Inkompatibilistid usuvad, et vaba tahe viitab tõelisele s.o absoluutsele alternatiivide valikule uskumustes, ihades või tegevustes ja mitte ükses tagant järele vaadatuna.

Kompatibiliste kutsutakse vahel halvustavalt "pehmed deterministid" (William Jamesi järgi). James pani neile süüks kõrvalepõiklemist (creating a "quagmire of evasion"), varastades vabaduse mõiste, et varjata oma sügavamat determinismi. Immanuel Kant nimetas seda kui "nurjatu pettus" ja "sõnadega žongleerimine". Kanti argument keerleb vaate ümber, milles küll kõik empiirilised fenomenid peavad tulenema määravatest põhjustest, kuid inimmõte annab juurde midagi, mis ei näi esinevat kuskil mujal looduses – võime kujutleda maailma mitte üksnes nii nagu see on, vaid kuidas see peaks olema või kuidas teisiti võiks olla. Kanti jaoks on subjektiivne mõistuslikkus (arutlus) tingimata eristuv empiirilisest maailmast. Selle võime tõttu (oskus eristada on ja peaks olema), saab arutluses spontaanselt tekkida uusi sündmusi ilma, et need oleks määratud millestki, mis juba eksisteeris. Sellelt aluselt argumenteerib Kant kompatibilismi vastu, milles näiteks kriminaali tegevust mõistetakse kui segu määratlevaist jõududest ja vabast tahtest, mida Kant näeb sõna "vaba" väärkasutusena. Kant väidab, et kompatibilistlik vaade eitab subjekti ainulaadset suutlikkust mõelda ümber kavatsetud tegevus lähtuvalt sellest, mis peaks ("ought") juhtuma. Ted Honderich kirjeldab oma vaatepunkti, kus kompatibilismi eksimus seisneb idees, et miski ei muutu deterministliku maailmavaate tagajärjel. Ent oleme selgelt kaotamas subjekti kui "algataja" olemust.