Kiil (lauseliige)
Allikas: Vikipeedia
 |
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. |
 |
Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu. Palun aita artiklit keeleliselt parandada. |
Kiil ehk kiillause esineb lause sees, kuid ei mõjuta seda grammatiliselt. Lausega on ta seotud üksnes sisulisel tasandil. Struktuurilt on kiilud üsna tihti vaeglaused.
Mida kiilu abil väljendatakse [muuda]
- suhtumist, nt Järgmisel korral, ma loodan, seda enam ei juhtu;
- kellegi poole pöördumist - üte.
Kiilu eraldavad kirjavahemärgid [muuda]
Lauses tunneb kiilu ära kirjavahemärkide järgi, kuna ta on mõlemalt poolt eraldatud, kas sulgudega, mõttekriipsudega või komadega.
- Sulud eraldavad kiilu tugevamini kui komad. Neid kasutatakse siis, kui antakse edasi hääldusjuhiseid, viiteid jm täpsustavat. Nt Descartes (loe: dekart) oli suurim 17. sajandi filosoof.
- Mõttekriipsud on samuti komadest tugevamad eraldajad, ning kasutatakse siis, kui lauses on komad juba olemas. Seda selleks, et
kiilu oleks parem ülejäänud lausest eristada. Nt Hambaarst rõhutas - näol tõsine ilme -, et hammaste eest peab hoolitsema nagu heade sõprade eest.
- Komad on nõrgimad eraldajad, ja neid kasutatakse siis, kui on vaja edasi anda imestust, muljet, hüüatust jm.
Nt Sellega on neil, tõsi küll, viimasel ajal hirmus kiire olnud.
