Kasutaja:Robert Kuusk/liivakast
 | See on kasutaja Robert Kuusk liivakast. Kasutaja liivakast on kasutajalehekülje alamleht. Siin kasutaja katsetab või valmistab ette loodavaid artikleid. See ei ole entsüklopeediaartikkel. Enda liivakasti loomiseks klõpsa siia. |
Eksperimentaalmuusika on muusika, mis oma olemuselt uuenduslik ja piire laiendav. [1]
Eksperimentaalsuse definitsioon on ajas muutunud, ning tänapäeval on eksperimentaalmuusika all tihti mõeldud 20. sajandi muusikalist liikumist, mis rõhutas ettearvamatust ja muusikatüki esituse muutlikust. Selle liikumise üks varaseimaid ja oluliseimaid liikmeid oli John Cage. [2]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Muusika salvestamine[muuda | muuda lähteteksti]
Kõige suuremad muutused muusikas on kokku langenud uuendustes muusika salvestamises. 9. sajandil leiutati meie tänapäeva noodikirja eelkäia. Enne seda säilitati ja anti muusikat edasi läbi inimmälu. See uuendus tõi endaga kaasa suuri muutusi ning oli aluseks keskaja heliloomele. Samamoodi tugines 20. sajandil toimunud muusikaline eksperimenteerimine heli salvestamisele. See lubas luua muusikat, mis jäi noodikirja raamistikest välja. Samuti lubas see salvestada nominaalselt mitte-muusikalisi helisid ning neid oma loomingus kasutada. [3][4]
Konkreetne muusika[muuda | muuda lähteteksti]
Konkreetne muusika (prantsuse keeles musique concrète) on
Luigi Russolo[muuda | muuda lähteteksti]
Luigi Russolot võib pidada esimeseks müramuusikuks. Tema ehitatud masinavärgid tekitasid erinevaid atonaalseid hääli. Russolo eesmärgiks oli tuleviku ühiskonna jaoks pasliku muusika kirjutamine. Ta kontserdid tekitasid inimestes pahaolu ja isegi rahutusi. Sellele vaatamata on tema töö aluseks paljudele tänapäeva muusikutele.[5]
John Cage[muuda | muuda lähteteksti]
John Cage oli pioneer aleatoorika alal ning aitas kaasa modifitseeritud muusikariistade kasutamisele. Ta teooriad olid tugevalt mõjutatud idamaisest filosoofiast. Ta kõige kuulsam töö on 4'33, kus esitaja ei mängi ühtegi nooti. Läbi selle saab taustamürast muusika.
Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]
Platon[muuda | muuda lähteteksti]
Platon kirjeldab, kuidas teatud tüüpi muusika, eriti see mis põhjustab joovatust või kurbust, on hingele halb. Samuti väidab ta, et muusikud kes sellist meelerahutust tekitavad tuleks ta ideaalsest riigist välja kihutada. Tema sõnul on harmooniline muusika see, millele keskenduda tuleks, sest see aitab ka hingel harmoniseeruda. [6]
Chris Cutler[muuda | muuda lähteteksti]
Chris Cutler, Inglise helilooja ja muusikateoreetik, on Cage-i eksperimentaalmuusika definitsiooni kritiseerinud. Ta väidab, et kui defineerida kõiki hääli, kui muusikat, kaotab termin oma väärtuse. Muusika on märk, mis tähistab midagi spetsiifilist. Seetõttu on tema sõnul väär käsitleda Cage-i tööd kui muusikat.[7]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "What Does "Experimental Music" Even Mean Anymore?". The FADER (inglise). Vaadatud 18. jaanuaril 2023.
- ↑ Ross, Alex (2007). The rest is noise : listening to the twentieth century (1st ed trükk). New York: Farrar, Straus and Giroux. Lk 413–418. ISBN 978-0-374-24939-7. OCLC 82172875.
- ↑ Cutler, Chris (2012). "Probes #1" (PDF). Radui Web MACBA. Vaadatud 18.01.2023.
- ↑ Katz, Mark (2010). Capturing sound : how technology has changed music (Revised edition trükk). Berkeley. Lk 1–7. ISBN 978-0-520-94735-1. OCLC 669494532.
- ↑ Matei, Daniel (2018). "Luigi Russolo: The Work and Influence of a Visionary - The Birth of Noise-Music". Senior Projects Spring, Bard College. Vaadatud 18.01.2023.
- ↑ Platon (2004). Platon's republic. Kd III. London: Phaidon Press. 398-403. ISBN 0-7148-4408-X. OCLC 55739824.
- ↑ Cutler, Chris. "i have something to say about Cage". www.ccutler.co.uk. Vaadatud 18. jaanuaril 2023.