Kasutaja:RichardLinnas1/Lockheed NF-104A
 Lockheed NF-104A, 56-0756, tõusmas rakettmootori abil. | |
| Tüüp | kosmoselennu treeninglennuk |
|---|---|
| Tootja | Lockheed Aircraft Corporation |
| Riik | Ameerika Ühendriigid |
| Disainer | Clarence "Kelly" Johnson |
| Esmalend | 9. oktoober 1963 |
| Võeti kasutusele | 1. oktoober 1963 |
| Võeti kasutusest | juuni 1971 |
| Põhikasutaja | Ameerika Ühendriikide Õhuvägi |
| Toodanguarv | 3 |
| Ühe maksumus | $5,363,322 (kõigi kolme õhusõiduki modifitseerimis maksumus) |
| Eelkäija | Lockheed F-104 Starfighter |
Lockheed NF-104A on Ameerika kombineeritud jõuallikaga, kõrge jõudlusega, ülehelikiirusel lendav kosmoselennu treeninglennuk, mis oli madala maksumusega treeningmasin North American X-15 ja Boeing X-20 Dyna-Soar programmi astronautidele.
Arendus[muuda | muuda lähteteksti]
Kolme NF-104A saamiseks modifitseeriti Lockheed F-104A keresid, need olid kasutusel aastatel 1963–1971 USA õhujõudude piloodikoolis (Aerospace Research Pilots School). Modifikatsioonid koosnesid väikesest lisarakettmootorist ja kontrollsüsteemist, et saaks kõrgatmosfääris lennata. Testprogrammi ajal oli suurim saavutatud kõrgus 36 600 m. Üks õhusõiduk, millega lendas Chuck Yeager, hävis õnnetuses. Sellest õnnetusest on kujutatud raamatus "The Right Stuff" ja samanimelises filmis. Pärast esimest kosmoselendu 1960ndate alguses nimetati USA õhujõudude kool Air Force Experimental Flight Test Pilot's School Edwardsi õhuväe baasis ümber Aerospace Research Pilots Schooliks (ARPS). Rõhk oli õppekava eemale viia tavalisest pilooditreeningust ja muuta see rohkem kosmoselennul põhinevaks.[1]
Algne modifitseerimata õhusõiduki F-104 kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Mitmed standard F-104 Starfighterid (nende seas ka F-104D kahe istmelised versioonid)[2] hangiti ja kasutati ARPS-i poolt, et simuleerida X-15 ja tulevase X-20 Dyna-Soari madala tõstejõuga/suure õhutakistusega liuglevat maandumistrajektoori profiili. Need manöövrid, kus mootor töötas 80% võimsusel ning tiivalabad, õhupidurid ja telik välja lastud, sooritati 12 000 jala (3700 m) kõrgusel. Õhusõiduk langes 30° nurga all ning õhusõiduki nina maandumiseks ülespoole suunamine toimus 1500 jala (500 m) kõrgusel. Eksimusteks sellistel manöövritel palju ruumi ei olnud.
Orienteerumismootorid[muuda | muuda lähteteksti]
Taibati, et tavalised juhisseadmed ei tööta stratosfääri hõredas õhus ning iga õhusõiduk sellistel kõrgustel lendamiseks vajab orienteerumismootoreid. Modifitseeritud versioon Bell X-1 oli kasutusel algsetel testidel, kuid maandati tehniliste põhjuste tõttu. See vahetati välja NASA poolt modifitseeritud Lockheed F-104A vastu aastal 1959. F-104A kandis tiivaotstel ning lennuki ninal orienteerumismootoreid. See õhusõiduk (nimetatud JF-104A) saavutas testprogrammi ajal maksimum kõrguseks 83 000 jalga (25 300 m). JF-104A pilootide hulka kuulus ka Neil Armstrong, kes sai väärtuslikku kogemust orienteerumismootorite kasutamisel. Piloodid kurtsid, et näidikuid oli keeruline lugeda ning polnud piisavalt täpsed järsu tõusu jaoks, mis on vajalik sellistele kõrgustele jõudmiseks.[3]
Lockheedi leping[muuda | muuda lähteteksti]
Lockheed võitis lepingu Ameerika Ühendriikide Õhuväe poolt, et modifitseerida kolm F-104A õhusõdukit kosmoselennu treeninglennuki eesmärgil aastal 1962. Õhusõidukikered võeti välja hoiustamisest Aerospace Maintenance and Regeneration Groupist ning transporditi firma vabrikusse ümberehitamiseks.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Scott Libis (1999). Lockheed NF-104A Aerospace Trainer (Air Force Legends Number 204). Simi Valley, CA: Steve Ginter. Lk 2. ISBN 0-942612-97-3.
- ↑ Lou Drendel (1976). F-104 Starfighter in action, Aircraft No. 27. Carrollton, Texas: Squadron/Signal Publications. Lk 24. ISBN 0-89747-026-5.
- ↑ Scott Libis (1999). Lockheed NF-104A Aerospace Trainer (Air Force Legends Number 204). Simi Valley, CA: Steve Ginter. Lk 5. ISBN 0-942612-97-3.