Kasutaja:Line Raiff/liivakast

Eycki koodeks

Kaheksanda sajandi Eyckide koodeks on evangeelium, mis põhineb kahel, eeldatavalt 12. sajandist kuni aastani 1988 üriku moodustanud käsiraamatul. Eyckide koodeks on vanim raamat Belgias. Kaheksandast sajandist alates on seda hoitud ja säilitatud piirkonnas, mis tänapäeval kuulub Maaseiki maakonda. Tõenäoliselt pandi raamat kirja Echternachi kloostri skriptooriumis. 

Käsikirja A ja B kirjeldused

Codex Eyckensis, full-page portrait of an evangelist and canon tables

Eyckide koodeks koosneb kahest evangeeliumist, mis on pandud kirja 133-le pärgamendilehele mõõtudega 244 x 183 mm. 

Esimene käsikiri (koodeks A) pole terviklik. See koosneb viiest lehest, mille avalehel on kujutatud evangelisti portreed (eeldatavasti kujutab see Püha Matteust), millele järgneb mittetäielik kogu kaheksast kaanonitahvlist. Evangelisti portree on kujutatud romaani stiilis, mis on selgelt seotud praegu Vatikani raamatukogus (Barberini Lat. 570) säilitavate Barberini evangeeliumitega. Portree on raamistatud anglo-saksi silmusstiilis ja võrreldav Lindisfarne’i evangeeliumite kaunistuselementidega. 

Kaanonitahvlid annavad ülevaate nelja evangeeliumi vastavatest tekstilõikudest. Sel moel toimivad kaanonitahvlid teksti hõlpsamaks tuvastamiseks sisukorra ja registrina. Käsikirja A kaanonitahvlid on kaunistatud sammaste ja kaarestikega, nelja evangelisti ja pühakute portreede sümbolitega.

Teine käsikiri (koodeks B) sisaldab täielikku kogu kaheteistkümnest kaanonitahvlist ja kõigi nelja evangeeliumi tekstidest. Kaanonitahvlid on kaunistatud sammaste ja kaarestikega, apostlite ja jutlustajate sümbolitega. Evangeeliumite tekst on pandud kirja ühtlaste väiketähtedega, mis oli iseloomulik seitsmendal ja kaheksandal sajandil Briti saartel ja Iirimaal kirja pandud käsikirjadele, aga mis leidis kasutust ka Mandri-Euroopas. Iga lõigu algustäht on palistatud punaste ja kollaste punktidega. Kogu tekst kopeeriti ühe kirjutaja poolt. 

Evangeeliumi tekstiks on versioon Vulgatast [link], mille on enamalt jaolt tõlkinud Püha Jerome (Stridoni Hieronymus, 347–420 AD) koos hulga lisade ja transpositsioonidega. Evangeeliumi tekstide võrreldavaid versioone võib leida Kellide evangeeliumis (Dublin, Trinity College, ms 58), Armaghi evangeeliumis (Dublin, Trinity College, ms 52) ja Echternachi evangeeliumis (Paris, Bnf, ms Lat.9389). 

Ajalugu (kuni 20. sajandini)

The Codex Eyckensis displayed in the St Catherine's Church in Maaseik

Koodeksi ajalugu ulatub tagasi kaheksandasse sajandisse ja kõigepealt hoiti seda 728. aastal AD sissepühitsetud Aldeneiki benediktiinide kloostris. Merovingide aadlikud Adelard, Denaini lord,  ja tema abikaasa Grinuara asutasid kloostri oma tütardele Harlindisele ja Relindisele “ühte väiksesse ja kasutusse metsatukka” Meuse’i jõe kallastel. Nunnaklooster sai seal kasvavate tammepuude järgi nimeks Eyke (“tamm”). Hiljem, kui naaberküla Nieuw-Eyke (“uus tamm” — tänapäeval Maaseik) kasvas ja tähtsamaks muutus, sai algse küla nimeks Aldeneik (“vana tamm”). Püha Willibrord pühitses usukogukonna esimeseks abtissiks Harlindise. Pärast tema surma pühitses Püha Boniface tema järglaseks tema õe Relindise.

Eycki koodeksit kasutati nunnakloostris Kristuse õpetuste uurimiseks ja kuulutamiseks. Mõlemad Eycki koodeksi moodustavad evangeeliumid tõi Echternachi kloostrist Aldeneiki tõenäoliselt Püha Willibrord.

Need kaks käsikirja liideti tõenäoliselt kaheteistkümnendal sajandil üheks köiteks. 

1571. aastal Aldeneiki klooster hüljati. Alates kümnenda sajandi keskpaigast vahetas meeskanoonikute kolleegium benediktiini nunnad välja. Üha kasvava ususõja ohu juures otsisid kanoonikud pelgupaika Maaseiki linna müüride vahelt. Aldeneiki kirikuvarad — sealhulgas Eycki koodeksi — võtsid nad kaasa Püha Katariina kirikusse.

Autorlus 

Text folio in the Codex B

Inimesed olid sajandeid veendunud, et Eycki koodeksi panid kirja Harlindis ja Relindis, Aldeneiki kloostri esimesed abtissid, kes hiljem pühakuks kuulutati. Kohalik preester pani nende eluloo kirja üheksandal sajandil. Tekstis mainitakse, et Harlindis ja Relindis olid pannud kirja ka evangeeliumi. Üheksanda sajandi jooksul muutus pühakutest õdede reliikviate kultus üha suuremaks ning see hõlmas ka Eycki koodeksi austamist, mis sisendas Harlindise ja Relindise töö suhtes sügavat aukartust.

Teise käsikirja viimased read lükkavad selle arusaama aga ümber: Finito volumine deposco ut quicumque ista legerint pro laboratore huius operis depraecentur (Köite lõpetamisel palun kõigil, kes seda loevad, lausuda palve töölisele, kes selle käsikirja tegi). Meesvorm sõnast laborator (“tööline”) viitab selgelt sellele, et käsikirja pani kirja meesterahvas.

1994. aastal Albert Derolezi (Genti Ülikoolist) ja Nancy Netzeri (Bostoni Kolledž) poolt tehtud võrdlev analüüs tõi välja, et käsikirjad A ja B pärinevad samast perioodist ning on äärmiselt tõenäoline, et mõlemad pandi kirja Echternachi kloostri skriptooriumis ning ühe ja sama kirjutaja poolt.

1957. aasta konserveerimis- ja restaureerimiskatse

1957. aastal püüdis Düsseldorfist pärinev restauraator Karl Sievers Eycki koodeksit konserveerida ja restaureerida. Ta eemaldas ja hävitas 18. sajandil koodeksile pandud punasesest sametist kaaned ja jätkas käsikirja kõikide fooliode lamineerimist mipofoolioga. Mipofoolio on polüvinüülkloriidkile (PVC), mida on välispidiselt dioktüül-ftalaadiga plastifitseeritud. Aja möödudes tekitas see kile vesinikkloriidhappe, mis söövitas pärgamenti ja andis kilele endale kollaka tooni. Pärgamendi läbipaistvus ja värvus said kannatada ning kiles olevad polümeerid võisid sattuda pärgamenti ja muuta selle hapraks. Lamineerimise järel köitis Sievers koodeksi uuesti kokku. Selleks lõikas ta fooliote servi, mistõttu läksid illustratsioonide osad kaotsi.

Detail from the Codex B

Uue ulatusliku restaureerimiskatse käigus aastatel 1987 kuni 1993 eemaldati mipofooliost laminaadikiht Belgia Kuningliku Instituudi Kultuuripärandi osakonna meeskonna poolt keemiadoktori Jan Woutersi juhendamisel. Pärast laminaadi eemaldamist töötati fooliote taastamiseks välja uuenduslik pärgamendi lehevormi võtmise meetod. Restaureerimise lõpetamiseks köideti koodeksi mõlemad käsikirjad eraldi. 

Dokumentatsioon ja digitaliseerimine 

Eycki koodeksi kõige vanem fotodokumentatsioon pärineb ligikaudu aastast 1916 (Bildarchiv Marburg). Restaureerimise käigus tehti Belgia Kuningliku Instituudi Kultuuripärandi osakonnas (KIK–IRPA) käsikirjast ka fotod. Täpne jäljend sellest avaldati aastal 1994. 

2015. aastal Eycki koodeks digitaliseeriti Püha Katariina kirikus kohapeal Imaging Lab and Illuminare – Centre for the Study of Medieval Art | KU Leuven poolt. Projekitjuhiks oli prof. Lieve Watteeuw. Kõrge lahutusvõimega kujutised muudeti sidusvõrgus kättesaadavaks koostöös LIBIS-ga (KU Leuven). 

1986. aastal tunnistati Eycki koodeks kaitsealuseks kultuurimälestiseks. 2003. aastal tunnistati Eycki koodeks Flaamimaa kunstiteoseks.

Tänapäevased uuringud

Aastatel 2016–2017 hakkab Illuminare – Centre for the Study of Medieval Art | KU Leuven (prof. Lieve Watteeuw) ja Belgia Kuningliku Instituudi Kultuuripärandi osakonna (dr. Marina Van Bos) meeskond Eycki koodeksit uuesti uurima. 

Täiendav teave on saadaval aadressil:

- www.codexeyckensis.be 

- Book Heritage Lab-KU Leuven

- Belgia Kuningliku Instituudi Kultuuripärandi osakond (KIK–IRPA)

Välislingid

The Codex Eyckensis on www.codexeyckensis.be

The Codex Eyckensis online

The Codex Eyckensis on Erfgoedplus

The Codex Eyckensis on www.museamaaseik.be

The Codex Eyckensis in Europeana

The Codex Eyckensis in the early 20th century: Marburg Bildarchiv, Deutsches Dokumentationszentrum für Kunstgeschichte

 The Codex Eyckensis before and after the restoration in the late 20th century: Koninklijk Instituut voor Kunstpatrimonium

Bibliography

Coenen, J. (1921) Het oudste boek van België, Het Boek 10, pp. 189-194.

Coppens, C., A. Derolez en H. Heymans (1994) Codex Eyckensis: an insular gospel book from the abbey of Aldeneik, Antwerpen/Maaseik, facsimile.

De Bruyne, D. (1908) L'évangéliaire du 8e siècle, conservé à Maeseyck, Bulletin de la Société d'Art et d'Histoire du Diocèse de Liège 17, pp. 385-392.

Dierkens, A. (1979) Evangéliaires et tissus de l’abbaye d’Aldeneik. Aspect historiographique,  Miscellanea codicologica F. Masai Dicata (Les publications de Scriptorium 8), Gent, pp. 31-40.

Falmagne, T. (2009) Die Echternacher Handschriften bis zum Jahr 1628 in den Beständen der Bibliothèque nationale de Luxembourg sowie Archives diocésaines de Luxembourg, der Archives nationale, der Section historique de l' Institut grand-ducal und des Grand Séminaire de Luxembourg, Wiesbaden, Harrassowitz Verlag, 2 Banden: 311pp. + [64] ill., 792pp.

Gielen J. (1880) Le plus vieux manuscrit Belge, Journal des Beaux-Arts et de la Littérature 22, nr. 15, pp. 114-115.

Gielen, J. (1891) Evangélaire d'Eyck du VIIIe siècle, Bulletin Koninklijke Commissie voor Kunst en Oudheden 30, pp. 19-28.

Hendrickx, M. en W. Sangers (1963) De kerkschat der Sint-Catharinakerk te Maaseik. Beschrijvende Inventaris, Limburgs Kunstpatrimonium I, Averbode, pp. 33-35.

Mersch, B. (1982) Het evangeliarium van Aldeneik, Maaslandse Sprokkelingen 6, pp. 55-79.

Netzer, N. (1994) Cultural Interplay in the 8th century and the making of a scriptorium, Cambridge, Cambridge University Press, 258pp.

Nordenfalk, C. (1932) On the age of the earliest Echternach manuscripts, Acta Archeologica, vol. 3, fasc. 1, Kopenhagen: Levin & Munksgaard, pp. 57-62.

Schumacher, R. (1958) L’enluminure d’Echternach: art européen, Les Cahiers luxembourgeois, vol. 30, nr. 6, pp. 181-195.

Spang, P. (1958) La bibliothèque de l’abbaye d’Echternach, Les Cahiers luxembourgeois, vol. 30, nr. 6, pp. 139-163.

Talbot, C.H. (1954) The Anglo-Saxon Missionaries in Germany. Being the Lives of SS. Willibrord, Boniface, Sturm, Leoba and Lebuin, together with the Hodoeporicon of St. Willibald and a selection of the Correspondence of Boniface, [vertaald en geannoteerd], Londen-New York, 1954, 234pp.

Verlinden, C. (1928) Het evangelieboek van Maaseik, Limburg, vol. 11, p. 34.

Vriens, H. (2016) De Codex Eyckensis, een kerkschat. De waardestelling van een 8ste eeuws Evangeliarium in Maaseik, onuitgegeven master scriptie Kunstwetenschappen, KU Leuven.

Wouters, J., G. Gancedo, A. Peckstadt, en L. Watteeuw, L. (1990) The Codex Eyckensis: an illuminated manuscript on parchment from the 8th century: Laboratory investigation and removal of a 30 year old PVC lamination, ICOM triennial meeting. ICOM triennial meeting. Dresden, 26-31 August 1990, Preprints: pp. 495–499.

Wouters, J., G. Gancedo, A. Peckstadt en L. Watteeuw (1992) The conservation of the Codex Eyckensis: the evolution of the project and the assessment of materials and adhesives for the repair of parchment, The Paper Conservator 16, pp. 67-77. 

Wouters, J., A. Peckstadt en L. Watteeuw (1995) Leafcasting with dermal tissue preparations: a new method for repairing fragile parchment and its application to the Codex Eyckensis, The Paper Conservator 19, pp. 5-22.

Wouters, J., Watteeuw, L., Peckstadt, A. (1996) The conservation of parchment manuscripts: two case studies, ICOM triennial meeting, ICOM triennial meeting. Edinburgh, 1-6 September 1996, London, James & James, pp. 529-544.

Wouters, J., B. Rigoli, A. Peckstadt en L. Watteeuw, L. (1997) Un matériel nouveau pour le traitement de parchemins fragiles, Techné: Journal of the Society for Philosophy and Technology, 5, pp. 89-96.

Zimmerman, E.H. (1916) Vorkarolingische Miniaturen, Deutscher Verein für Kunstwissenschaft  III, Sektion, Malerei, I. Abteilung, Berlin, pp. 66-67; 128; 142-143, 303-304.

{{Nl.wikipedia.org/wiki/Codex Eyckensis}}